Tiina Lokk: kunsti nimel üle laipade?

Tiina Lokk Foto: Liis Treimann

On kirjutamata seadus, et kunsti nimel ei tohi tappa ega vigastada ühtegi looma. Aga inimest?

Mujal maailmas on iga inimese privaatsus rangelt reguleeritud – kui inimene esineb dokumentaalfilmis või äratuntaval moel ka näiteks mängufilmis, tuleb selleks luba küsida, tegijatel peavad olema vastavad kokkulepped. Vähe sellest, on riike (USA näiteks), kus isegi tänaval jalutanud inimesel, kes on jäänud juhuslikult kaadrisse, on õigus pöörduda õiguskaitseorganite poole – piisab, kui talle ei meeldi kontekst, milles teda näidatakse.

Meil sõidetakse maanteedel võrdselt üle nii loomadest kui inimestest, ja mis kõige kohutavam – sellega on kõik harjunud või siis üritatakse teha nägu, et ei panda tähele. Liiklus peegeldab üldjuhul üsna täpselt meie igapäevaelus toimuvat.

Olles jälginud ka Kadri Kõusaare filmiga «Magnus» kaasnevat kohtusaagat ja inimeste reageeringut sellele, ei mõista ma, kust küll tuleb selline (loodetavasti pealispinnalisusest tulenev) julmus ja lugupidamatus teiste suhtes?!

Kas kõik need, kes ilguvad kõrge kunsti nimel selle loo üle, on hetkekski kujutanud ennast situatsiooni, et tuleb mõni kunstnik, kes juhuslikult või mittejuhuslikult on kuulnud mõnelt teie peretuttavalt teie traagilist lugu, see on talle meeldinud ja ta on teinud sellest filmi või kirjutanud raamatu.

Eesti on väike, kõik teavad kõiki ja teie vastarmistunud haavad on lahti, kõigile arutamiseks ja ilkumiseks. Miskipärast ma ei usu, et neid, kes suudaks sellisel viisil vabatahtlikult, kõrge kunsti hüvanguks, ambrasuurile viskuda, eriti palju oleks. Kas inimesel on õigus ennast kaitsta? Ma arvan, et on, ja tsensuuriga ei ole siin mingit pistmist!

See, et kunst ammutab materjali otse elust, on selge ja ka õige! Just nimelt materjali, aga mitte ei kopeeri elu ennast. Seda on ikka üritatud teha nii, et ei riivataks võimalikke asjaosalisi.

Kas «Magnus» oleks kunstiliselt võitnud või kaotanud, kui isa rolli ei oleks mänginud enesetapuga lõpetanud poisi tegelik isa, kelle kaudu on ju võimalik identifitseerida kõik selle traagilise loo asjaosalised, vaid näiteks professionaalne näitleja?

Ma usun, et ei oleks kaotanud! Kaotus oleks olnud ainult skandaalsuses – suurendab ju asjaolu, et isa mängib selles loos iseennast, ühtlasi sellega kaasnev teatav dokumentaalsus, filmi šokeerivat mõju.

Mõistagi on film tervik ja «Magnuse» kõige suurem väärtus, vähemalt rahvusvaheliste festivalide jaoks, on see, et ta annab kiretult edasi, portreteerib isa kuju kaudu uut ekraanikangelase tüüpi. Mart Laisk isana on kvintessents kõigest sellest, millega meid on õnnistanud postsotsialistlik ühiskond, ennekõike on see ülim küünilisus kõige suhtes, millel võiks olla inimlik mõõde.

«Magnuse» kõrval on kõik teised Ida-Euroopa viimaste aastate sotsiaalkriitilised filmid lihtsalt poisikesed. Laisk isa rollis (roll on, muide, väga hästi mängitud!) on ühel ajal selle filmi õnn ja õnnetus. «Magnus» on täiuslik oma ajastu märk. Ta paneb punkti, siit edasi minna on raske.

Ilma filmi lõpus oleva intervjuuta jäänuks «Magnus» tavaliseks eesti filmiks ja vaevalt oleks jõudnud Cannes’i ning avanud siinsele filmikunstile ukse rahvusvahelisele turule.

«Magnus» on suurepärane filmidebüüt, ma ütleksin isegi, et läbi aegade üks paremaid, mida olen näinud. Eestis kindlasti, aga ka väljaspool Eestit. Kõusaarel on erakordne anne leidmaks teemasid, väga hea ajakirjanduslik, kirjanduslik ja kinematograafiline vaist, ning arvestades seda, kui kindlakäeliselt on ta realiseerinud oma loomingulised kavatsused, usun, et teda ootab ees vägagi ilus tulevik.

Kahjuks ei saa aga selle filmi lõputiitritesse kirjutada, et filmitegemise käigus ei vigastatud ega tehtud haiget ühelegi loomale ega inimesele. Igal professioonil peab olema oma eetika. See oli ka põhjus, miks PÖFF «Magnust» ei näidanud. Otsustasime seda ühehäälselt.