Martin Herem

FOTO: Erakogu

Sündmused Süürias, nagu mitmed varasemadki teistes riikides, on sundinud rahvusvahelist üldsust reageerima. Seisukohad on erinevad: kas sekkuda või mitte teise riigi siseasjadesse, kas ühel või teisel moel sekkumine ei muudaks kogu regioonis olukorda veel hullemaks. Just suurema stabiilsuse nimel tuuakse tihti ohvriks väiksemaid kaotusi, vahel terveid rahvaid.

Oma seisukoha peab võtma ka Eesti, nii riigi kui rahvana. Kas me seejuures lähtume õiglusest või kalgist otstarbekusest, jääb vahel küsitavaks.

Meie oma ajalugu toob hea näite õigluse ohverdamisest stabiilsuse nimel. Eesti metsavendadest ilmunud raamatutes ja artiklites on pööratud tähelepanu konkreetsetele isikutele, sündmustele, arvudele. Nende taustal tuleks meil aga pöörata tähelepanu tervikule. Mida tähendasid metsavennad nõukogude võimule ja rahvale, kuidas asetusid nad NSVLi sise- ja välispoliitikasse ning kuidas võrrelda metsavendlust tänapäeva maailmas tegutsevate vastupanuliikumistega?

Kohe pärast Saksa okupatsiooni lõppemist alustas nõukogude võim drastiliste ühiskondlike muudatustega. Nii kasvatas režiim 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses üles täiesti uute ühiskondlike arusaamadega põlvkonda. Selleks ajaks täiskasvanuikka jõudnutele ei jäänud nende lapsepõlve riigist sama hästi kui midagi alles. Vanemad tajusid aga pidevat muutumist ja väärtuste purunemist.

Rein Taagepera on seda nimetanud lakkamatult purunevate lootuste ja ühiskondlike vapustuste perioodiks. Muutus valitsemiskord, halduskord, haridus, kultuur, majandus, sh põllumajandus jne. Ainukeseks «häirivaks» meeldetuletuseks möödunust jäi metsavendlus. 1944.–1953. aastal tapeti, arreteeriti või legaliseeriti üle 16 000 metsavenna. Sel ajavahemikul toimus üle 1800 Nõukogude kodanike või asutuste vastase rünnaku, mille käigus tapeti 1008 inimest. Need arvud olid küll väiksemad kui meie lõunanaabritel, kuid oluliselt suuremad kui näiteks baskide ETA-l või iirlaste IRA-l, kes saavutasid samad arvud kümnete aastate jooksul.

Füüsilise tegevuse kõrval on aga vähe tähelepanu pööratud metsavendade mõjule elanikkonna meelsuse kujundamisel. Kuigi ka tänapäeval tuuakse vahel esile metsavendade kriminaalset külge, nimetasid nõukogude julgeolekuorganid juba siis metsavendi «kodanlik-natsionalistlikuks banditismiks». Kui aastatel 1944–46 end varjanud inimeste motiiviks oli tihti isiklik hirm, siis 1948. aastaks oldi end varjama jäänud pigem ideoloogilistel põhjustel.

ENSV julgeolekuminister nimetas 1948. aastal alles jäänud metsavendi «kaadribandiitideks», kes on omandanud suurepärased oskused relvastatud võitluseks ja õõnestavad aktiivselt nõukogude võimu. Hinnanguliselt oli metsavendi selleks ajaks jäänud umbes 4000. Erinevalt levinud arusaamast ei veetnud metsavennad oma päevi ligipääsmatutes maa-alustes punkrites. Väga tihti viibisid nad legaalsete elanike hulgas, osaledes rahvaüritustel või käies relvastatult lausa avalikult külapoes sõna otseses mõttes sisseoste tegemas.

Arreteeritud metsavendade ütluste järgi ei lootnud nad iseseisvalt kukutada nõukogude võimu, vaid ootasid lääneriikide sõjalist sekkumist Nõukogude okupatsiooni lõpetamiseks. Selliseks ootuseks andsid peale inimliku lootuse alust «imperialistliku sõjalise agressiooni ohtu» kirjeldavad kohalikud ajalehed ning välismaised raadiosaated ja ajalehed, mille sisu edastamisega vähemalt mõned metsavennad aktiivselt tegelesid. Mitmed metsavennad seadsidki oma tegevuse eesmärgiks võitlusvalmiduse säilimise ning elanike meelsuse kujundamise ja hoidmise, seni kuni sekkuvad lääneriigid.

Metsavendluse kui probleemi lahendamiseks otsustas nõukogude võim viia läbi «kodanlik-natsionalistliku banditismiga» seotud isikute ümberasustamise, mille tulemusel pidanuks ka nõrgenema metsavendade toetusbaas, kuid mille peaeesmärk oli hoogustada kolhooside moodustamist. 1949. aasta märtsiküüditamist ehk operatsiooni «Priboi» ja selle ettevalmistust võib sõjalises mõttes nimetada suurepäraseks logistiliseks ja psühholoogiliseks operatsiooniks.

Ehkki info jõudis osaliselt ka metsavendadeni, alustati operatsiooniga ikkagi nii, et see oli ootamatu ning tõsiseltvõetavaks vastutegevuseks võimalust ei jäänudki. Sama lolliks jäi lääne ühiskond, mis esmalt ei teadnud ja hiljem vist lihtsalt ei tajunud operatsiooni mastaape, psühholoogilist mõju ühiskonnale ja ohvrite alandavaid kannatusi.

