Poliitikud kujundavad Tallinna nägu

Pealinna planeerimises kehtib reegel: kes maksab, tellib ka muusika

Kui Tallinna linnapea Edgar Savisaar soovitas arhitektidel, kes tahavad pealinna kujundamisel kaasa lüüa, poliitikuteks hakata, ei teinud ta sugugi nalja, vaid – nagu on tavaks öelda – andis objektiivse hinnangu olukorrale.

Ja kui arhitektide liidu esimees Tõnu Laigu sai linnapea sõnadest aru nii, et Tallinna juhid ei kavatsegi õppinud arhitektidega arvestada, tabas ta peaaegu naelapea pihta. Miks peaaegu? Sest linn arvestab küll õppinud arhitektidega, aga vaid «omadega» – kas siis säästva arengu ja planeerimise ametis (SAPA) istuvate või kinnisvaraarendajate soove silmist lugevate arhitektidega. Võõrad hoidku kõrvale!

Sest meil on ju demokraatia ja kõik detailplaneeringud läbivad niisuguse hulga instantse, et see, mis lõpuks välja tuleb, ei saagi olla midagi muud kui supernäide ühiskondlikust tahtest ja selleks vormistatud leppest – niisugune on linnapoliitikute ja -ametnike lööklause.

Aga kes siis ikkagi on need, kes kiidavad heaks, kooskõlastavad, otsustavad? Võtame näiteks suurt ühiskondlikku pahameelt tekitanud 16-korruselise maja (projekteerija EA Reng, arhitekt Kristjan Krevald ja projektijuht Jüri Rass) ehituse Pirita teel Lillepaviljoni taga.

Üldiselt oli äärmiselt vähe neid, kes protsessi käigus kõvahäälselt protesteerisid Pirita teele kõrghoonete ehitamise vastu. Toonane linnaplaneerimise ameti juhataja (nüüdne SAPA asejuhataja) Hain Karu tegi asja vastu «ebatervet» huvi tundvatele linnakodanikele kiiresti selgeks, et «16 korrust pole kõrghoone, vaid tavaline tänapäeva eluhoone». Ja pealegi vajavat Lasnamäe kahvatu siluett merelt vaadates ilmestamist ning hotellid (sic!) mõjuvad valgustatult ilusalt ega risusta vaadet.

Nii selgelt pooldavat seisukohta on avalikkuse ees jaganud veel vaid arhitekt Irina Raud, kes paljude asjaosaliste hinnangul on kinnisvaraarendajate «ihuarhitekt». Ehk mitte juhuslikult. Just talle andis Eesti Muinsuskaitse Selts 1998. aastal Karuteene medali «pikaajalise muinsusväärtusi eirava tegevuse eest, mis seisneb järjekindlas kultuurimälestiste lammutamise planeerimises ning aktiivses muinsuskaitseseaduse rikkumisele õhutamises» (väljavõte seletuskirjast).

Nagu Hain Karu sõnadest selgub, ei käinud juba aastaid jutt mitte ühest, vaid enamast kõrghoonest Pirita teele. Intervjuus Õhtulehele detsembris 1998 mainib Hain Karu parkimisvõimalusi tulevaste eluhoonete alustes ja 16-korruseliste majade esimestel korrustel.

Paljude asjaosaliste meenutuste kohaselt muutusid linnaametnike seisukohad vastavalt sellele, kui tugevasti ärimehed nende ustele koputasid. Selle ilmseks tunnistuseks olid ka tubli linnaametniku Reedik Võrno selgitused vastvalminud Tallinna üldplaneeringu kohta (Estonija, 24.07.99). Nimelt ei pruukivat asjad üldplaneeringuga sugugi minna plaanis kavandatu järgi. Põhjus on lihtne: kes maksab, tellib ka muusika. Kuhu ärimees tahab ehitada maja, sinna talle ka luba antakse. «Kui varem tehti kõike partei suuniste järgi, siis nüüd otsustab kõik turg,» kinnitas ametnik Võrno.

Just nii on Tallinnas ka käinud, ainult parteide toel. Lisaks hambututele linnaametnikele on olnud ärimeeste truud kannupoisid nii halduskogud kui linnavolikogu – need, kes vormivad ärimeeste tahtmised ilma suure vastuhakuta otsusteks-määrusteks.

Üldine ja üksik

Tallinna linnavolikogu kinnitas 11. jaanuaril 2001 Tallinna üldplaneeringu, kus Pirita tee (sh Lillepaviljoni ja Carina kohviku) kohta on sõnaselgelt kirjutatud «ühiskondlike ja puhkeehitiste ala», mis tähendab seda, et «ala on mõeldud põhiliselt haridus-, teadus-, tervishoiu-, kultuuri- või spordi- jm asutustele, samuti samalaadsete teenustega või vaba aja veetmisega seonduvatele ettevõtetele».

Koos üldplaneeringu heakskiitmisega andis 50 volikogu saadikut välja veksli Pirita tee kohta. Kes konkreetselt volikogu liikmetest poolt hääletas, sellest ajalugu vaikib – registreeritakse küll kohalolijaid, sedagi volikogu istungi alguses, aga mitte ühe või teise päevakorrapunkti poolt/vastu hääletanuid. Aga otsus on volikogu otsus ja vastutus langeb ühtviisi kõigile tema liikmetele, eesotsas toonase volikogu esimehe reformierakondlase Rein Voogiga.

Pirita kohta oli volikogu otsus tegelikult algusest peale kehtetu, sest juba aastaid varem – 1999. aasta 22. detsembril – oli sama koosseis kinnitanud Pirita tee selle osa detailplaneeringu, kuhu oli kavandatud ka 16-korruseline elamu. Asi otsustati 26 poolthäälega, erapooletuid oli kaks, vastuhäält – ei ühtegi. Muidugi võib mõni osav selle kõvasti väänates ka ühiskondliku ja puhkeehitiste suunas painutada, aga üksiku vastuolu üldisega oli juba siis ilmne.

Ajal, mil kinnitati 16-korruselise hoone ehitamine Pirita teele, kuulusid Tallinna volikogusse Vladimir Afanasjev, Priit Aimla, Ain Allas, Aleksandr Beloussov, Mati Eliste, Gennadi Ever, Sergei Ivanov, Vladimir Ivanov, Helle Kalda, Ando Kesküla, Meelis Kitsing, Epp Alatalu, Liis Klaar, Peeter Kreitzberg, Venno Laul, Tarmo Leinatamm, Peeter Lepp, Jaan Leppik, Arved Liivrand, Maret Maripuu, Madis Martinson, Merike Martinson, Nikolai Maspanov, Mart Meri, Svetlana Melehhova, Kristen Michal, Leonid Mihhailov, Kalle Mihkels, Tiina Mõis, Iivo Nei, Kristiina Ojuland, Siiri Oviir, Jaana Padrik, Vladimir Panov, Keit Pentus, Igor Pissarev, Johannes Pirita, Nelli Privalova, Matti Päts, Aino Runge, Erika Salumäe, Edgar Savisaar, Vilja Savisaar, Elmar Sepp, Ain Seppik, Erik Siigur, Tiit Sinissaar, Valentin Strukov, Hagi Šein, Matti Tarum, Jevgeni Tomberg, Toivo Tootsen, Leonid Tsingisser, Margarita Tšernogorova, Liina Tõnisson, Toomas Tõniste, Lauri Vahtre, Arvo Vallikivi, Tatjana Vassiljeva, Trivimi Velliste, Vladimir Velman, Jaak Vihmand, Rein Voog ja Silvi Vrait.

