Kui kogemusi ja stabiilsust peetakse vooruseks, siis miks kultuuriministeeriumis on teisiti, küsib kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand.
Kaarel Tarand: matadoor meiereis
4. oktoober 2013, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filosoofiaprofessor Tõnu Viik võttis Postimehes tänuväärselt põhiseaduse preambulis sätestatud eesti kultuuri säilitamise mõtte tähendust avardada. Kordan üle: põhiseaduses ei ole kultuur kaunite kunstide professionaalse viljelemise sünonüüm, vaid kogum struktuure, mille abil oma elule tähenduslikku rikkust loome.
Struktuurid selles käsitluses ei ole institutsioonid, siht- ja muidu asutused ning haldusvõim. Ometigi on tähtsaim vähemasti sõnasõnaliselt võttes kultuuri arenguga tegelev asutus ehk kultuuriministeerium keskendunud just katsetele hallata professionaalset kunstitegu. Ega see hästi õnnestuda ei taha, sest hallatavad isikud ja asutused ei suuda kuidagi meeltest pühkida põhiseaduse üht teist tähtsat paragrahvi (§ 38), milles kinnitatakse, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Mis on vaba, seda ei saa allutavalt valitseda.
On enam kui veider, et riigi võimusüsteemis pole aastate jooksul vaevutud märkama kisendavat ebakõla püstitatud ülesande (kultuuri säilimine, soovitavalt ka arengueelduste loomine) ja selle täitmiseks kasutatava tööriista (kultuuriministeerium) vahel. Tööriist oleks üsna kasutu isegi juhul, kui ta oleks ideaalses töökorras. Kuid viimaste riigikogu valimiste järel moodustatud valitsuse ajal on kultuuriministeeriumi juht masina täielikult ja ilmselt lõplikult katki teinud.
Hiljaaegu esitletud avaliku teenistuse aastaraamatus (2012) on riigi ametnikkonna kohta üldistatult öeldud: «Üsna suurel osal ametnikest on pikaaegne avaliku teenistuse staaž ja asutuse staaž. See peegeldab ametnikkonna suhtelist stabiilsust ja järjepidevust, mis tagab ekspertteadmiste akumuleerumise organisatsioonis ja selle institutsionaalse mälu.»
Niisiis, kogemused ja stabiilsus on voorused. Põhjalikku tuulutamist personali hulgas on vaja vaid juhul, kui midagi on põhimõtteliselt valesti. Oma valitsemisprogrammis Andrus Ansipi valitsus millelegi sellisele kultuurielu juhtimises ei vihja.
Tegelikkuses on kultuuriministeeriumis puhunud hoopis teistsugused tuuled. Veel mullu oldi personali vabatahtliku lahkumise näitaja järgi ministeeriumidest neljandal kohal. Tänavu lüüakse aga ilmselt uusi rekordeid. Uueks aastaks on vahetunud pea kogu minister Langile eelkäijalt pärandunud juhtkond.
Vaid üks perifeerse ala (välissuhted) asekantsler on ametis olnud seitse aastat, juhtkonna (minister, kantsler ja viis asekantslerit) keskmine staaž jääb aastavahetuseks 1,5 aasta kanti. Vähese kogemusega juhtkond võiks ehk hakkamagi saada, kui asutuse alumistest kihtidest oleks võimalik kaevata pikaajalist kogemust ja «akumuleerunud ekspertteadmisi». Kuid vahetatud on ka finantsjuht, kaunite kunstide nõunikest vaid üks pärineb Langi-eelsest ajast.
Põhimõtteliselt on minister pühkinud asutusest kogu tema enda omast vanema haldusmälu. Ministeeriumi uus ajalugu algab aprillist 2011, enne granaadimehe saabumist oli maa parimal juhul tühi ja paljas. Või ei olnud üldse midagi, isegi mitte vahet valguse ja pimeduse vahel. Olukord meenutab totalitaarriikide revolutsiooniliste päevade verepulma, mitte evolutsioonilist järjepidevust.
Meenutagem siinkohal, et valitsemisala asutuste juhtivad tegijad on alal töötanud kes paar-, kes mitukümmend aastat. Pole usutav, et neil iga ministrivahetuse järel ajust kõik varasem kustuks. Seega tähendab ministeeriumis toimunud haldusmälu katkemine ka võimatust vähimatki dialoogi pidada. Parimal juhulgi on meistrid saanud lisaülesande järjekordne uus ametnik välja koolitada, viia kokkupuutesse olnuga, sest just olnust kasvab välja tulevik. Puhas kulu ja väikese kasulootusega, sest ministeeriumi sisekliimat taluvad vaid hooajataimed, mitte püsikud.
Absurdi kroonib see, et just lahkunud ja lahkuvad kõrgemad ametnikud on mänginud keskset osa alguses üldise innu ja hiljem veel üldisema pettumuse saatel vormunud kultuuripoliitika põhisuundade kokkukirjutamises. Nüüdseks on see üsna hämarapiiriliste hüüdlausete kogum parlamendi poole teele tõugatud.
Võimalik, et millalgi, näiteks kevadel, jõuab see rahvaesinduses kinnitatud kujul ministeeriumi tagasi. Resolutsiooniga «täitmiseks». Aga uutel hooajajuhtidel ministeeriumis pole õrnematki aimu, miks ja millise tagamõttega iga lause põhisuundadesse on kirja pandud. Kuidas saaksid nad parimagi tahtmise korral juhtida me elu tähendusliku rikkuse suurenemist?
Tõnu Viik osutas, et rikkuse loomise töös kasutusse võetud struktuurid on tihti laenulist algupära. Üldjuhul pole rikastavates laenudes midagi halba, kohanemisvõime on üks elujõu tunnuseid looduses ja kultuuris. Erandina pole siiski ühtki mõistlikku põhjust, miks demokraatlikus ja vabas Eesti riigis peaks tänapäevani eksisteerima Benito Mussolini vaimuvarast laenatud ning sm Stalini surma puhul ENSV valitsusasutusena moodustatud kultuuriministeerium.
Pealegi, ühes lorilaulus seisab, et härjavõitlejad piimaasjandusest suurt ei taipa. Tõsi ta on, et lüpsilehma mõõga otsa ajamine koorekirnu ega juusturiiulit ei täida. Miks me siis seda kultuurielu juhtimisel nii visa järjekindlusega ikkagi püüame?