Agnes Kuus: aidake, palun!
18. juuni 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Appi, pesumasin läks ka veel katki, nüüd pean üheksa inimese riideid käsitsi pesema. Kui kellelgi on võimalust meid aidata, siis läheb see abi küll õigesse kohta, palub pereema abi tundmatutelt netikasutajatelt.
Veel küsitakse raha autokooli minekuks, sest auto on olemas ja tahaks sõita, aga juhiluba ei ole. Kuuelapseline pere loodab heade inimeste abiga koguda 45 000 krooni kaevu ehitamiseks ja boonusena ka ühte «arvutikomplekti».
Abi aga viibib, sest potentsiaalsed aitajad näevad nende palvete taga õpitud abitust ja mugavust, mitte tõelist häda. Ja ilmselt põhjusega. Kui abipaluja kurdab, et lapsed saavad toiduks vaid makarone, pakutakse talle toidukraami, see jääb aga vastu võtmata.
Tühja auku lähevad ka poolnäljas ja paljas lastele kasutatud riiete pakkumised ning nõuanded raskest olukorrast väljarabelemiseks. Rahavajaja lugu aga muutub järjest kurvemaks ja tulevik süngemaks.
Ühes portaalis küsib Aivar abi 30 000 krooni. Põhjendus on lühike: see olevat elu ja surma küsimus. Aivar on väsimatu ja lunib seda summat kaks aastat jutti. Tuleb tunnistada, et tegemist on eriliselt elujõulise isikuga, ehkki tema ponnistusi ei saada edu.
Suuremal osal neist on rahapuudus siiski tegelik. Omaette kategooria moodustavad aga netipetised, kelle tugevaks küljeks on südantlõhestavate lugude väljamõtlemine ja raporteerimine rahakogumist saatvast edust. Rahakotirauad avanevad kergemini, kui tead, et keegi on aitamist juba vajalikuks pidanud.
Nii kirjutab üks mees haleda loo sellest, kuidas ta peab miinimumpalga eest kasvatama üksi nelja kuu vanust last, kelle ema joob ja laaberdab kodust eemal. Tal õnnestub koguda 750 krooni, enne kui selgub, et sel tegelasel last polegi.
Vindi keeras veel rohkem üle mees, kes rääkis väikesest, raskelt haigest tütrest, kel heade inimeste abita elulootust vaid paar kuud. Tüdrukut aitaks vaid ravi välismaal, selleks aga on vaja saada kokku ligi 200 000 krooni. Enne kelmuse avastamist õnnestub tal heasüdamlikelt toetajatelt hulga kroone välja petta.
Sellised tegelased sülitavad laias kaares sellele, et kuskil on tõelised abivajajad ja inimesed, kes oleks valmis aitama, kui petised turgu ei solgiks. Seega tuleb tõelises viletsuses või surmahaiguses inimestel paratamatult leppida, et abi paludes kohtavad nad esimeses järjekorras kahtlustusi ja süüdistusi ning väärtuslik aeg kulub tõestamisele, et nad pole kaamelid.
Petised pääsevad aga seni kergelt, kadudes kiirelt pärast paljastamist abipalujate seast. Jääb loota, et iga petturile annetatud krooni kohta läheb mitu õigesse kohta.