Enn Soosaar: laske surnutel olla

Enn Soosaar Foto: Liis Treimann

Bolševike purustamismaanias oli kahtlemata tubli annus irratsionaalsust, mõistusega seletamatut. Tagantjärele on eriti raske aru saada, miks «töörahvavõim» oma esimestel kümnenditel nii kohutavalt palju vana hävitas, lõhkus ja lagastas. Venemaast käis üle hullunud tuulispask, mis ei halastanud kellelegi ega millelegi – ei elavatele ega surnutele, ei riigistruktuuridele ega hoonetele, mälestusmärkidele. Minevik säärasena, nagu minevik oli olnud, määrati kaduma.

Sama kordus 1940. aastal Eestis. Hävitati riik ja kõik selle põhiseaduslikud institutsioonid. Ühiskonda toimivana hoidnud struktuurid lõhuti, inimesed, kes nendega seotud, arreteeriti, küüditati või pilluti laiali.

Paraku ei piisa totalitaristlikule režiimile ainult sellest. Mälestistel ja surnutel ei tulnud kaua oodata. Esimene okupatsioon kestis paar kuud üle aasta, aga selle lühikese aja jooksul lasti Eestis õhku, lammutati või koristati ära ligi kakssada sammast, kuju, risti, kivi ja tahvlit, mis olid eelmisel kahekümnel aastal püstitatud mälestusmärgiks või hauatähiseks 1914.–1918. aasta ja 1918.–1920. aasta sõjas langenutele.

Uued arreteerimised ja küüditamised algasid sovettide tagasituleku järel 1944. aastal. Aga algas ka uus sammaste purustamine ja haudade rüvetamine. Osa lõhutud mälestusmärke oli Saksa okupatsiooni ajal taastatud, mõned esimese hävitustöö käigus kahe silma vahele jäänud. Märatsemine võttis vormi, mida tänapäevast tagasi vaadates on uskuda raske, mõista täiesti võimatu.

Samas kinnitab see tõsiasja: kommunistide hävituskiim pole kunagi ega kusagil piirdunud ainult elavatega. Vaevalt oli Punaarmee ja selle sabas NKVD üksused Eestisse jõudnud, kui algas saksa sõjaväekalmistute üleskündmine. Nendesse oli sängitatud hulgaliselt ka kohalikke noormehi, Euroopa suursõjas kaotajate poolel langenud eestlasi.

Aga ikka veel oli lõhutud vähe. Tallinnas võeti 1951. aastal ette Kopli surnuaed. Sinna oli ligi kaks sajandit, aastast 1774 maetud kohalikke baltisakslasi, aga ka venelasi, rootslasi, eestlasi. See tehti maatasa. Mitte midagi ei tohtinud jääda meenutama ammusurnute kalmusid. Kõik hauad, hauatähised, kabelid – paljud neist Eestimaa toonase kalmistuarhitektuuri meistriteosed – purustati. Aeg-ajalt leitakse siiamaani sõidutee aluse või kaldarajatiste täiteks kasutatuid kivikamakaid, kuhu on sisse raiutud kellegi nimi ja kaks kuupäeva, ühe ees geboren ja teise ees gestorben.

Aeg läks. Stalinit asendas Hruštšov. Ent purustajate käed sügelesid. Nüüd mindi Kalamaja surnuaia kallale. See oli Tallinnas elanud eestlaste viimne puhkepaik, tollal kasutusel olnud üle viie sajandi. Paljude praeguste põlistallinlaste esivanemad puhkavad seal. Käsuandjad olid niisama kompromissitud kui käsutäitjad – hävitus pidi olema totaalne, ja oligi.

Pealinn ei jäänud ainukeseks. Mitmel pool mujalgi pühiti nendel aastatel maapinnalt terveid kalmistuid ja üksikuid haudu. Nõukogude inimese helget tulevikku ei pidanud varjutama minevikumälu.

Sortside viimasest suurest bakhanaalist möödub mõne aasta pärast pool sajandit. Ja mida me loeme lehtedest, näeme televiisorist?

Tallinna võimud on otsustanud «heakorrastada» Kalamaja kalmistu mõnusaks ajaviitepargiks. Purskkaevud, liivakastid, kiiged, mänguväljakud, koerte jalutamisplats ja ei-tea-mis trilli-tralli plaanitakse sinna, kus peaks valitsema igavene rahu.

Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee ettevõtmine jäi pooleli. Plats tehti puhtaks, maa tasandati, muru kasvatati. Aga lubatud rahvaparke Koplisse ja Kalamajasse, kus linlased käivad suvest suvesse lõbusalt ja lärmakalt aega veetmas, siiski ei tekkinud. Kuuldavasti ehitati Kopli surnuaeda mõneks ajaks tantsupõrand. Ent oli põhjus mis tahes, pikalt püsima see sinna ei jäänud. Nüüd on Tallinna linnavalitsus otsustanud toona pooleli jäänud töö lõpetada.

Inimesed, tulge mõistusele! Nende põlispuude all seal Tööstuse tänava ja Lennusadama vahel magavad tuhanded ja tuhanded meie kaaslinlased ainult meetri-pooleteise sügavusel maamullas. Meie aeg on küüniline ja nihilistlik. Aga halastage vähemasti surnutele. Nemad ei protesteeri ega tule mardustena põrmuhäirijate kodudesse käima.

Meie, elavate kohus on häält tõsta. Meie kohus on minevikku ja esivanemaid austada. Tõsiasi, et siiani pole midagi ette võetud Kopli ja Kalamaja teotatud ja lõhutud surnuaedadega, on andestamatu häbiplekk kõikidele Tallinna linnapeadele ja erakondadele, kes on viimased seitseteist aastat meie kodulinna valitsenud.

Mõlema surnuaia asendiplaanid on olemas. Mõeldav oleks taastada kunagine teedevõrk ja tähistada perekondade matusepaigad. Aga kui tänapäeva linnaisadele ja -emadele käib nii suur töö üle jõu, siis jätku nad need lahkunute viimsed puhkepaigad rahule.

Surnute aed on surnute aed. Mitte koht, kus elavatele pakutakse kisa ja kära saatel meelelahutust. Mõlemad kalmistud säärastena, nagu nad praegu on, vajavad korrastamist ja ümberplaneerimist. Aga kujundamist ikkagi vaid vääriliseks nekropolis’eks – rahu, vaikuse ja mõtiskluste saareks linna lakkamatus melus.