Ülo Pikkov: filmitegijad emigratsiooni?
14. mai 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harju maakohus tegi esmaspäeval otsuse, millega keelas mängufilmi «Magnus» levitamise nii Eestis kui mujal maailmas. Põhjuseks asjaolu, et on rikutud eraelu puutumatust, milleks puudub selgelt põhjendatud ühiskondlik vajadus.
Kohtu otsust on juba piisavalt kommenteeritud ning selle üle imestust avaldatud ja ega minagi suuda sellele ühtki mõistlikku õigustust leida. Mis saab edasi? Loomeinimesed kardavad analoogia rakendamist ja nn lumepalli efekti, et nüüd kukuvad kõik rahutud kodanikud filme ja muid kunstiteoseid hagema, kus aga vähegi samastumisvõimalust leidub.
Võrreldes «Magnust» ükskõik millise teise viimasel ajal Eestis tehtud mängufilmiga, ei ole selles kindlasti rohkem ega vähem kellegi eraelu puutumatust rikutud. Tegemist on ikkagi lavastusliku mängufilmiga, mitte dokumentaalfilmiga. Kahjuks on kahe eksabikaasa vaheline vihavaen varjutanud kunstilise fiktsiooni ja tegelikkuse piirid.
2008. aastal valmivad Eesti Filmi Sihtasutuse toel mängufilmid «Taarka», «Mina olin siin» ja «Detsembrikuumus», kõik nad põhinevad rohkem või vähem tegelikkuses aset leidnud sündmustel ja reaalsete inimeste prototüüpidel. Seega rikutakse ka nendes filmides prototüüpide või nende järeltulijate eraelu puutumatust.
Filmitegijatel oleks mõistlik siiski ära oodata ka kahe järgmise kohtuastme otsus ja alles siis hakata emigreerumisele mõtlema.