Marko Mihkelson: Eesti-Vene suhete komistuskivi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson kirjutab oma blogis , et Vene-Eesti suhteid kujundab enim ajalugu, ning leiab, et avatud rääkimine on parem kui tobe põrnitsemine.
Mis on Eesti-Vene suhetes tänaseks suurimaks komistuskiviks? Eesti poliitiline eliit ja selle teenistusse rakendunud ajakirjanikud, nagu pakub Rein Veidemann tänases Postimehes, või hoopis Venemaal võimu eviva eliidi seos endise KGBga?
Tegelikult ei üks ega teine. Suurimaks takistuseks ning üldiselt madala usaldusfooni loojaks on kaks väga erinevas suunas liikuvat identiteedilugu ehk väärtusruumi.
Otsati on tegemist objektiivse paratamatusega (ajalugu ju ei muuda), kuigi eriti jõuliselt on see tunnetatav viimase kümnendi jooksul. Samal ajal, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa kiirelt tagasi pöördunud endale mugava autoritaarsuse juurde. Seejuures suurimaks lahutajaks on kujunenud ajalugu. See teadmine jätab kahjuks tänastele poliitikutele nii Moskvas kui Tallinnas üpris ahta tegevusruumi.
Ajalugu vormib tausta
Viimaste päevade uudised reageeringutest Moskvas Läti dokumentaalfilmile The Soviet Story, Eesti lipu rüvetamisest Peterburi võiduparaadil või Venemaa massimeedia propagandistlik tähelepanu Hiiumaal jätkuvale Arnold Meri kohtuprotsessile on vaid järjekordsed viited sellele, kuidas identiteedilugude peamine kujundaja ajalugu ehk täpsemalt erinev ajalootunnetus , meie tänaste suhete tausta vormib.
Isegi siis, kui me püüaks taandada ajaloo oma poliitilise debati päevakorrast (nagu seda sooviksid Veidemanni mõttekaaslased), ei kao Teise maailmasõja liiga lähedane ja lahtivaidlemata pärand lihtsalt niisama.
Kui siia lisada kommunismi kuritegude teema, kus napib patukahetsust, siis võib eeldada, et emotsionaalseid ja suhete normaliseerimist segavaid pingeid Eesti ja Venemaa vahel kipub jätkuvalt olema liiga palju.
Me pole ainsad
Umbes sama on seis Venemaa suhetes teiste Balti ja Ida-Euroopa riikidega.
Meie probleem seisneb selles, et Lääne-Euroopas on Teise maailmasõja lõpp juba ammu läbi vaieldud ning seepärast jäävad meie püüdlused enda tõe seletamisel või ka suhete pingepõhjused Venemaaga meie sõprade hulgas ähmaselt mõistetavaks. Kuid see ei tähenda, et peaksime oma sammud tagasi pöörama. Pigem vastupidi.
Samas olen jätkuvalt veendunud, et vaatamata kõigile kirjeldatud raskustele peaksime püüdlema poliitiliste suhete mitmekesistamisele Venemaaga. Nagu olen juba varem maininud, pole olemas võlukepikest suhete kiireks normaliseerimiseks.
Rääkigem üksteisega
Üheks sammuks, mida saaks riigikogu astuda, on parlamentaarsete kontaktide kasutamine.
Loodetavasti töötab positiivses suunas ka riigiduuma majanduskomisjoni liikmete tuleval nädalal kavandatud visiit Tallinna.
Samuti võiks nii sõprusrühm kui väliskomisjon värskendada suhteid oma kolleegidega Venemaal. Minu enda senine kogemus riigikogus räägib seda, et vaatamata nende kokkusaamiste madalale kasutegurile, on avatud rääkimine ka kõige teravamates küsimustes parem tobedast põrnitsemisest.
Lõpetuseks loodan, et see teema leiab kajastust ka homme tutvustatavas sotsiaalteadlaste raamatus, mille autorid on tegemas katset lahata aprillisündmuste juurestikku.