Repliik: rohtunud rada
21. juuni 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nostalgia on mõnus tunne käia kohtades, kus viimati käisid väga ammu ja näha, et kõik on justkui sama, aga ei ole ka. Aed ja värav, mis tundusid paarkümmend aastat tagasi kõrged, ulatuvad tegelikult puusani. Rada, mis viis läbi metsa taluni, on mälus sileda metsateena, nüüd aga kõrgub seal rinnuni rohi.
Sudiste küla Mulgimaal, mille käekäiku käisin vaatamas nüüd, kui küla jääb ilma lisaks poele ka postkontorist, on minu vanavanemate koduküla. Elus ei ole neist enam kedagi ja talu seisab tühjana. Ja suure tõenäosusega jääbki tühjaks, kuni kaob ühel hetkel olematusse. Millest on kahju, aga see kahjutunne ununeb häbematult kiiresti. Suvel väikestest ilusatest Eestimaa kohtadest läbi sõites mängin ikka aeg-ajalt mõttega, et siin võiks täitsa elada.
Edasi viib aga mõte selleni, et sügisest kevadeni pole neis paigus sugugi sama ilus ja inimene peab ka tööl käima ja raha teenima. Seetõttu mõjus Sudiste külatoa perenaine Krista Kunimägi oma jäägitu kiindumusega maaellu rahustavalt. Nii hea, kui keegi teine tahab elada paigus, mille hääbumist me ei soovi, aga ise aidata ei oska või ei taha.