Kaul Nurm: kas «kilekotiga» ministrist on abi?

Kaul Nurm. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tihti kuuleme appihüüet, et kohalik elu sureb välja või satub mingi poliitilise otsuse tõttu ohtu. Põhjuseks võib olla kooli, postkontori, kaupluse, pangakontori, metskonna, haigla, kohaliku päästeüksuse või muu eluks vajaliku asutuse sulgemine või vajalikul tasemel infrastruktuuri puudumine.

Appihüüded jäävad enamasti vastuseta, sest ühelgi ministeeriumil pole kasutada olukorra muutmiseks süsteemseid vahendeid. Tavaliselt kuuleme poliitikutelt üksnes majanduslikke põhjendusi – teist võimalust pole, teenuste osutamiseks ei ole piisavalt käivet, väikese kooli ülalpidamiseks ei jätku raha jne. Kui me aga midagi ette ei võta, koondubki elu pikkamisi linnadesse ja maapiirkonnad jäävad tühjaks.

Selline suundumus sisaldab palju riske. Eesti on niigi üks hõredamini asustatud maid ELis ning edasine hõrenemine on lubamatu – protsessid tuleb pöörata vastassuunas. Miks? Vastus peitub järgnevas küsimuses.

Kas linn saaks hakkama maaeluta? Ei saa, sest linnas elamise eelduseks on hästi toimivad ja majandavad maapiirkonnad. Peamine eluks vajalik tuleb enamikus maalt – toit, vesi ja isegi puhas õhk. Ilma ööklubita saab ära elada, kuid mitte ilma toiduta. Maarahvas loob oma tegevusega eeldused heaks linnaeluks. Toit ei kasva supermarketi laos, seda saab toota üksnes maal. Oluline osa meie puhtast õhust tuleb maal kasvavatest metsadest ja põldudel kasvatatavatelt taimedelt. Olgu öeldud, et hektar teravilja toodab rohkem õhuhapnikku kui hektar metsa. 

Ka joogivesi, mida suurlinnades vajatakse, tuleb valdavalt maal asuvatest jõgedest ja järvedest. Kui veelgi laiemalt vaadelda, siis ka maavarad paiknevad ju maal, tõsi, nende kaevandamiseks ja töötlemiseks kerkivad tihti nende lähedusse ka linnad. Maapiirkonnad oma vaheldusrikka looduse ja teenustega on tihti linlastele raskest tööst puhkamise ja stressist vabanemise kohaks.

Rahvusliku maaelu ja kohaliku toidu roll kasvab tulevikus veelgi, sest energiahinna kallinemise tõttu muutub toidu transportimine kaugematest piirkondadest majanduslikult ebamõistlikuks, et mitte öelda võimatuks. Niisiis on piisavalt põhjusi, et tagada linna- ja maapiirkondade tasakaalustatud areng. Kasu on kindlasti vastastikune, kuna üks vajab teist, et üleilmastuvas maailmas hakkama saada.

Tõhus regionaalpoliitika on väga tähtis kogu riigi püsimajäämise seisukohalt.   

Eesti maaelu ja erinevad piirkonnad kipuvad tasahilju hääbuma. Milles on põhjus? Julgen arvata, et valitsuse tasandil puudub otsene vastutaja. Ühelgi ministeeriumil pole piisavaid süsteemseid vahendeid ega kohustust protsessi peatamiseks ja tagasipööramiseks.

Suurima mõjuga on olnud põllumajanduspoliitika, kuid ka seda kasutati kuni viimase valitsuseni pigem talumajandust asendava tööstusliku põllumajanduse edendamiseks, mille tagajärjel on elu- ja töökohad maal vähenenud. Õnneks mõistab praegune põllumajandusminister tasakaaluka arengu vajadust ja väärtustab talu ning toetab põllumajandussaaduste tootmise arendamist taludes.

Õigus on ka neil, kes väidavad, et Eestil puudub tõsiseltvõetav regionaalpoliitika, mille abil saaks leevendada maapiirkondade probleeme. Kuid kas Eesti on loonud eeldusi regionaalpoliitika tekkeks? Kas portfellita või nn kilekotiga minister tõesti suudaks välja töötada regionaalpoliitika, mis oleks valitsuse ja teiste ministeeriumide tegevuse aluseks?

Eestis on küll regionaalminister, kuid tema esmaseks funktsiooniks peetakse haldusreformi teostamist. Nüüd on talle lisatud veel kodanikuühiskonna hingekarjase roll ja e-riigi arendustööd. Viimaste ülesannete täitmiseks, mis küll peaks loogiliselt kuuluma majandus- ja kommunikatsiooniministri pädevusse, võeti ette valitsuses isegi ministrivahetus.

Vajadust haldusreformi järele põhjendatakse sellega, et väikesed vallad pole jätkusuutlikud, seetõttu tuleks nad liita. Koolide sulgemist põhjendatakse rahapuudusega. Eelkõige võideldakse tagajärgedega, mitte põhjustega. Koolide ja valdade liitmise/likvideerimise põhjuseks pole vähene raha riigieelarves, vaid hõredaks muutunud asustus maal. Ja see muutub veelgi hõredamaks pärast koolide ning muude eluks vajalike asutuste sulgemist.

Mida hõredam on asustus maal, seda kallimaks muutub seal elamine, koolide ülalpidamine, teenuste osutamine, kaupade hinnad poodides ning seda kiiremini tühjeneb maa lõplikult ja pöördumatult. Kohaliku kooli sulgemise otsust tuleb käsitleda kui otsust selle piirkonna mahajätmise kohta, kus inimtegevus kaob lähiaastate jooksul. Seetõttu tuleks valdade ja koolide, postkontorite likvideerimise asemel kavandada süsteemsed regionaalpoliitilised abinõud, et suurendada kriitilistes piirkondades elavate inimeste arvu. Vajalik infrastruktuur ettevõtluseks ja elamiseks maal tuleb luua tegudes, mitte sõnades.

Regionaalministrile tuleb anda suurem vastutus ja otsustusõigus. See eeldab valitsuses ministeeriumide funktsioonide ja vastutuse ümberjagamist. Koolide, postkontorite, metskondade jm eluks vajalike institutsioonide lõplik sulgemisotsus/luba peaks olema regionaalministri pädevuses. Eelkõige peaks tema vastutama maapiirkondade elujõulisuse ja riigi ühtlase arengu ning elukvaliteedi eest.

Kuid «kilekotiga» minister ei suuda ega saa nii suure ja tähtsa valdkonna eest vastutada.

Seetõttu on vaja valitsusremonti. Regionaalministrile tuleb anda kabinet ja  «kilekoti» asemele portfell, kus peaks olema ka vajalik rahasumma. Siis võiks ta toetada näiteks ka koolide ja postkontorite tegevust, millised tavaliste rahastamisskeemide kaudu väikese asustustiheduse tõttu iseseisvalt toime ei tuleks. Toetusi tuleks maksta niikaua, kuniks regionaalpoliitika rakenduste abil on piirkond piisavalt taasasustatud.

Regionaalministri portfellis võiks olla raha ka selleks, et toetada ümberasumist linnast maale. Regionaalministri pädevuses peaks olema analüüsida, kas inimeste maalt lahkumise põhjuseks on kaherajalise Tallinna–Tartu maantee puudumine või tolmavad ja porised teed maapiirkonnas. Analüüsi tulemuste järgi tuleks võtta vastu ka otsus, millises järjekorras ning kus remontida ja ehitada teid Eestis.

Bussiliikluse korraldamine ja vajadusel doteerimine maapiirkondades peaks olema samuti regionaalministri, mitte majandusministri pädevuses. Majandusminister võtab seda kui majandusülesannet, regionaalminister kui eelduse loomist maal elamiseks. Kultuuriministri algatus anda 2000 krooni huvihariduse omandamise toetuseks on küll tänuväärt ettevõtmine, kuid jääb maal hõreda bussiliikluse tõttu kasutamata.

Busside sõidugraafikust tingituna puudub lastel võimalus pärast koolitunde sõita bussiga huvialakoolidesse, mis asuvad peamiselt maakonnakeskustes. Praegu asendab olematut bussiliiklust ema-isa hool ja nende isiklik transport.

Tõhusa regionaalpoliitika väljatöötamine ja selle rakendamine eeldab regionaalministeeriumi loomist ning see ülesanne on hea tahtmise korral täidetav olemasoleva ametnike arvu ja kulutuste juures.

Regionaalministeerium peaks välja töötama regionaalpoliitika, mis sisaldaks süsteemseid abinõusid olukorra parandamiseks, ning analüüsima Eesti eri piirkondade regionaalpoliitilisi probleeme ja leidma neile lahenduse. Samuti peaks regionaalministeerium kooskõlastama/mitte kooskõlastama eri ministeeriumide kavandavad tegevused, mis mõjutavad maapiirkondade ja regioonide arengut/allakäiku.

Koostöös teiste ministeeriumidega peaks regionaalministeerium looma lisaks põllu- ja metsamajandusele soodsad tingimused maaettevõtluseks. Ja lõpuks tuleb regionaalministeeriumil olla ka regionaalpoliitika rakendaja ja meetmete rahastaja. Riigieelarves tuleb selleks eraldada raha ja võimaldada sõnaõigus ELi tõukefondide kasutamiseks.

Kui tahame, et Eesti oleks elamisväärne paik kõigile kodanikele nende elukohast sõltumata, on regionaalministeeriumi loomine möödapääsmatu. Me vajame tõhusat regionaalpoliitikat ja selle eest vastutajat. Sellest võidaksid kõik elanikud ja ka riik, mis saaks tugevamaks ja suuremaks.

Praegu on õige aeg see küsimus esitada, sest majanduslanguse olukorras mõistame ehk paremini, et majanduskasvu ei saa rajada üksnes kasvule linnades, vaid toetuda tuleb tasakaalustatud arengule. Maa vaesumine ei aita kaasa majanduskasvule. Eri ministeeriumide funktsioonide ülevaatamine koos regionaalministeeriumi loomisega võiks olla avatavate koalitsioonikõneluste üks peateemasid.

Alahindamata haldusreformi tähtsust, peab siiski nimetama, et haldusreform ei too inimesi maale juurde. Inimeste lahkumine maalt muude regionaalpoliitiliste abinõudeta jätkub ning probleem jääb alles ka pärast haldusreformi. See võib tingida vajaduse uue haldusreformi järele lähima kümne aasta jooksul, kui ühtäkki märkame, et inimesi on haldusüksuse kohta taas väheks jäänud, ja nii edasi…

Regionaalpoliitikat, mis aitaks hoida ja taastada elu Eestimaa külades, väikelinnades ja regioonides, on võimalik luua ja ellu viia ainult soliidset portfelli omades.