Roomet Sõrmus: kallis toit ja (paha?) põllumees
17. juuni 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks küll on Euroopa põllumehed tänavatel, kui toiduhinnad poodides löövad rekordeid? Vastust sellele küsimusele pole eriti raske leida. Kui mullu põllumajandussaaduste hinnad märgatavalt tõusid, siis kahjuks on ka põllumajandustootmiseks vajalikud hinnad tormiliselt kerkinud.
Põllumehi on tänavale ajanud eelkõige majanduslikud faktid, aga ka õigustatud ootus, et sissetulekud kogu väärtusahela ulatuses oleksid õiglased, st et nii väetiste või teiste sisendite tootjatel, põllumeestel, toidutööstustel kui ka kaubandusel oleks mõistlikul tasemel sissetulekud ning et üks ei elaks teise arvel.
Kõrgetest jaehindadest on põllumeestele üldiselt vähe kasu, kui see raha nendeni ei jõua. Samas tekitavad kõrged toiduhinnad tarbijate meelepaha just põllumeeste vastu.
Kui juba Lääne-Euroopa põllumehed on streikimas, siis peaks meie tootjatel protestimiseks õigust rohkemgi olema. Saksamaa põllumehed räägivad õiglase hinna puhul 6,7-kroonisest piima kokkuostuhinnast, Eestis oli aga aprilliks piima keskmine kokkuostuhind langenud 4,88 kroonile ja vastavalt lepingutele mais see hind langes veelgi.
Samas on teada fakt, et meie põllumajandustootjad saavad võrreldes Lääne-Euroopa kolleegidega märgatavalt vähem toetusi.
Õnneks on põllumeeste esindajad öelnud, et Eesti piimatootjad siiski protestima ei asu ja hinnad püütakse läbirääkimistelaua taga selgeks arutada. Streik ei tule üldjuhul kellelegi kasuks, seda teavad nii tööstused kui põllumehed.
Siiski andis näiteks Saksa põllumeeste väga kulukas protestiaktsioon selge sõnumi, et toiduainete hinnalangus ei saa tulla põllumajandustootja arvel.
Selleks et pikaajaliselt tootmist tagada, peavad kaetud saama praegused tootmiskulud ning raha peab jätkuma ka investeerimiseks. Liiga kergekäeliselt viibutatakse toiduhindade tõustes põllumeeste suunas. Mõni parem aasta annab talupidajatele pelgalt võimaluse tootmisse investeerimiseks ja halvemad ajad üle elada.
Kogemus on näidanud, et rasketel aegadel põllumeestele keegi appi ei tõtta, kahjumi kannatamist või nulliga tootmist peeti aastaid justkui normaalseks põllumajanduse juurde käivaks nähtuseks.
Statistika näitab paraku, et Eesti põllumajandustootmine tervikuna tõusis kasumisse vaid möödunud aasta III ja IV kvartalis, enne seda ja ka selle aasta esimeses kvartalis töötas põllumajandus jälle kahjumiga. Kahjum tuleb aga tegemata investeeringute ja väiksematel taludel kindlasti ka saamata jäänud palga arvel.
Piimatööstuste kasumlikkus 2008. aasta esimeses kvartalis võrreldes möödunud aasta teise poolega on küll ligi poole võrra langenud, kuid siiski suudetakse piisavas plussis püsida.
Kaubandus samal ajal on pidevalt ja stabiilselt kasumit teeninud. Kauplusteketid Eestis aina kasvavad ning surve tööstusele ja tootjatele on märgatavalt suurenenud. Tarnelepingutesse pannakse tootjatele kohati ebainimlikke nõudmisi.
Toiduhindade tõusu mõjutavad mitmed tegurid, kuid ühe põhjusena saab välja tuua põllumajandust tugevalt mõjutava ilma ja ka pikaajaliselt ebapiisava tootmistaseme.
Näiteks nisu on maailmas alates 2000. aastast peaaegu igal aastal toodetud tarbimismahust vähem. Ja kui sellistes tingimustes tuleb mõni eriti madala saagiga aasta, siis ongi hinnahüpe käes.
Põllumajanduspoliitikat on asutud reformima. Turukorraldusmeetmeid ELis vähendatakse ja hindade kõikumised muutuvad üha suuremaks. Piimahindade puhul peab arvestama asjaoluga, et Eestis sõltuvad piimatoodete netoeksportija ehk siis meie hinnad palju ka välisturgude hindadest. Kui maailmaturul näiteks juustu hind langeb, siis tekitab see surve toorpiima kokkuostuhinna langetamiseks.
Nii tarbijad, tööstused kui põllumehed peavad harjuma ebastabiilsete hindadega ja täpseid prognoose homsete tasemete kohta ei suuda keegi teha. Lõpuks paneb hinnad siiski paika turg ehk nõudmise ja pakkumise tasakaal. Meie jaoks on oluline, et turult saadav raha väärtusahelas õiglaselt jaguneks.
Usun, et madalate toiduhindade ajad on möödas. Kvaliteetne toit ei saagi väga odav olla. Kindlasti ei saa toetada viimasel ajal kõlanud seisukohti, mis on tarbijaid üles kutsunud kodumaist kaupa boikoteerima.
Sellesuunalise avalduse tegid möödunud nädalal kahjuks Eesti tippkokad ja mitu korda on tarbijaid odavama ja paraku ka kehvema kvaliteediga kauba juurde juhatanud meie juhtivad turuanalüütikud.
Kodumaist toitu süües toetame Eesti majandust ning mis peamine, saame juba tänu värskusele kvaliteetsema kauba.
Kuigi võib-olla praegu meile meeldiks odavamat toitu süüa, siis kaugemas perspektiivis aitab tarbija eestimaist toodet ostes kaasa strateegiliselt olulise toidutootmise säilitamisele, rääkimata Eesti maaelu arengu otsesest toetamisest.
Peab ka arvestama, et välismaistel suurkontsernidel, kes soovivad siinseid turge agressiivselt vallutada, on piisavalt kapitali, et toodete müümisel kahjumit kannatada. Kohalikud tööstused kahjumiga töötada paraku ei saa.
Möödunud nädalal toimus Saksamaal teraviljasektori olukorda analüüsiv foorum, millel tõdeti, et teravilja kasvupinda on maailmas suurendatud ning eksperdid andsid lootust, et tänavune saak tuleb eelmisest aastast parem ja hinnad võiksid natuke langeda, kuid kindlasti ei lange teraviljahinnad tõusueelsele tasemele.
Põllumajandusliku tooraine ja toidukaupade jaehindade vahel pole paraku alati üksühest lineaarset seost.
Pagaritoodete puhul on näiteks teravilja osakaal hinnas suhteliselt tagasihoidlik, viimastel andmetel moodustab rukki kokkuostuhind leiva jaehinnast vaid umbes 13 protsenti. Sektorite lõikes on olukord küll erinev, kuid avalikus arutelus võiks hoiduda toidukaupade hinnatõusu pelgalt kallima põllumajandustoorme arvele kirjutamisest.
Teame, et kütus, transport, elekter jätkavad hinnarallit, mistõttu pole toiduhindade odavnemine lähiajal kuigi tõenäoline.