Raivo Aegi kaks nägu

Rasmus Kagge
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Saare politsei aseprefekti Raivo Aegi kabinetis olid 1995. aasta ühel järjekordse esmaspäeva hommikul istet võtnud maakonna kahe võistleva ajalehe krimireporterid. Nagu tavaliselt – Aeg luges ja poisid kirjutasid, mitu moosipurki oli nädalavahetusel varastatud ja kuuriakent kiviga sisse visatud.



Oli tunda, et pagunite järgi tähtsa mehe jaoks oli see mõttetu kohustus. Ometi ei kirtsutanud ta kordagi nina, vaid oli sõltumata ilmast alati sõbralik ja vastutulelik.



Toona ei osanud ilmselt ükski saarlane arvata, et toosama tagasihoidlikkuse musternäidis võib järgneva kuraditosina aastaga teha lennukat karjääri. Maksimum prefekt, oleks žurnalistid ehk toona pakkunud.



Sellise nüüdseks läbipõrunud ennustusega tuleks nõustuda, sest sel nädalal kaitsepolitsei uueks peadirektori kandidaadiks nimetatud Raivo Aeg ei meenuta tüüpilist tippjuhti. Meest, kes juba Kingissepa linna miilitsaleitnandina oleks salaja marssalikepikest selja taga mudinud.


Vastupidi, 46-aastase Aegi fassaad jätab teda vähe tundvale kõrvaltvaatajale temast eelkõige mulje kui rahulikust ja kohati suisa flegmaatilisest tegelasest.



Vaiksest ja lihtsast alluvast, kes pigem jätab ülemuste ees oma arvamuse välja ütlemata, et mitte tüli tekitada. Mõnusast ja sõbralikust kolleegist, kes üritab kõigiga sõber olla. Pehmest ja omakasupüüdmatust taustanokitsejast, kes esimese rea asemel istub koosolekul pigem teise, et mitte kaameratele ette jääda.



See kõik võibki ju tõsi olla. Sest tõepoolest, Aegi karjäärist ei suuda isegi tema kolleegid leida ühtegi erilist hiilgavat võitu Waterloo all. Rääkimata lehtede esikülgi täitvatest palgamõrvarite tabamisoperatsioonidest, sest erinevalt säravatest kriminaalpolitsei juhtidest, on Aeg valdavalt mundris politseinikke kamandanud. Ehk teinud tööd, mis skandaalijanulise meedia mõistes on valdavalt kuiv ja igav.



Teisalt ei leia Aegi elust ka ainsatki erilist intriigi – Hummeriga kihutamist või rokkivat noorte neidudega pidu Pirita tornmajas, mistõttu võibki jääda mulje, et vägilasekasvu saarlane on üks haigutama ajav tegelane.



Kuid näib, et välise fassaadi taga peitub hoopis teine Raivo Aeg! Mees, kes 1997. aastal noore Rapla prefektina julges vastanduda suu vett täis võtnud politseijuhtidega ja ainsana avalikult tunnistada, et Oola küla pantvangidraama lahendamine ebaõnnestus, kui hullunud isa lasi end K-komando rünnaku käigus koos pojaga maha.



Mees, kes viimase Eesti–Venemaa kriitilise jalgpallikohtumise ajal ei muginud operatsiooni juhina VIP-loožis juustupalle, ehkki ta võinuks seda julgestuspolitsei juhina teha, vaid võttis otsestelt korra eest vastutajatelt ohjad, jagas kärmelt käske, suunas jõude ja hoidis ära kardetu.



Või mullu aprillimässu ajal juba politseijuhina, kui kõigile ennenägematud rahutused olid just Tallinnas maad võtnud ning politsei juhtimisstaabis värvus nii mõnegi mehe nägu ehmatusest valgeks. Ent kõrvalviibinute väitel mitte kordagi Aegil, kes sama külmalt ja kaalutletult nagu kirjaklambrite ostu otsustades, andis kordagi verest välja löömata kiirelt korraldusi ja käske, mis politseijõud laamendajate vastu liikuma pani.



Vaid välist fassaadi uskudes võib Aegi suhtes selgelt libastuda. Kolleegid räägivad temast otse kui autoriteetsest ja jõulisest ülemusest, kes alluvaid kaitseb ja vajadusel tule enda peale võtab. Juhist, kes samal ajal ei salli ludrisid alluvaid, motiveerimata seisukohti ega armasta selgitada asju kaks korda.



«Kuigi väljast paistab ta sõbralik ja mõnus mees, keda ta ka tegelikult on, siis ametiasjus on Aeg enamasti väga konkreetne. Ei, ta ei ütle kunagi halvasti ja tõstab häält harva, ent enamikus asjades teeb ta lõpuks otsused, mis talle õiged tunduvad, andes alluvatele mõista, et nii on ja nii jääb,» kirjeldab üks tema kauaaegne kolleeg.



«Ta on üsna põikpäine ja nii julgeb ta ka ministrile otse öelda, kui ta pole tema seisukohtadega nõus. Seega – unustage jutt lömitajast,» lisab anonüümseks jäänu.



Unustamegi! Sest ühest asjast on veel rääkida! Nimelt Aegi omadusest jääda ka suure pealiku pagunite juures lihtsaks ja maalähedaseks Saare meheks, kes ei ihalda mersut, Kroonika pikki intervjuusid ega torma tuppa riideid vahetama, kui koduaias õlistes tunkedes ja mustade küünealustega tööd rügava mehe juurde ootamatult külalised tulevad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles