Dokumentaalfilm «Suur-Sõjamäe» tõestab, et kui Aljona Suržikovat poleks, tuleks ta välja mõtelda.
Sõja lilled
7. september 2013, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõda on jälle lahti Sõjamäel. Buldooserid mürisevad ja inimesed, kes rajasid 30 aastat tagasi otse lennujaama külje alla oma aiamaa, osa koguni eluaseme, on sunnitud ära kolima. Või elavad selle hirmus. Maa ei kuulu neile. Dvigateli tehas, kes kunagi sinna ajutiselt krunte jagas, on ammu hingusel. Riigikordki on vahepeal muutunud. Lennujaam tahab laieneda. Pealegi riivavat pilpaküla silma.
Ainest ühe filmi sünniks on siin küll ja küll. Ämbritäite kaupa pisaraid, ülekeevat viha, küllap leiaks sedagi. Aljona Suržikova pole valinud võitlevat hoiakut, ei otsi teravaid konflikte ega mängi emotsioonidega. Kui miski kujundiks võimendub, siis hoopis siinse vene inimese allasurutus ja -heitlikkus, leppimine olukorraga, ka lootusetus.
Filmi suurimaks väärtuseks on selle venelaste põlvkonna koondportree, kes on jäänud kinni kahe riigikorra vahele. Kes nimetavad oma kodumaaks küll Eestit, aga keda Eesti riik ei taha enda omaks tunnistada.
Ja taas – Suržikova mitte ei lammuta, vaid ehitab üles. Sest millega film algab – sellega, et ühe pilpaküla maja katusele heisatakse sinimustvalge lipp. Pisut räbal see ju välja näeb, aga on siiski lipp.
Samasugust ühendavat võtet kasutab autor ka ühes oma eelmistest filmidest «Laulev Nadežda», mis algab sellega, kuidas üheksa lapse ema, kes tänavamuusikuna elamisraha teenib, esitab tunnelis omatehtud laulu Eestimaast. Meie venelased!
Teemasid on filmis veel. Progressile jalgujäämine näiteks. Kõigile pole õndsuseks vaja nutitelefoni, küll aga kohta, kus näpud mulla sisse pista, mis sest, et lennukid üle pea tõusevad ja maanduvad.
Või siis pilpaküla kui näide ühest huvitavast elukeskkonnast või koguni subkultuurist, mille isetekkelist, taaskasutusel põhinevat arhitektuuri ja miljööväärtuslikkust tuleks tänapäeval hoopis väärtustada, mitte eest ära pühkida.
Osa neist valgub paraku laiali või jääb vähearendatuks, on üleval üksnes teemana, leidmata filmis, filmiliste vahenditega veenvat realiseerimist. Selle kohta öeldakse, et teema on suurem kui film. Kõigi nende arendamine – arhiivikaadritega jutustatakse veel ka Dvigateli tehase lugu – võtab aega ja suretab filmi rütmi ja tempot. Kannatab ka põhiteema kontsentreeritus.
Ka ei suudeta pildiliselt edasi anda selle koha täit romantikat, kohaarmastust, seda erilisuse tunnet, mis võiks moodustada pilpaküla genius loci. Seda, mis on sessamas filmis olemas näiteks Timo Tootsi fotodel.
Vältida võinuks kujundilisi klišeid, purgis pekslevat liblikat ja üle tee, autorataste vahel ukerdavat kimalast. Väljapääsmatut olukorda, hammasrataste vahele jäämist on võimalik kujutada originaalsemalt. Või räägib see lihtsalt ebakindlusest.
Ja ikkagi, kui poleks olemas Aljona Suržikovat, tuleks ta välja mõtelda. Vene teema on eesti filmis niigi alaesindatud, ega Sulev Keedus ka kõikjale jõua. Suržikova on seda käsitlenud juba vähemalt kuues dokumentaalfilmis. Tänu temale on arusaadavamaks muutunud ka siinsete vene inimeste mõttelaad.
Lätini on muidugi veel pikk maa – seal vändati oma vene noorte elust juba mängufilmgi valmis. Venekeelne mõistagi.