Et mainitud nimedest on kindlasti enamik avalikkusele tuttavad, võiks esitada n-ö miljonimängu küsimuse: mõista-mõista, kes nimetatutest midagi sisuliselt linnaplaneerimisest teavad. Aga andis partei soodsa koha valimisnimekirjas, andis ka arhitektimõistuse!?

Küllap hüüavad neist nüüd paljud, et meie ei teadnud. Enne meid oli detailplaneering läbi läinud nagu nuga võist, miks pidime meie kõhklema-kahtlema. Tõepoolest, detailplaneeringute osas juhtiva komisjoni – linnamajanduskomisjoni, mida juhtis Toomas Tõniste – otsus oli lakooniline: «Toetada esitatud eelnõu», s.t kiita detailplaneering heaks. 15. detsembril 1999 toimunud koosolekul olid kohal Mati Eliste, Igor Pissarev, Leonid Tsingisser, Vladimir Ivanov, Vladimir Panov, Helle Kalda, Priit Vilba, Tarmo Mölder, Maidu Olev, Veljo Kaasik, Villu Pella, Oleg Karpikov.

Hääled kesklinnast

Veidi kõvemat häält kostis vaid Kesklinna halduskogust, seda eelkõige Vello Pohla suust ning ehk ka halduskogu linnaplaneerimise ja maakomisjonist, mida juhtis toona Hardo Aasmäe. Ehkki Aasmäe sõnul käisid asjatundjate ja asjast huvitatute seas pikad arutelud ka hoone korruselisuse üle, ei olnud see siiski põhiprobleem. Tähtsamaks aruteluobjektiks oli Lillepaviljoni kõrvale, ette ja taha planeeritud äritsoon, kus toonase õiendi kohaselt «võivad asuda siiski ka korterid».

Igatahes hääletati detailplaneeringut halduskogus koguni kaks korda. 1998. aasta kevadel lükkas Kesklinna halduskogu planeeringu, mis nägi ette nii 16-korruselise büroohoone ja luksuslike korterelamute kvartali Pirita teele, häältega 10:4 tagasi. 18. septembril 1998 võeti detailplaneering aga 7 poolthäälega (2 erapooletut ja 2 vastuhäält) vastu ning halduskogu (kuhu kuulusid H. Aasmäe, V. Afanasjev, K. Arjakas, V. Hämalane, J. Jaama, T. Jürgenson, H. Kahn, H. Kalda, R. Karemäe, L. Klaar, M. Kuulmann, A. Liiv, T. Muravjova, S. Mäeltsemees, J. Männisalu, L. Novožilova, V. Pohla, F. Räim, E. Sedašev – nimed protokollist) jaatavale sõnale kirjutas alla halduskogu esinaine Tiina Mägi.

Truud ametnikud

Aga muinsus- ja looduskaitsjad ei öelnud ka sõnagi, õigustavad toonased otsustajad, veeretades niiviisi vastutuse allapoole. Tõepoolest oldi siingi üsna truualamlikud – keskkonnamet kooskõlastas detailplaneeringu ilma keskkonnaekspertiisi nõudeta (allkirja andis Enn Puskar) ning ka muinsuskaitsja Andri Ksenofontov oli üsna leplik – vähemalt pole riigi muinsuskaitseinspektsioon öelnud midagi hoonete kõrguse kohta. Mis sest, et kunstiteadlase Mart Kalmu koostatud Lillepaviljoni krundi arhitektuuriajaloolised eritingimused oleksid pakkunud pidepunkti kõrghoonele ei ütlemisel.

Ja nii see 16-korruseline maja Pirita teele tuli. Arhitektide liit küll protesteeris (nagu teeb ta enamiku linnaisade mõttesähvatuste puhul), kuid truualamlikud ametnikud ja «omad» arhitektid ning alati-valmis poliitikud tegid selle siiski valmis. Kes ütleb, et Edgar Savisaarel pole õigus, kui ta räägib arhitektidele vajadusest hakata poliitikuks?