Indrek Sirk: liikluskeel ei ole släng

, vandeadvokaat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Sirk.
Indrek Sirk. Foto: Peeter Langovits
Kihku olla liikluse korraldamisel väga uuenduslik tuleb ohjeldada, sest liiklusmärgistus moodustab keele ning eelkõige on tähtis, et tänavatel liikuvad inimesed sellest ühtviisi aru saaksid, kirjutab vandeadvokaat Indrek Sirk.

Põhja-Ameerikas suhtutakse liiklusmärkidesse üsna loominguliselt ning paljudel liiklusmärkidel on vaid tekst – dead end, one way, no parking, black spot jne.

Konservatiivsemas ja multilingvistilises Euroopas aga välditakse võimalusel teksti ning kasutatakse tingmärke. Kehakeele kõrval on liikluskeel maailmas üks enam kasutatavaid keeli. Seda mõistavad peaaegu kõik inimesed vähemalt algtasemel. Liikluskeeles puudub võimalus avaldada armastust ning kiita hüva rooga, kuid algtasemel keeleoskus on vajalik elus püsimiseks. Seda õpetatakse maast madalast igale inimesele – punane tuli keelab liikuda, teele joonistatud valged triibud tähistavad ülekäigurada, tipu peal seisev punase äärisega kolmnurk kohustab teed andma, ümmarguse punase sõõri sees olev number tähistab suurimat lubatud sõidukiirust.

Kuna liikluskeel on rahvusvaheline keel, siis on selle kohta olemas ka rahvusvaheline sõnastik. Selleks on ÜRO teeliikluse konventsioon, vastu võetud Viinis 1968. aastal. Teeliikluse konventsiooni komisjon koguneb iga viie aasta tagant ning arutab laiapõhjaliselt uusi suundumusi liikluses ja uusi regulatsioone. Igal riigil on loomulikult õigus kehtestada oma liikluskord, kuid üldised nõuded on samasugused. Ikka selleks, et võõral maal sõites kohe õnnetusse ei satuks. Palju on ka selliseid nõudeid, kus rahvusvaheliselt ei ole kokkuleppele jõutud ning eri riikides on küsimus erinevalt reguleeritud.

Näiteks sõidab suurem osa maailmast paremal teepoolel, kuid paljudes maades on endiselt vasakpoolne liiklus. Õnneks on vasakpoolne liiklus geograafilise eripära tõttu iseloomulik eelkõige sellistele riikidele, kuhu jõudmiseks tuleb ületada meri – Suurbritannia, Jaapan, Austraalia, Filipiinid jt. Üllatusi tekitavad ka möödasõidu nõuded – näiteks Soomes ei tohi ristmikel möödasõitu teha, Eestis aga enamasti tohib (ristmikel, kus teistest suundadest lähenevad juhid peavad teed andma). Paljudes riikides on punase fooritule ajal lubatud parempööre. 

Lisaks märkide kaudu edastatavale teabele on liikluses ka üldised kokkulepped. Mootorsõiduki juhtimiseks on vajalik juhiluba, jalakäijale tuleb ülekäigurajal teed anda, parempoolses liikluses on eesõigus paremalt läheneval juhil (vasakpoolses liikluses vastupidi), kiirus tuleb valida ohutu jne.

Kõige olulisem kokkulepe on aga liiklusnõuete austamine. Ammusel nõukaajal oli liikluseeskirjas lausa must valgel kirjas, et igal liiklejal on õigus eeldada, et teised liiklejad täidavad ka liiklusnõudeid. Demokratiseerimistuhinas jäeti see säte 1993. aastal jõustunud liikluseeskirjast välja kui ilmselge. Liiklusõnnetuste lahendamise praktikas tõi see aga kaasa olukorra, kus kõrvalteelt peateele sõitnud juht tunnistati sajaprotsendiliselt vastutavaks ka sellistel juhtudel, kui peateel sõitja sõitis ühesuunalisel teel vastassuunas, tegi keelatud kohas etteaimamatu möödasõidu või ületas lubatud sõidukiirust.

Kõrge liiklusohutusega Põhjamaades oli aga juba ammu juurdunud põhimõte, et liiklusõnnetuses ei ole kunagi vaid üks pool süüdi. Näiteks Rootsis asuti ohutumaks muutma ka selliseid teelõike, kus lubatud kiirusega sõitval ning kainel juhil oli sisuliselt võimatu teelt välja sõita, kuid kihutav või joobes juht oli sattunud raskesse õnnetusse.

Rootsi riik leidis, et ka eksinud inimese elu tuleb hoida. Paljud Rootsi kolinud eestlased olid 1990ndatel hädas liikluseksami sooritamisel, kukkudes läbi just sellises olukorras – liikudes mööda peateed ja lähenedes ristmikule, kus nähtavus piiratud või lähenemas mõni teine sõiduk, tuli jalg tõsta gaasipedaalilt ja olla valmis pidurdamiseks. Et olla valmis teise juhi võimalikuks eksimuseks. Soomes sisuliselt kategoriseeriti rikkumised – tahtliku ja ebaloogilise rikkumise toime pannud juht jääb süüdlaseks isegi juhul, kui ta liigub peateel. Näiteks sõites parklast teele kohas, kus suunavööndeid eraldab pidevjoon, kuid peateel liikuv juht sõidab vastassuunavööndis.

