Jarmo Virmavirta

FOTO: Postimees.ee

Turus terve suve avatud kunstinäitus «Punaste lippude all» koosneb Eesti kollektsioonidest kokku kogutud Nõukogude aja kunstiteostest. Sama teema on esil ka Riia Arsenalsi kunstimuuseumis, seal on näitus nimega «Nõukogudemaa mütoloogia». Mõlemad väljapanekud on huvitavad kultuuriajaloolised ja poliitilised ülevaated.



Turu näitus on osa Kumu ja Turu kunstimuuseumi koostööst. Turu ekspositsiooniga ühel ajal esitletakse Kumus soome kunsti nn kuldaja töid. Samaaegsus ongi huvitav, ehkki ilmselt mitte nii mõeldud. Kuldaeg tekkis siis, kui soome kunstnikud leidsid oma juured ja hakkasid hellitama Soome iseseisvumismõtet. Soome iseseisvus oli mitmele tippkunstnikule loovuse allikas. Eesmärk oli lahtiütlemine Venemaast.



Eesti ja Läti Nõukogude aja kunstnikele määras tegelikkus eesmärgid teisiti kui Soome kuldse aja kunstnikele. Adamson-Eric kirjutas 1943. aasta juunis pärast kunstnike liidu koosolekut oma päevikusse, et «tähtsaim saavutus on säilitada head suhted Moskvaga, kuid pidada nad eemal meie asjadest». See kõlab justkui Soome välispoliitika külma sõja ajal. Soome kunsti kuldsel ajal ja Eesti Nõukogude aja kunstil on ühine vähemalt see, et nende tagant paistab kummalegi maale eluliselt tähtis suhe Venemaaga.



Turu näituse nimi «Punaste lippude all» on hea. Soome tõlge «Punaisten lippujen alla» meenutaks esmalt volbrirongkäike, kus marsiti punaste lippude all, ehkki tegelikult sotsialistlikku Soomet ei tahetud. See oli uisutamine jääaugu ääres. Isegi soome kommunistid õhkasid kergendatult, kui jää ei murdunud.



Soomlastel on olnud võimalus võrrelda Nõukogude aega Eestis ka Vene sama aja kunstiga. Kümmekond aastat tagasi oli Turus Vene nõukogude aja kunstikollektsiooni näitus pealkirjaga «Agitatsioon õnneks» («Agitatsija stšastje»). Eestis mahtusid Stalini pildid ikkagi raamidesse, Vene pildid isegi mitte kunstimuuseumi seinale. Venelaste širokaja natura’t oli näha ja tunda.


Kui juba oldi stalinistid, oldi seda korralikult. Nõukogude aja kangelasi kujutavate maalide suurused kõnelevad palju: venelased suurimad, lätlased teised, eestlased väikseimad.



Nõukogude kunsti säilitamine ja selle esilhoidmine on osa sellest iseseisvusprotsessist, mida Eestis ja Lätis üle elatakse. Ajaleheartiklites elab suhe Nõukogude võimuga suhtena Venemaaga. Turu näituse kuraator Eha Komissarov ja teised, kes on vastuolevatele häältele vaatamata jõudnud pidada seda tõelisust esil, on teinud väga tähtsat tööd rahvuse mineviku säilitamiseks. See on üks kunsti ülesannetest.



Lihtsalt tõelisus siiski ei avane. Keskmine Soome vaataja tunneb ilmselt kergendust, kaastunnet või vennalikku tunnet, kuid imetleb siiski kunstiteoste meisterlikkust. Kobakäppadel ei lastud Stalini pilte teha.



Paljusid eestlasi on Turu näitusel ärritanud lisaks näitusele endale selle kõrval müüdavad Stalini ja Lenini rinnamärgid ja muu turukaup. See ongi nüüdisaja paradoks: võib müüa mida tahes, sõltumata selle taustast.



Nõukogude aeg on nii lähedal, samas sedavõrd kaugel, et seda võib uurida nii kogemuse kui ka teooria valguses. Võtmepositsioonidel on muidugi need riigid, kes ise kogesid Nõukogude võimu seestpoolt. Kunst on hea lähtekoht, kuid sellest võiks rohkem välja pigistada. Kas on ebareaalne mõte, et Baltimaad paneksid koos kokku ülevaate Nõukogude Liidu mõjudest kunstile? Kas see on ainult 2011. aasta kultuuripealinnade Tallinna ja Turu asi?



Soovitan soojalt külastada nii Riia Arsenalsi kui ka Turu kunstimuuseumi näitust just sellepärast, et Nõukogude aeg figureerib Eesti keskusteludes pea iga päev. Võtame näiteks kas või soome ajakirjaniku Leena Hietase raamatu «Eesti külm sõda» äratatud skandaali. Eestlasi ärritab raamatu ühepoolne Vene seisukoht, mis ongi ajalootu. Ka Martti Turtola pole Nõukogude aja tegelikkust omaks võtnud.



Kohtuprotsessid selle aja kuritegude üle kõnelevad veel, mille ees tuli alistuda. Seetõttu Nõukogude aeg teemana figureerib, ehkki tänapäeva ohud ongi mujal. Varsti on alles vaid kunst, mis kujutab totaalset väärmaailma, mida kunagi ei olnud, kuid mida usuti olevat. On loomulikult vale panna selle eest maksma tänapäeva inimesed.



Riia näitusel tuleb hästi esile see, kuidas Nõukogude Liit soovis näidata maailma, mida polnud kunagi olemas. See ei ole ainult Nõukogude Liit, vaid üldisemalt venepärasus. Širokaja natura peab head ideed juba valmis tehtuks. On kõrvaline, kas see teostub.



Hea analüüs on lugu 1960. aastate parteifunktsionäärist, kes Siberi kolkakülas rääkis, kuidas venelased elavad juba sotsialismis. Kommunism terendab horisondi taga. Hiljem arutlesid kuulajad kõne sõnumi üle: sotsialismi teame ja ka kommunismist on mingi ettekujutus. Kuid mis on horisont? Saadeti üks rühmast kahesaja kilomeetri kaugusele linna raamatukokku vaatama entsüklopeediast vastust. See oli selline: horisont on oletatav joon maa ja taeva vahel, mis paistab seda kaugemalt, mida lähemale vaataja tuleb.



See pole ju ime, et kommunism jäi poolele teele. Selle teostamisega seonduv terror tuli siiski viia lõpuni. Nõukogude kunsti näitused räägivad sellest ja seetõttu on need väärtuslikud kogu maailmale. Teine asjaolu on, et ka Nõukogude Liidu taga on suurvene suurriiklik mõtlemine. See on jõus varasemast rohkem. Küsimus on sama kui Adamson-Ericul: kuidas pidada häid, kuid kaugeid suhteid Moskvaga. See on Euroopa suur küsimus.