Leping, mida pole

Rain Rosimannus
Riigikogu liige (Reformierakond)

Eiki Nestor teatas hiljuti, et Mõõdukad on saatnud Ühiskondliku Leppe Sihtasutusele kirja peene sõnumiga - lepet oleks vaja «praeguses faasis» oluliselt kokku tõmmata ja keskenduda vaid paarile konsensuslikule valdkonnale. Lihtsasse eesti keelde ümber panduna kõlab see nii - leppe tekst selle praegusel kujul ei sobi.

Sama sõnumit on lisaks mõõdukatele mõne kuu jooksul korranud kõigi parlamendierakondade esindajad. Ka Reformierakond.

Kui mittetulundusühinguid, kelle selja taga oli kevadvalimistel kokku üle 470 000 valija ehk 95 protsenti aktiivsetest Eesti kodanikest, leping ei rahulda, siis mida see tegelikult tähendab?

Mu meelest vaid üht - mingit ühiskondlikku kokkulepet selle väljareklaamitud kujul täna ei eksisteeri. See on miraaž. Ja Nestoril võib olla õigus, kui ta arvab, et ka ei tule.

Miks? Sest kokkuleppimine on armas, aga demokraatia on paljudele armsam.

Dokument leppimisest tähtsam

Ühiskondlikku lepet kui demokraatlikku arutelu Eesti sihtide üle on Reformierakond alati tervitanud. Teine lugu on konkreetse dokumendiga, mida suur osa inimestest näib ühiskondlikuks lepinguks pidavatki.

Selle dokumendi koostamisel on demokraatiale ühemõtteliselt ära tehtud. Äärmiselt ebademokraatlik olnud juba leppe sõlmimise protseduur. Leppe sisu ja ambitsioonikus kipuvad aga Eesti parlamentaarsele demokraatiale üldse kriipsu peale tõmbama. Ja sellega ei saa põhimõtteliselt leppida.

Võiks eeldada, et vabas ja viksis euroopalikus ühiskonnas eelneb mis tahes kokkuleppe sõlmimisele selle sisuline arutelu, et osapooled kohtlevad üksteist võrdsete partneritena. Saavad sisuliselt osaleda leppe koostamises. Muu hulgas loota oma ettepanekutega arvestamist. Nii sõlmitakse Eestis näiteks koalitsioonilepinguid.

Ühiskondliku leppe sõlmimist on saatnud sootuks teine vaim. Kogu protsessi on sihtasutuse asjaajajad üritanud läbi viia tempos viisaastak nelja aastaga. Dokument on olnud tähtsam kui leppimine. Arutelu asemel on Kadriorust tulnud järjekordne paber koos meediasurvega see pikema jututa järjekordseks tähtpäevaks alla kirjutada.

Just sellises stiilis vormistati enne kevadvalimisi nn ühiskondliku kokkuleppe memorandum. Ja samas vaimus on see protsess kahjuks ka jätkunud.

Umbusaldus demokraatiale

Hea küll, t e k s t võib ju sündida suure rutuga rühma vabalt valitud ekspertide sulest kusagil metsas või lennujaamas. Aga kui see ei ole rahulikul ja tasakaalukal moel isegi osapoolte vahel debateeritav, siis milles seisneb õieti l e p e?

Võib-olla et ülejäänud 35 mittetulundusühingut on koheldud veidi paremini. Võib-olla on enamiku teiste protsessis osalevate kodanikeühenduste seisukohtadega kokkuleppe mahu ja sisu osas arvestatud. Kui nii, on see siis erakondadevastane lepe? Milles seisneb siis õieti ühiskondlik leppimine? Ei parlamentaarsele demokraatiale?

Siit jõuame hoopis tõsisema probleemi juurde kui asjaajamine. See on leppe projektis sisalduv ambitsioon hõlmata, presidendi sõnu kasutades, «koosmeele asemel üksmeelega» kõik Eesti eluvaldkonnad.

See ambitsioon ei ole protsessi käigus ei vähenenud ega kadunud, vaid üksnes oma vormi muutnud.

Varem väljendus see otseselt teksti mahus. Nüüd on see pretensioon kolinud lõigukesse teksti lõpus, mis teatab kohesest soovist alustada järgmiste lepete sõlmimist piiramatu loetelu valdkondade osas, mida tänane tekst ei hõlma.

See soov panna kogu ühiskond pea kõigis valdkondades ühte jalga marssima meenutab taas kurjakuulutavalt aega ja vaimu, millest Eesti on soovinud kogu taasiseseisvuse jooksul kaugeneda. Demokraatlikus ühiskonnas on see lihtviisiliselt võimatu.

Võiks öelda, et leppest on puudu veel vaid poliitbüroo. Aga võta näpust - ei saa, sest ka see on sinna sisse kirjutatud.

Selgub, et rahva poolt valitud parlamendi ja sellelt volituse saanud valitsuse üle hakkab järelevalvet teostama Leppe Sihtasutus.

Sel bürool on kuni viis nõukogu liiget, kelle nimetab ainuisikuliselt president, ja kuni kaks juhatuse liiget. Ma imestan, miks muidu nii aktiivne õiguskantsler täna vaikib.

Eesti ühiskond ei ole ka siiani vaevelnud kokkuleppimise puuduses. Iseseisvuse taastamist ja põhiseadust pole mõtet korratagi. Aga üksteist aastat pürgis Eesti üsna suures koosmeeles ka Euroopa Liitu ja NATOsse. Kõik põhiseaduslikud valitsused on pidanud oluliseks lähtuda eelarve tasakaalu põhimõttest. Ja nii edasi.

Demokraatia leppest armsam

Kõik need kokkulepped on tulnud demokraatlike valimiste kaudu, pidulikke allakirjutamisi ületähtsustamata. Julgen arvata, et märtsivalimiste debatis sündis uue, tõepoolest ü h i s k o n d l i k u leppe alge. Ja ennustada, et perepoliitika jääb prioriteediks ka tulevastele valitsustele. Sellest jätkub mitmekümneks aastaks ja seda lepet täna juba ka täidetakse.

Eks erakonnad ole kirjeldatud miraaži pikale kestmisele ka tublisti kaasa aidanud. Nagu ses kurvas loos karust ja jänesest. Kadriorust on öeldud: homme kell üks tuled minu juurde, ma söön su ära.

Ja erakondadel pole vastu valimisi olnud jänese julgustki, et öelda: mine õige metsa. Ses mõttes näen ma poliitikute tänastes kriitilistes avaldustes arglikku vigade parandamise soovi.

Sest aitab küll. Ehkki Pipi Pikksukk on meil nüüd naise ideaaliks tõusmas, jätaks õige selle külakorras spungi otsimise järele.

Äkki keegi kantseleist ütleks ka presidendile ausalt, et mingit materiaalses vormis ühiskondlikku lepingut tegelikult täna olemas ei ole. On ainult üks tekst.

Ja lepiks kokku, et me põhiseaduse ja parlamentaarse korra kallale lähiajal ei lähe ja ajame Eestis asju ka edaspidi demokraatlikult. Nii vähemalt mõne inimpõlve jooksul. Just see lepe näib meil endiselt puudu olevat. Seda ei pea paberile panema, hoiaks lihtsalt meeles.