Mind teevad murelikuks eksperimendid Eesti liikluses. Kuigi soovime olla innovaatilised, peaksime liikluses olema eelkõige konservatiivsed ja järgima kehtestatud norme. See tähendab, et kõigepealt loome õigusnormi ja tutvustame seda liiklejatele ning alles seejärel hakkame tänavatele uusi kujundeid joonistama. Tähtis on, et liikleja saaks üheselt ja kiiresti aru igast liiklusolukorrast, mitte ei peaks tagantjärele vaidlema selle üle, kellel oli õigus.

Meedias on palju kajastatud Tallinna ühissõidukiradade tähistamist teekattemärgisega BUS, mida liikluseeskiri ei tunne. Selline tähistamine on lubatud rahvusvaheliste konventsioonidega ja lugemisoskusega inimene saab sellest aru, kuid normid on kõigile täitmiseks.

Kui kõnniteel parkiv piletita sõitjaid jahtiv munitsipaalpolitsei sõiduk on aktsepteeritav nähtus, siis miks on vaja teisaldada parklasse sõiduk, mis mitte kedagi konkreetses kohas ei takista, kuid liikluskorraldaja on juhtumisi otsustanud tähistada selle koha teisaldamist tähistava tahvliga? Me mõistame hukka jalakäijat ülekäigurajal mitte märganud autojuhi, kuid samal ajal paigutame enne ülekäigurada seda varjava reklaamtahvli või prügikasti.

Nüüd oleme jõudnud isegi niikaugele, et ülekäigurajale joonistatakse reklaame. Jalakäija jaoks on sõidutee ületamisel tähtsaim ülim tähelepanu, kas autojuht on teda märganud ning tee ületamine ohutu. Samavõrra on oluline, et jalakäija jälgiks liiklust ja ületaks sõidutee viivituseta. Mitte ei seisaks ülekäigurajal ega põrnitseks enda ees teel olevat reklaami, et astuda järgmisel hetkel kõrvale vaatamata lähenevale autole ette.

Aastaid oli üheks Eesti liikluse valusamaks probleemiks jalakäijate ülim enesekindlus ülekäiguradadel ning autojuhtidele Nõukogude ajast pähetambitud põhimõte, et teed peab andma jalakäijale, kes on juba sõiduteel (nn esimese sammu printsiip).

Välismaalased, eriti just soomlased, ei suutnud mõista, kuidas auto ei peatu, kui ta sebrale läheneb. Soomlastel on ülekäigurajale ka tabav nimi välja mõeldud – suojatie (kaitstud tee). Suur osa ülekäiguradadel õnnetuste vähenemises on kindlasti maanteeameti tehtud kampaaniatel ja politsei järelevalvel, kuid kindlasti on tähtis ka riigikohtu 2000. aasta selgitav otsus ning uute normide järgi koolitatud autojuhtide põlvkonna pealekasv. Kuigi juba 16 aastat on ülekäigurada olnud tee osa, arvavad paljud enamasti vanemad juhid tänini, et kui jalakäija ei ole vähemalt üht jalga sõiduteele tõstnud, siis talle veel teed andma ei pea. Aga peab.

Eksperimendid teekattemärgistega Eesti liikluses aga jätkuvad. 2008. aastal spetsialistide väljatöötatud standard nr 614: 2008 teemärgiste ja nende kasutamise kohta on küll põhjalik ja innovaatiline, kuid kahjuks on see vaid soovitusliku iseloomuga ja avalikkusele kättesaamatu. Nimelt on standardid autorikaitse objekt ning sellega saab tutvuda vaid raamatukogus või raha eest osta Eesti Standardikeskusest.

Liikluse korraldamise eest vastutavatel ametnikel on aga standard olemas ja nad kasutavad seda teede märgistamise aabitsana. Kahjuks ei tea aga liikleja seda, mida need tundmatud märgid teekattel tähendavad. Nii imestavad inimesed ristmikele joonistatud kastide ja suurte ristide üle, arvates, et nii tähistatakse samaliigiliste teede ristmikku. Aga ei, tegemist on hoopis sõiduteede lõikumisala tähistava märgistusega ning teeandmiskohustuse ja sõidujärjekorraga ei ole sel midagi pistmist.

Samuti ei saada aru õige pikivahe hoidmisele üleskutsuvast märgistusest Tallinna-Paldiski maanteel. Hiljuti kajastas meedia lugu, kus ühe linnaametniku kodumaja ees tähistati üksik parkimiskoht osaliselt kõnniteele. Selle parkimiskoha kõnniteele joonistamisel aga ei arvestatud sellega, et kui kõnnitee laius on vähem kui 1,5 meetrit, siis liiklusseadus keelab kõnniteel parkimise isegi vastava teekattemärgistuse korral.

Liikluses toimuva üle võib lõputult vaielda, kuid oluline on siiski, et lahinguväljal (teel) olev sõdur (liikleja) oskaks igas olukorras käituda eksimatult. Asuda rünnakule (mul on eesõigus) või varjuda (anda teed). Nii nagu lahinguväljal maksab eksimus elu, on ka liikluses eksimusel traagiline tagajärg. Seaduse mittetundmine ei vabasta tavainimest karistusest, isetegevus ja kokkulepitud normide eiramine liikluses võib maksta aga inimese elu. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles