Tartu Postimehes 7. oktoobril alanud ja 30. oktoobril jätkunud jutt Saadjärve veetaseme alandamise teemal esitas lugejale justkui midagi erakordset loodusrikkumiste vallast, sellist, mida pole vist ammu nähtud ega kuuldud.
Arvo Järvet: Saadjärv ei olnud ohus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasest loost «Saadjärv pääses ohust» saime teada keskkonnaametnike kangelaslikust saavutusest: samal päeval, kui lõpetati Mudajõe puhastamine ja Äksi paisuga tõsteti veetase endisele kõrgusele, tühistas keskkonnaamet Vooremaa Looduskeskusele antud ajutise veeloa.
Jutt on veeloast, millega seoses on riigiametnikud järjekordselt näitemängu etendanud. Järgnevalt mõned selgitused, et asjaolud lugejale segaseks ei jääks.
Kaugel katastroofist
Kõigepealt see, et Saadjärvel polnud üldsegi tegemist ökokatastroofile lähedase olukorraga. Kui ametnikud oktoobri algul hädakisa tõstsid, oli nende endi hinnangul järve veepind kõrgusel 52,20 meetrit merepinnast.
On ebaselge, kuidas veepinna kõrgus määrati, ühtegi dokumenti pole näidatud ega usaldusväärselt asjaolusid selgitatud. Lisaks annavad ametnikud teada, et järveuurijate hinnangul peetakse Saadjärve kriitiliseks tasemeks 52,0 meetrit.
Õnneks on Saadjärv üks väheseid väikejärvi Eestis, kus on tehtud veetaseme vaatlusi. Kuigi vaatlusperiood pikkusega 16 aastat oli rohkem kui pool sajandit tagasi, on andmed usaldusväärsed, hindamaks järve veerežiimi praegugi.
Vaatlusandmeid analüüsides selgus, et Saadjärvel on veetase olnud alla 52,20 meetri koguni 29 protsendil vaatlusperioodi päevadest! Veevaestel aastatel ei tõusnud veepind nimetatud tasemest ülespoole ühelgi päeval.
Ökokatastroofi tekkeks ei olnud lootust siis ega ole ka praegu. Järve veetaseme kõikumine on olnud vaatlusandmeil veidi üle ühe meetri, kusjuures madalaim tase on nüüd jutuks olnud 52,20 meetrist allpool rohkem kui 40 cm.
Äksi paistiigi ja jõe loodusliku sängi puhastamise ajal ei langenud Saadjärve veetase allapoole 52,20 m. Allakirjutanu initsiatiivil tehti kolm nädalat tagasi veetaseme kontrollmõõdistamine. Siis oli järve veepind kriitilisest tasemest koguni 40 cm kõrgemal ja sellest allapoole pole pärast mõõtmist veetase kuigivõrd langenud.
Järelikult jutt kalade ja vähkide võimalikust hukkumisest, veeõitsengust ja hapnikupuudusest on Saadjärve puhul lihtsalt eksitav. Kas seda tehakse teadlikult või asjatundmatusest, seda pole võimalik selgitada.
Võimalik üleujutus
Äksi paisu ja Saadjärve veetaseme seose puhul tuleb arvestada ka järvest välja voolavat veehulka, mis näib ametnikele arusaamatu olevat. Hinnanguliselt vooluhulga rohkem kui 0,3-0,4 m³/s puhul ei mõjuta järve veetaset enam Äksi vesiveski pais, vaid väljavoolu tingimused.
Näiteks 14. oktoobril oli pais avatud (veetase alla lastud), vooluhulk oli hinnanguliselt 0,5 m³/s ja veepind järves kõrgusel 52,4 m. Paisul polnud mingit mõju järvele. Kui järve väljavool muutub väikeseks nagu praegu, peaks aga paisu üleval hoidma.
Tööde tegemise ajal arvestati järve väljavoolu looduslikku reguleerivat mõju veetasemele. Kui siis oleks rajatud ajutine pais järve väljavoolule, oleks sellega põhjustatud madalate kaldaalade üleujutus, ka järve suubuvate kraavide uputamine, ning oht oleks tekkinud kaldaäärsetele rajatistele.
Järelikult oleks veeloa nõude täpne täitmine (täiendava paisu ehitamine) põhjustanud kohaliku katastroofi lähedase olukorra, mitte aga paisu ehitamata jätmine. Vooremaa Looduskeskus tegutses vastavalt olukorrale ja tegi seda õigesti, arvestades minu kui keskkonnaeksperdi soovitusi.
jutt kalade ja vähkide võimalikust hukkumisest, veeõitsengust ja hapnikupuudusest on lihtsalt eksitav.
Keskkonnaamet tühistas 23. oktoobril ajutise veeloa, sest täiendav pais jäeti ehitamata. Seda saab vaadelda kui näitemängu tõelist finaali. Segamini aetakse eesmärk ja abinõu: ajutist paisu olnuks vaja Saadjärve veetaseme hoidmiseks kriitilisest tasemest kõrgemal, kuid veepind ei langenud kriitilise taseme lähedalegi.
Et tänavu septembris ja oktoobris oli keskmisest rohkem sademeid, siis puudus vajadus paisu ehitamiseks, sest järv sai veetaseme hoidmisega ise hakkama. Nii lihtne see asi ongi.
Koprad paisu kallal
Kuid sellega ei tahaks lugu lõpetada. Saadjärv paikneb Vooremaa maastikukaitsealal ja Natura võrgustiku hoiualal. Mõlema ala valitsejaks, sh kaitse korraldajaks, on keskkonnaamet.
Äksi vesiveski paisuga saab reguleerida järve veetaset ja keskkonnaametil on seaduslik kohustus korraldada paisutustaseme jälgimist ning väljavoolu reguleerimist, et hoida Saadjärve veetase optimaalsel kõrgusel.
Nagu märgitud, tuleb arvestada ka järvest välja voolava veehulga muutust. Seniajani pole kaitseala valitseja teinud midagi, et täita talle pandud riiklikku kohustust.
Veskipais on eraomandis, paisu hooldab ja valvab veskit rentiv villatööstus ning remonditööde tegemisel aitab Vooremaa Looduskeskus – seesama asutus, mis keskkonnaametnike silmis on jõhker keskkonnanõuete rikkuja.
Veskiomanik algatas juba paar aastat tagasi läbirääkimised keskkonnaametiga (tol ajal oli asutuse nimeks Jõgevamaa keskkonnateenistus), kuid riigiametnikud ei suvatse asjaga tegelda.
Tarvis on sõlmida vajalikud kokkulepped ja palgata kas või paisuvalvur, kuid seda peab korraldama keskkonnaamet, sest keegi teine ei saagi õiguslikult asjaga tegelda. Ei saa lubada olukorda, et lihtsalt oodatakse, ja kui midagi juhtub, siis avalikkusele segaseid selgitusi anda.
Praegu on koprad ametis paisu juures kaldakäikude rajamisega. Kas keskkonnaamet jääb ootama, millal koprad vee alla lasevad, et seejärel hakata abinõude mitterakendamise tõttu esitama ettekirjutisi paisu omanikule või teistele, kes seniajani heast tahtest tegutsevad paisu hooldamisega?
Loodusgeograaf ja hüdroloog Arvo Järvet on Tartu Ülikooli õppejõud.
Samal teemal: «Omavoli seadis ohtu Saadjärve elanikud», TPM, 7.10., ja «Saadjärv pääses ohust», TPM, 30.10.