Andres Arrak: esimene tõsine eelarve

, majandusteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandusteadlane Andres Arrak.
Majandusteadlane Andres Arrak. Foto: .
Majandusteadlane Andres Arrak tõdeb, et esimest korda on rahandusministeerium vaadanud karmile tõele otse näkku ja tekitanud kahe jalaga maas seisva eelarvekava.

Eks ta nii kipub olema, et targemad õpivad teiste vigadest, vähem targad ei enda omadestki. Rahandusministeerium on esitamas ja riigikogu on arutama hakkamas iseseisvusaja ehk kriitilisemat eelarvet, mis tuleb jõuluks vastu võtta.

Üheksakümnendate alguses võetud kohustus hoida Eesti Vabariigi riigieelarve jooksvas tasakaalus ei ole olnud kerge ülesanne, eelkõige majanduse tsüklilise arengu kontekstis. Ja ega meil ju kuni 2008. aastani ühtki korralikku majanduslangust polnudki. 1998.–1999. aasta langus polnud ei meie tekitatud ega loomuliku tsükli osa. Siiski tekitas see lühiajalisi eelarvelisi probleeme, mis lahendati jooksvalt.

Järgnenud majandusbuum, nagu buumid ikka, ei tekitanud eufooriat mitte ainult era-, vaid ka avalikus sektoris. Headel aastatel võeti ridamisi vastu lisaeelarveid ja osaleti üleüldises tarbimispeos.

Kuni praeguse masuni saadi kenasti hakkama jooksva tasakaalu kindlustamisega. Üle ei kulutatud ja laenu ei võetud. Tagajärjeks on maailma üks väiksemaid välisvõlgu. Eesti välisvõlg – 3,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust 2008. aastal – on üks väiksemaid maailmas. Jaapani vastav näit oli 170 protsenti, Soomel 40 protsenti ja Rootsil 37 protsenti.
Seega on Eesti muu maailmaga võrreldes näidanud muljetavaldavat eelarvedistsipliini. Kui Eestis on üks positiivne asi rahva teadvusse juurdunud, siis see, et riigi tasandil ei tohi üle kulutada (mis kahjuks ei ole kehtinud omavalitsuste tasandil ja erasektoris).

Kuni selle hetkeni, mil täiesti ootamatult saabus ülemaailmne finants- ja majanduskriis. Vastmoodustunud valitsuskoalitsioon lähtus oma lubadustes odava laenuraha sissevoolu tempost. Nii 2007. kui 2008. aastal kasvatati riigieelarve kulusid eelmise aastaga võrreldes üle 16 protsendi. Selle asemel et tagasihoidmisega ülekuumenenud majandust maha jahutada.

2007. aasta lõpus 2008. aasta eelarvet menetledes võis augustis vallandunud finantskriisi mõjude optimistlikku alahindamist veel kuidagi mõista. Ent 2009. aasta eelarve tegemise ajaks oli ka mitte kõige targema koolipoisi teadvusse jõudnud majanduslanguse olemasolu. Mida ei saa kahjuks öelda meie tollase rahandusministeeriumi ja riigikogu kohta.

Peamiselt luuletajatest ja näitlejatest koosnenud esimestelt riigikogu koosseisudelt ei saanud ehk liigset makromajanduslikku pragmatismi oodatagi. Praegune masu on kas või sellepärast kasulik, et nüüd taipavad isegi lauljad ja baleriinid, et raha tuleb ikka ainult ühest kindlast kohast ehk siis tootmisest ja ettevõtl(ikk)usest. Ega ilmaasjata ei koosne välismaised rahvaesindused peaasjalikult majandusliku ja juriidilise taustaga inimestest.

Tervet 2009. aastat võib seega pidada kollektiivse vigade paranduse aastaks. Valitsus on kulusid kärpinud ja täiendavaid tulusid hankinud 19,1 miljardi krooni ulatuses ehk ligi kümnendiku ulatuses SKTga võrreldes. Seega mahume kenasti kolmeprotsendilise eelarvedefitsiidi kriteeriumi piiresse.

Ei saa öelda, et see püksirihma pingutamine keskmisele eestlasele kerge oleks olnud. Kaudsete maksude tõstmine on puudutanud igaüht. Ent eurotsooni pääsemise nimel on oluline Brüsselile ja Frankfurdile näidata mitte ainult tänavust eelarvetasakaalu, vaid ka selle tasakaalu jätkusuutlikkust järgmis(t)el aasta(te)l.

Ja sellest seisukohast tuleb tunnistada järgmise, 2010. aasta riigieelarveprojekti tasakaalukust. Optimistid (OECD ja Maailmapank) pakuvad Eesti järgmise aasta majanduskasvuks 0,5–0,8 protsenti ning 2011. aasta kasvuks juba 4–8 protsenti. Optimismiks annab põhjust peamiste kaubanduspartnerite ja maailma üldise majandusolukorra paranemine.

Järgmise aasta kontekstis tähendab see, et valitsuse kulud peavad jääma vähemalt praegusele tasemele – 90 miljardit krooni. Koos selle aasta kärbetega tähendab see ühtlasi, et valitsuse kulud on külmutatud kolmeaastaseks perioodiks alates 2008. aastast.

Eurotoetuste abil (16,5 miljardit krooni) õnnestub 2010. aasta eelarve tulud ja kulud võrdsustada. Kavandatav tekkepõhine puudujääk 5,2 miljardit krooni mahub jälle kolme protsendi sisse. Sümptomaatiline on siiski, et kui tänavune eelarve osutus eelarvedefitsiitseks lihtsalt valearvestuse tõttu, siis 2010. aastaks planeeritakse esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos teadlikult negatiivne eelarve.

Tädi Maalile teadmiseks ja lohutuseks – me oleme oma euroteel nii pika maa juba läbi käinud, et nüüd, enne finišijoont püssi põõsasse viskamine lihtsalt poleks enam ilus. Ei meie ise ega meie välispartnerid võtaks meid pärast seda tõsiselt.

Sellele lisaks võimaldaks euro tulek 2011. aastal Eestil esimest korda eristuda Lätist ja Leedust. Seda eelkõige lääne investori silmis. Kui Eesti saab euro ja lõunanaabrid ei saa, siis jõuab keskmise sakslase ja prantslase teadvusse, et Riia ei ole Balti pealinn ning Eesti on täiesti iseseisev ja tubli riik. Mis sest, et jäärapäine.

Järgmise aasta eelarveprojektist võib avastada mõne rõõmustava momendi. Esimesena tahaksin mainida riigi tegevuskulude vähendamist. Viimased olid 2008. aastaks võrreldes 2006. aastaga kasvanud 43 protsenti. Personali- ehk siis palgakulu kasvas samal perioodil koguni 48 protsenti. Viimane kasv oli kiirem kui keskmine reaalpalga kasv kahel aastal kokku. Tänavu juba kärbiti tegevuskulusid 1,7 miljardi võrra (palgakulusid 0,9 miljardi võrra). Järgmisel aastal on kavas sama tendentsi jätkata ja viia mõlemad kulud allapoole 2007. aasta taset.

Teisena rõõmustab haridus- ja teaduskulude suurendamine. Ka kõige raskematel aegadel ei tohi kärpida hariduskulusid ja toetusi peredele. Hariduskulud kasvavad kokku rohkem kui miljardi krooni võrra. Tegelikult tuleks kulutusi haridusele käsitleda hoopiski investeeringutena tulevikku. Tahaks väga loota, et see lisamiljard ei lähe mitte vanade õppemeetodite ja -materjalide toetamiseks, vaid nende hädavajalikuks uuendamiseks.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et esimest korda on rahandusministeerium vaadanud karmile tõele otse näkku ja tekitanud kahe jalaga maas seisva eelarvekava. Eelarvevaidluste olulisust on ehk taibanud ka lugupeetud rahvasaadikud. Üksteise kiusamise ja öölaulupidude korraldamise asemel kutsuksin üles sisulistele aruteludele.
Ühtlasi on vaja endale aru anda, et n-ö säästueelarve on vajalik nii masu üleelamiseks kui ka euro tulekuks. Nagu kolumnist Mihkel Mutt eilses Postimehes juba vihjas – viimast võitu on juba kas või selle pärast vaja, et praegune koalitsioon võiks euroratsu seljas uhkelt järgmisele valimisvõimule ratsutada. Vastasel juhul pole välistatud masust väntsutatud rahva poolt vasakpopulistide võimule hääletamine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles