Endel Uiga
Hope, New Jersey
Tragöödia või komöödia
Teatavasti näeb USA valimisseadus ette, et president valitakse iga osariigi valijameeste poolt. Enne segaduste tekkimist oli George W. Bush valijameeste arvult Al Goreist mõne häälega ees ja ta oleks võitnud valimised.
Kogu protseduuri viis segadusse aga see, et 25 valijamehega Florida osariigis oli Bush ees ainult 300 häälega kuuest miljonist.
Vale «aken»
Olulist osa mängisid vähemuskandidaadid. Roheliste kandidaat Ralph Nader sai oma hääled kindlasti Al Gorei valijatelt. Veel huvitavamad oli lood Reformipartei kandidaadi Pat Buchananiga.
Mõnes valimisringkonnas oli valimissedel, kuhu valija pidi oma kandidaadi «aknasse» augu suruma, selline, et Al Gorei ja tema asepresidendi «akna» vahel oli veel Buchanani «aken».
Lohakad valijad ei pannud seda tähele ja tuhanded valisid Gorei ja Buchanani. Nii tühistasid nad oma hääle. Need asjaolud andsid Goreile võimaluse tulemusi kohtus protestida, nõuda valimissedelite käsitsi ülelugemist. Tegevusse astusid kohtud ja advokaadid.
Kas see on märk USA valimissüsteemi kokkuvarisemisest? Kindlasti mitte. Selles süsteemis on muidugi puudusi, nii nagu igas inimeste seatud süsteemis.
Läbi segaduste võimule
Puudused tulid ilmsiks erakorraliste asjaolude kokkusattumisel. Sellest tekkinud probleeme ei lahendata mitte rahva mässuga või sõjaväe sekkumisega, vaid kohtuprotsessidega.
Mõned võivad küsida, kas läbi segaduste võimule tulnud president on üldse võimeline valitsema. See oleneb presidendist - Harry Truman oli ametisse astumisel ääretult ebapopulaarne, kuid raius oma nime Ameerika ajalukku. Samuti J. F. Kennedy, kes võitis ju väga väikese enamusega.
Tuleb ainult ära oodata, kuni see draama või komöödia oma lõpliku tulemuseni jõuab.
Sel ajal on vast kasulik meelde tuletada Winston Churchilli definitsiooni demokraatiast: see on üks kohmakamaid ja ebaefektiivsemaid valitsemissüsteeme, kuid senini pole keegi sellest paremat leiutanud.