Vaatamata praegu levinud hinnangutele, polnud 1949. aasta massiküüditamisel metsavendadele sugugi ühemõtteliselt hävitav mõju. Metsavendade materiaalne toetusbaas ei kadunud kuhugi, vastasel juhul teaksime vangilangenud või alistunud nälginud metsavendadest. Vaatamata meie rahvuslikule uhkusele ja kujutelmale vastupanuliikumist toetanud metsataludest, iseloomustavad toetust hoopis pragmaatilisemad detailid.

Kas nüüdsel ajal, kus tingimused on tunduvalt paremad kui 1949. aastal, on keegi valmis toitma lisaks oma perele aastate kaupa veel viieliikmelist inimrühma? Või kui seda tehakse nelja-viie pere peale, siis kuidas me jagame kohustused? Loomulikult oli metsavendade toetuse alus isamaalisus ja isiklik tutvus. Kuid enamasti tugines toetus kahele tegevusele: töö majapidamistes ja riigivara riisumine.

Nii töötaski metsavend pärast märtsiküüditamist edasi taludes, mis teda toetada julgesid. Kuna küüditamise eesmärk ei olnud ümber asustada kõiki banditismiga seotud isikuid, vaid üksnes määratud piir­arvude ulatuses, siis säilis toetavaid talusid piisavalt. Ka riigivara riisumine oli seotud kohalike elanikega. Väga tihti jagati nn rekvireeritud materiaalne vara usaldusväärsete elanikega, kes selle eest metsavendi vajalikuga toetasid. Teisiti ei kujutakski ette, kuidas kasutasid metsavennad ära näiteks rekvireeritud 900 kg võid või 30 paari kingi.

Elanikkond ei saanudki metsavendi teisiti toetada, sest polnud selleks pärast aastatepikkust okupatsiooni ja sõda materiaalselt suuteline. Sellise turumajandusliku toetuse käigus toimus siiski ideoloogiline kasvatus ja kahtlemata säilis unistus lääneriikide sõjalisest sekkumisest. Seda, et inimesed oleksid unistanud sõjast, ei saa väita. Kuid õigluse jaluleseadmist ootasid nad oma hinges kindlasti.

Samas kujundasid inimeste käitumist suures osas reaalsed võimalused ja ohud. Julgeolekuorganite tegevuses mängis see suurimat rolli. Kuigi praegu nimetame NKGB ja NKVD tegevust barbaarseks ja alatuks, oli tegemist 1930. aastatel taktikaks kirjutatud varasemate kogemustega ehk agentuuritööga.

Eesti ja eestlaste taust andis selleks suurepärased võimalused. Kümned tuhanded meeskodanikud olid osalenud Saksa armees ja omakaitses ning kuigi neil olid näiliselt vabad elamisvõimalused, kujunesid nii mõnestki julgeoleku tööriistad. Nende kompromiteeriv taust ja pragmaatiline mõtteviis – puutumatus iseendale ja oma perele – võimaldas neid värvata agentideks ning likvideerida nende otsese või kaudse luuretegevuse abil metsavendi. Just agentuuritöö ehk reetmine, nagu me seda praegu nimetame, võimaldas nõukogude võimul likvideerida metsavennad.

1948. aastast alates ei leidu vist näidet, kus julgeolek oleks suvalise metsa või talu läbikammimise  käigus metsavendi likvideerinud. Enamik operatsioone viidi läbi kohalike elanike info alusel. 1949. aasta küüditamine vaid suurendas võimalust, et toetava elaniku näol oli tegemist agendiga.

Ka seda, kui metsavend või neid toetav isik avastas reetmise, võib nimetada «purunevaks lootuseks ja ühiskondlikuks vapustuseks». Tüüpiliselt igale põrandaalusele vastupanuliikumisele annavad kohalike elanike reetmisest tunnistust konfliktide käigus tapetute arvud. 1008st tapetud Nõukogude kodanikust olid 51 julgeoleku kaastöötajad, 294 hävituspataljoni võitlejad, 497 tavakodanikud ning vaid 45 sõjaväelased ja 122 julgeolekutöötajad.

Kolm esimest kategooriat ehk enamik metsavendade tapetutest olid põhimõtteliselt Eesti Vabariigi kodanikud. Kahtlemata oli tapetute hulgas nõukogude võimu poolt hukatuid ja metsavendade seisukohalt süütuid inimesi, kuid arhiivimaterjalide ja inimeste mälestuste järgi moodustab see siiski tühise osa. II maailmasõja järgne metsavendlus oli kindlasti märkimisväärse kaaluga elanikkonna ideoloogilistes hoiakutes, kuid seda suurem oli ka ühiskonna vapustus metsavendade likvideerimisel: me ise reetsime nad!

Selle masenduse ja häbi oleme vähemalt enese jaoks rahuldavalt maha pesnud vabandusega: valikut polnud ... ja maailm vaatas pealt. Võib-olla ongi see piisav vabandus ja selgitus? Samuti on raske öelda, millised oleksid olnud arengud lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahelise sõja korral. Selline ajalugu kordub aga ikka ja jälle, kui mõnes maailma nurgas tegutseb valitsev režiim valimatult, hoidmaks võimu. Hukuvad süütud ja omal moel süüdi olevad inimesed, kuid suurema stabiilsuse nimel jätab maailm reageerimata.

Võib-olla sellest ongi alguse saanud «zapadofoobia» ja konspiratsiooniteooriad, mis takistavad riike tõhusalt otsustamast ning inimesi riigivalitsejate otsuseid mõistmast. Võib vaid ette kujutada, mida mõtles Norra või Kanada kodanik 1950. aastal Eesti olukorrast: separatistlike kalduvustega rahvusgrupp, kes terve 20. sajandi esimese poole on sõdinud ja mingil tühisel põhjusel rikub regiooni stabiilsust! Kas nad üldse iseseisvalt hakkama saaksid?

Kolonel Martin Herem on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem.