Vello Vikerkaar: tervishoid ja -õud

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Peamiselt õpetas Ameerika kogemus meile üht: Ameerika ei sobi alandlikele ja vagadele ja kindlasti ei sobi see vaestele

Arsti nägu oli tulipunane ja mitte ainult sellepärast, et ta oli vihane mu naise peale.



Tema ümber hõljus alkoholipilv, tagatoast võis kuulda valjuhäälselt järjekordset «Lihtsalt Maria» episoodi ning doktor ei olnud ilmselgelt rahul, et ta peab uurima Liina kätt.



«Mis on?» kärgatas arst. See toimus Haapsalus 2001. aastal ja Liinat olid just räsinud mingid vene jõmmid, kes trügisid ette Haapsalu praami järjekorras. Liina oli vapralt püüdnud teha ametnike tööd, kes ei julgenud isegi häält tõsta, mille eest jõmmid olid tal käest haaranud ja sõrmi väänanud. Liina pääses laevasillale, kus ta valust nuttis, samal ajal helistati politseisse, et need vahistaksid pätid, kui nad praamilt maha tulevad. Mandrile jõudes tormasime autosse ja kiirustasime haiglasse.



«Mis on?» nähvas arst uuesti. Liina aeglane reageering takistas teda seebiooperit vaatamast. «Mida te soovite?»



Liina tõstis üles pundunud käe ja selgitas olukorda.



«Liigutage niimoodi kätt!» näitas arst ette.



Liina liigutas.



«See ei ole katki.»



«Aga äkki võiks röntgeni teha?» Liina sõrmed olid nagu sardellid. «Ma tahaks ikka kindlalt teada.»



Arst tegutses hämmastavalt kiiresti, haaras Liina käe ja väänas seda. Liina karjatas valust. «See ei ole katki,» kordas arst. «Röntgenit ei ole vaja. Head aega.»



Ja oligi kõik. Arst läks tagasi teleekraani ette, meie aga sõitsime Tallinna kiirabisse, kus leidus nii kaine arst kui ka röntgeniaparaat.



Aga mida ka ei räägitaks Eesti tervishoiusüsteemi kohta – igaühel on kõnelda oma õuduslugu –, olen ma veendunud, et üks asi on kindel: see läheb iga aastaga paremaks. Purjus arstide (ja ka järjekorras ette trügivate vene jõmmide) päevad on üldiselt selja taha jäänud tänu ELi standarditele, üha enam tarbijaid arvestavale ühiskonnale ja kodanike enda süvenevale enesekindlusele, kes aina paremini mõistavad, et nad pea sugugi olema madalamad kui muru suurel bürokraatia-aasal.



Mõistagi leidub visasid jäänukeid, kes seniajani arvavad, et ühiskondlikke asju aetakse toore jõuga, sõbrameeste ärakasutamise ning mõnikord ka konjakipudeli, šokolaadikarbi või elusa kanaga. Nad on Nõukogude aja riismed ning peamiselt leiab neid riigiaparaadi ja ärimaailma sellistest nurkadest, mida turujõud on vaid vähesel määral puudutanud. Paraku kuulub nende hulka mõneti ka tervishoid.



Eelmisel nädalal käis Liina koos oma hea sõbranna Piretiga arsti juures. Piret ootab last ja ta oli väga elevil võimaluse pärast näha oma võsukest ultraheliaparaadi abil otsekui tulnukat. See on tal esimene laps, nii et ta võtab omaks, et mõned küsimused võisid tunduda arstile naiivsena. Aga ta ei arva siiski, et see oleks olnud väärt arsti korduvat vastust: «Arenenud maailmas ei huvita see kedagi.»



Kui Piret ei suutnud ultrahelipildil last märgata ja küsis arstilt, kas see võib tähendada, et ta polegi rase, nähvas doktor: «Kuulge, kas te olete pime või? Ta on ju siin otse teie ees.» Edasisest alandusest pääsemiseks pidas Piret paremaks öelda, et ta näeb last.



«Ja kui palju me teile võlgneme?» küsis Liina Pireti eest, et teha võimalikult kiiresti lõpp viibimisele selle Nõukogude põrgudoktori juures. Arst teatas, et 995 krooni. Kui Piret võttis välja pangakaardi, teatas arst, et vaja on sularaha ja et naine peab minema üle tänava automaadi juurde. Pääsemaks võimalusest näha arsti veel kord, otsis Liina raha välja. Arst napsas selle kiiresti tema käest ja kihutas naised kabinetist välja. Ei mingi respekti. Isegi ei mingit tšekki.



Kui Liina mulle seda õhtul jutustas, tuli mul tahes-tahtmata meelde meie kogemus arstiga Haapsalus. «Mis sa arvad, äkki on sel arstil Tallinnas õde?» küsisin. Liina ütles, et tollel arstil võib kardetavasti olla õdesid paljudes kohtades.



Enne Eestisse naasmist 2000. aastal elasime Liinaga Ühendriikides, kus ma töötasin mitu aastat ülikooli juures osalise koormusega dotsendina. See amet asub Ameerika ülikoolide toitumisahelas kõige madalamal pulgal ja sestap oli ka tervisekindlustus, mida sain endale lubada, põhimõtteliselt kõlblik vaid kõige hullemateks juhtumiteks: 250 dollarit kuus tagas mulle mõne suurema häda korral viie tuhande dollarilise hüvituse.



Liinal, kes käis tihtipeale Eestis, õnnestus seevastu kasutada reisikindlustust. See oli päris odav, aga miinuseks oli asjaolu, et mis tahes häda korral, olgu see suur või väike, pidi ta tingimata pöörduma Ameerika traumapunkti. Ainsal korral, kus tal arsti vaja läks – klaasikild oli kätte sattunud –, tuli meil oodata kuus tundi. Arst oli tõeline professionaal, ehkki kui ta oleks lubanud mind anesteetikumide kallale, oleks ma võinud asja ka ise ära teha ja Liina oleks pääsenud kõigest veerandi tunniga.



Ma oleksin olnud isegi nii tänulik, et võinuksin pakkuda abi veel mitmele ooteruumis viibijale, kellest suur osa kannatas ilmselgelt vaesusest tulenevate hädade käes, olid lihtsalt hüpohondrikud või langenud Ameerika suurima epideemia – lihavuse – kõrvalmõjude ohvriks. Neid kergelt võimlema sundides oleksin pooled terveks ravinud ja pooled hauda ajanud, aga asi oleks saanud igatahes tehtud ning arstil olnuks võimalus ravida ka teisi inimesi peale nende, kelle kreemikoogilembus otse kutsub haigusi välja. Ent reeglid on reeglid ja kui ma ehk oleksin võinud end arsti pähe välja käia Haapsalus, siis Ameerikas ei soovi seda keegi näha.



Õnnekombel olime Liinaga mõlemad terved ja võisime sestap jälgida Ameerika tervishoiusüsteemi katastroofilist seisu kõrvaltvaataja muigega. Kohtusime paljude keskklassi esindajatega, kes visalt ja veendunult kaitsesid oma läbimädanenud meditsiinisüsteemi ülespuhutud hirmu tõttu sotsialismi ees, inimestega, kes kartsid valitsuse ebakompetentsust igas valdkonnas nii hirmsasti, et mitte ainult ei keeldunud kas või kaalumast haigekassasüsteemi, mis toimib nii edukalt mõni miil põhja pool Kanadas, vaid usaldasid oma süsteemi kindlustus- ja ravimifirmade ning nende suuvoodrite kätte, kes kohe kindlasti ei ole huvitatud oma patsientide raudsest tervisest. Ja sellega ajasid nad riigi pankrotti.



Kohtusime ka alamklassi kuuluvate inimestega, kelle peamiseks tervisehooldajaks on kiirabi ning kellele ennetav ravi on parimal juhul unelm ja halvimal juhul täiesti tundmatu mõte. Peamiselt õpetas Ameerika kogemus meile üht: Ameerika ei sobi alandlikele ja vagadele ja kindlasti ei sobi see vaestele.



Mis puudutab arstiabi, siis Eestit tuleb igatahes eelistada. Jah, Nõukogude ajast pärit haiglad oma pideva lagunemisega masendavad ning luminofoorlampide lakkamatu sumin põhjustab vahest rohkemgi masendust kui talvine pimendus. Jah, ma nähtavasti ei laseks siin endale elundit siirata ega usaldaks Eesti arsti trüpanosomoosi, Buruli haavandtõve või Cushingi haiguse diagnoosimisel ning selge on ka see, et Ameerika süsteem on maailma parim, kui asi puudutab vähiravi. Aga tingimustes, kus ma olen üldiselt terve ja mind tabavad ainult tavalised, lihtsad tõved, valin ma ikka ja jälle Eesti.



Veel enam käib see esmaabi kohta. Möödunud kevadel kukutas Liina ühe tavapärase koduse ümberkorralduse käigus mulle peale riiuli, mis sundis mind kasutama kiirabi teenuseid. Et ma polnud just suremas (kõigest lõhki löödud ja veritseva otsaesisega), siis tuli mulle pähe aega võtta. Kõige peale kokku kulus nelikümmend viis minutit. Ja arstid ja õed olid väga kenad.



Ma olen pärast seda käinud veel korra selja pärast haiglas ega suuda kuidagi ära kiita sealseid arste ja õdesid. Neil on muidugi ka omad probleemid, näiteks oli ooteruum täis inimesi, kes ühel või teisel põhjusel ei soovinud minna oma perearsti juurde, aga igal juhul ei pidanud arsti juurde pääsemist ootama kuus tundi ning polnud ka alandavat raha järgi lahterdamist tõreda Ameerika administraatori poolt.



Ka minu perearstid on Eestis olnud alati suurepärased, ehkki pean möönma, et mu trumbiks on mõned Tartu Ülikooli arstiteaduskonna professoritest sõbrad, kes on soovitanud mulle selliseid arste ja tänu kellele ma pole sattunud niisuguste otsa, nagu sattus Piret. Seni olen kasutanud ainult riiklike arstide teenuseid, olles jäärapäiselt arvamusel, et ma tõepoolest pean sotsiaalmaksu eest midagi saama.



Mul on suur rõõm teatada, et Piret leidis uue arsti. Asjatundlik meedik, kes selgelt oma tööd armastab, on muutnud lapseootuse tema jaoks imeliseks kogemuseks ning ta on lapse saamise pärast rohkem elevil kui kunagi varem. Järgmise visiidi eest erakliinikusse pidi ta maksma kuussada krooni, aga vähemalt ei karjutud tema peale ja arst aitas tal näha last ultraheliekraanil. Lisaks respektile sai ta isegi tšeki.



Maal, kus nii hädasti on vaja uusi lapsi, ei ole see kõigest Pireti võit – see on meie kõigi võit.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles