Inimese aju on programmeeritud püüdlema naudingute poole, sest nii leiame üles meile ellujäämiseks vajalikke toite. Ent sama mehhanism tõukab meid ka ülekaalu põhjustava liigsöömiseni, tõdevad Kanadas asuva maineka McGilli ülikooli neuroteadlased Alain Dagher ja Lesley Fellows.
Meie kohtumisele siia kohvikusse saabudes tellisin tassi teed. Mõni hetk hiljem ei suutnud vastu panna ja võtsin lisaks tüki kooki. Mis tõukas mind sellisele otsusele?
Alain Dagher: Põhjuseid, miks teatud olukorras ihaldame kindlaid toite, on mitu. Üks on kontekst, näiteks võib tee toimida märguandena koogisoovist. Kui võtta tee kõrvale tihti kooki, elustab tee joomine need mälestused ja tekitab iha koogi järele. Sellise soovi võib valla päästa ka keskkond, toidu lõhn või teiste sööjate nägemine. See sarnaneb Pavlovi tingrefleksidega. Oleme tingitud seostama neutraalseid olukordi, millega on tihti kaasnenud meeldiv elamus, millegi meeldivaga.
Tänu sellele protsessile õpivad loomad, kust saab toitu, eriti suure kalorsusega toitu. Erinevalt paljudest teistest loomadest on inimesed kõikesööjad. Selle suur eelis on parem ellujäämisšanss näljahäda ajal ning võime elada igal pool maakeral. Selle puudus on aga teadmatus, milliseid toite saab süüa. Tuleb õppida kogemuste kaudu, millised toidud on kaloririkkad ja millised mürgised. Selleks on meil välja arenenud õppimis- ja motivatsioonimehhanism.
Lesley Fellows: Õppimist mõjutavad mitmesugused sotsiaalsed normid. Koogi võtmine tee kõrvale on ootuspärane, keegi ei satu seetõttu ärevusse. Ka see on õppimismehhanismi ilmselt sisse ehitatud.
Nii et meid juhivad elu jooksul omandatud seosed?
AD: Õppimisest ei piisa, peab olema ka tung, valmidus näha nende kalorite saamiseks vaeva, kulutada raha või riskeerida. Õppimismehhanism on ühtlasi ka motivatsioonimehhanism. Kui oleme selgeks saanud, mis on meeldiv, hakkame tundma ka neid taganttõukavaid tunge.
LF: Abstraktsemal tasandil õpime ka oma keskkonda struktureerima. Kui sul on mõni pikaajaline siht, mille huvides ei ole praegu kooki süüa, võib tekkida sisemine heitlus. Inimesed suudavad oma käitumist paremini muuta, kui ei luba valikul üldse tekkida. Strateegiline ja mõistuslik viis on kujundada oma keskkonda, sest hetkel, mil astub mängu [ihalust põhjustav] kontekst, on kõik läbi.
Tänapäevane keskkond pakub ohtralt kiusatusi ja võimalusi neile järele anda, kuni sõltuvuse tekkeni. Söömine on üks näide. Kas võime öelda, et üks ülekaalu põhjuseid on sõltuvus söömisest või teatud toitudest?
AD: Tõsiasi, et meil on tugev tung suure kalorsusega toitude järele, tuleneb sellest, kuidas oleme loodud. Võib väita, et tegu ei ole sõltuvusega, sest söömine on organismi normaalne talitlus, mis ei lase sellel ära surra.
Ülekaalul on mitu põhjust, kuid üks, mis sarnaneb sõltuvusega, on kontrollimatu ülesöömine. Tegu on üsna levinud ülekaalulisuse põhjusega. Sellel on kõik sõltuvuse tunnused, muu hulgas epidemioloogilised. Kontrollimatu ülesöömise all kannatavate inimeste suguvõsas esineb tõenäolisemalt sõltuvusprobleeme. Neil on suurema tõenäosusega sõltlastele omased iseloomujooned ning teiste sõltuvustega seonduvad geenid, eelkõige dopamiinigeenid. Ülekaalulisuse põhjustest sarnaneb see kõige enam sõltuvusega.
LF: Ülesöömise nimetamisel sõltuvuseks tekib oht, et inimesed hakkavad seda pidama ettemääratuks. Üks asi on mõista, et me kõik kaldume sööma suure kalorsusega toite, kui need on saadaval. Saame end juhtida nii, et ei satu tihti sellistesse olukordadesse. Arvamus, et suudame oma söömist juhtida tahtejõuga – asetades koogi enese ette ja kinnitades, et me ei puutu seda –, ei toimi pikas plaanis. Teine asi on nimetada ülesöömist sõltuvuseks, mille puhul tajuvad inimesed seda bioloogilise ettemääratusena, mille üle neil ei ole kontrolli, mistõttu võivad nad jätta lootuse ja kaalu koguda.
AD: Sõltuvus on koormatud mõiste. Suitsetamine on sõltuvus ja inimesed suudavad siiski seda maha jätta. Sõltuvus ei jäta meid ilma valikuvabadusest, pole olemas ainult kahte käitumisviisi: sõltuvuslik ning valikuid langetav. Oleme ju kõik nõus, et suitsetamine on sõltuvus, nikotiin on üks kõige enam sõltuvust tekitavaid aineid. Ent kui sigarettide hinda tõsta, hakkavad inimesed vähem suitsetama ja rohkem inimesi jätab suitsetamise maha. Selle põhjal on üritatud väita, et tegu ei ole sõltuvusega, kuna hind mõjutab tarbimist. Kuid loomulikult on tegu sõltuvusega, mis allub samuti enesekontrollile, kuigi raskemini.
Oma loengus kõnelesite aju vir-gatsaine dopamiini mõjust. Näiteks avaldub mõnel dopamiiniravi saaval Parkinsoni haiguse põdejal mängukirg või mõni muu sõltuvuslik käitumine. Kõrge dopamiinitase seostub suurema sõltuvusriskiga. Kas dopamiinitaseme reguleerimine võiks olla vahend ka ülesöömise vastu?
AD: Dopamiini reguleerivaid ravimeid on kaalu langetamiseks kasutatud küll. See on intuitsiooniga vastuolus, sest dopamiini blokeerimine tõstab kehakaalu. Dopamiini taset tõstvad ained, näiteks kokaiin, aitavad kaalu langetada. Kas teate, mis on maailmas kaalu langetamiseks enim kasutatud aine?
Nikotiin?
AD: Jah. Märkimisväärne osa suitsetavatest noortest teeb seda kaalu langetamise eesmärgil. See toimib, pärsib isu, ilmselt osaliselt just mõju tõttu dopamiinile. Üks teine kaalu langetamiseks kasutatud ravim, nimetusega Rimonabant, mõjub kannabinoidiretseptoritele. Marihuaana teeb inimesed näljaseks ja selle retseptorite blokeerimine vähendab isu ja toob kaasa märgatava kaalulanguse. Tõenäoliselt pärsib see ka aju preemiasüsteemi. Häda on selles, et see tekitab samal põhjusel ka depressiooni ja enesetapumõtteid. Preemiasüsteemile mõjuvate ravimite kasutamine kaalu langetamiseks ei ole ilmselt tõhus, kuna neil on suur kõrvalmõjude oht.
Liiga tugevad tungid on ohtlikud, liiga nõrgad samuti. Kas on võimalik kindlaks teha normaalne naudingute tase?
LF: Meeldiva määratlemine on ülimal määral sotsiaalselt ja personaalselt konstrueeritud. Üks asi on alussüsteem, teine asi kontekst ja sobiva määratlemise reeglid. Sel põhjusel on meil näiteks veinieksperdid. Olgugi et nii odavas kui kallis veinipudelis on alkohol ühesugune, on nemad veini maitse ja muu säärase ümber ehitanud niisuguse kultuuri, mis ei luba neil odavat veini nautida.
Premeerimismehhanism on väga plastiline, seda on võimalik kohandada sellega, mis on saadaval. Võib otsustada keskenduda ühele kitsale valdkonnale ja saada dopamiinisüsti ainult neist uhketest veinidest, sest treeningu abil oled pannud end seda ootama ainult sealt. Inimesed muudavad käitumist tihti sel moel, et muudavad seda, kuidas nad asju raamistavad.
Paistab, et oluline on suutlikkus reguleerida enese premeerimise taset. Kas probleemid tekivadki siis, kui see hoob jääb kuhugi kinni?
AD: Üks teooria sõltuvuse kohta kirjeldab seda protsessina, kui liigutakse erisuguste kognitiivsete tegurite juhitavast paindlikust käitumisest harjumusliku, jäiga ja kontrollimatu käitumiseni. Selle teooria järgi vallandab stiimul, näiteks uimastav aine või toit, automaatse tarbimise, mis ei allu enam eneseregulatsioonile.
Teise teooria järgi pannakse sellega paika uus lähtekoht. Uimasteid tarvitades seatakse naudingule uus algtase. Kui ainet ei saada, põhjustab see iha selle järele.
Toidu puhul on lisaprobleem: meie kehakaalule on määratud lähtekoht. Kui kaalus juurde võtta, tajub aju seda uue normaalsusena. Kui püüda kaalu langetada, põhjustab see ajus hädaolukorra, sest kalorite nappus on indiviidile kõige hullem olukord, ähvardades surmaga. Häda on selles, et mis tahes põhjusel kaalu juurde võtnuna ei ole seda võimalik langetada, sest aju on kaalule määranud uue algtaseme. Kas teate, mis on eduka pikaajalise kaalulangetuse edumäär? Kaks protsenti.
Edukad kaalulangetamise juhtumid annavad aimu, et üks nende toimimismehhanisme on ühe premeerimise viisi asendamine teisega, näiteks sport toidu asemel. Kas selline asendamine toimib?
LF: Asendamine on hea strateegia. Kindlasti palju parem kui hoida nina ees kooki, kinnitades, et ei kavatse seda ära süüa.
Alain Dagher ja Lesley Fellows käisid Tartus käitumis-, sotsiaal- ja tervisteaduste doktorikooli kutsel.