Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv.

FOTO: Peeter Langovits

Nädalavahetusel Sloveenias Roglas peetud murdmaasuusatamise MK-etapil näitas loodus oma erinevaid palgeid. Laupäeval ukerdasid suusatajad lumetormis ja läbilõikavalt külmas tuules – hea peremees poleks sellise ilmaga oma koeragi välja ajanud. Pühapäeval aga mängles kuldne päike suusastaadioni ümbritsevate paksu lumega kaetud uhkete puude latvades – tõeliselt lummav ja hinge helge tunde tekitav vaatepilt.



Samade pildikestega saab iseloomustada võistluses osalenud Eesti meeste ja naiste esinemist. Naiste puhul on kõik selge – kerge südamega võib kihla vedada, et Kristina Šmigun-Vähi toob Vancouveri olümpialt medali, kui mitte kaks.



Pärast sünnituspuhkust suurde sporti naastes piisas tal vaid kolmest võistlusest tõestamaks, et suudab juba nüüd teiste tipptegijatega sammu pidada, ning pole vähimatki põhjust peljata, et ta tase peaks olümpiani jäänud poolesaja päevaga põrmu varisema.



Kindlust lisab võrdlus Torino kuldse hooajaga – ka toona jõudis ta vana aasta sisse jäävatel võistlustel pidevalt esikümnesse, ent ei kerkinud kordagi esimeseks. Tänavu suutis ta seda olukorras, kus enesetunne ei viita veel tippvormile. 



Seevastu mehed kõrbesid sprindis täielikult ning klassikastiilis ühisstardis pakkus Andrus Veerpalu 23. koht vaid kerget lohutust – oli see ju ikkagi nõrgem kui paremuselt teise naissuusataja Kaija Udrase sprinditulemus. Jaak Mae ja Aivar Rehemaa siplevad aga hoopis arusaamatus madalseisus. Tunnistan ausalt, meeste olümpiamedali peale ma kihla vedada ei julgeks.



Kõik räägib seekord nende vastu. Vaevalt leidub palju neid, kes usuksid sprinterite imelisse tõusu. Hea saavutus oleks pääs veerandfinaali, poolfinaal tähendaks juba supertulemust. Praegusi sõite arvestades ning meeste endi arvamusi kuuldes tekib aga küsimus – mille pealt peaks sellisedki sõidud õnnestuma?



Leidub neidki, kes hõiskavad: meil on ju Veerpalu ja Jaak Mae, kes panevad Vancouveris kõik ühele kaardile – 50 km klassikasõidule. Õige tähelepanek, kuid siingi pole seis kiita.



Heites pilgu taas ajalukku, näeme, et Veerpalu küündis oma suurvõitude hooaegadel ka vana-aasta-võistlustel esikümnesse. Tänavu on ette näidata vaid kohad kolmandas kümnes. Ning veel üks mitte sugugi pisiasi, see distants sõidetakse ühisstardist ning seni pole see eestlastele edu toonud. 



Loomulikult ei saa väita, et näiteks Veerpalul poleks Vancouveris mingit võimalust, kuid ka kogenud suusahunt ise on tõdenud, et ühisstardiga sõidus peab tippvorm olema veel kõvem kui seni kulda ja karda taganud suusasõitudes.



Aga tegelikult ihkab hing, et kogu olümpia säraks taevas päike.