Värner Lootsmann: haldusreform kui kuum kartul

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Haldusreform, haldusterritoriaal­ne reform, regionaalpoliitika – need on olnud erinevatel aegadel pea kõikide poliitiliste jõudude meelisteemad. Parteid on vahel püüdnud kirjutada vastavat temaatikat isegi oma koalitsioonilepingutesse. Ühest küljest on see kindlasti hea, et erinevad valitsused on teadvustanud probleemi olemasolu, kuid kahjuks pole keegi püüdnud hiljem seda lahendada. Mitmete sise- ja regionaalministrite juhtimisel on joonistatud kümneid versioone Eesti haldusterritoriaalsest jaotusest, mis paraku kaunistavad hetkel kellegi sahtlipõhju.



Iseloomulik on olnud see, et tavaliselt käivad probleemi püstitamisega kaasas üldised sõnad nagu «me peaksime», «vaja oleks», «tuleb tugevdada» jne. Ka praegune valitsusliit toetab koalitsioonilepingus üksnes riigi ja kohalike omavalitsusliitude partnerlust ning omavalitsusliitude tugevnemist, lubab väikevaldade ja linnade huvide tasakaalu tagava otsustusmehhanismi korrastamist omavalitsusliitudes jne. Kuid ei sõnagi konkreetsetest tegevustest regionaalhalduse korrastamiseks ja haldusreformi elluviimiseks.



Teatakse, et see on valus ning lahendusi vajav teema, kuid teha ei suudeta või ei taheta midagi. Iseenesest on see ju ka arusaadav, sest mõistlikud lahendused on tihti ebapopulaarsed ja milline poliitiline jõud sooviks siis vastu võtta selliseid otsuseid. Alati kardetakse kohe-kohe saabuvaid valimisi ning teemat veeretatakse nagu kuuma kartulit ühest peost teise.



Kes oleks algataja?



Loogika ütleb, et teemaga peaks eelkõige tegelema regionaalminister. Kahjuks ei kinnita eelöeldut lähiminevikus regionaalministri ametit pidanud mehed. Kui Jaan Õunapuu andis ameti üle Vallo Reimaale, siis ütles ta küll oma järeltulijale, et kogu raske töö ja vaev regionaalpoliitika vallas on nähtud ja järgmisel mehel on vaja vaid asjad valitsusse viia, kuid täistõde see siiski polnud.



Sarnaselt käitus ka Reimaa, kui oli sunnitud oma ameti maha panema. Ka tema leidis, et uue ministri jaoks on kõik tehtud ja valmis haldusreformi kava võib kohe-kohe ka valitsusse viia ning ametisseastuvale regionaalministrile jääb mõnu nautida tehtud tööde vilju. Tegelikult pole praegu ei haldusreformi kava ega ka vastavat soovi.



Ettevalmistava tööga kõige kaugemale jõudis ehk Jaan Õunapuu. Kuid selleks kulus tal tervelt neli aastat ja ettevalmistavaks tööks see jäigi. Juba aastast 2003 on olemas regionaalhalduse reformi kontseptsiooni projekt. Kindlasti on selles kohti ja regulatsioone, mis praegu enam ehk ei sobi, kuid lähtematerjal on olemas. Ruumi kokkuhoiu mõttes ma sellel ei peatu, sest kõigil huvilistel on seda võimalik lugeda siseministeeriumi koduleheküljel (http://www.siseministeerium.ee/30063).



Teine oluline eelnõu, mis Õunapuu ajal koostati, oli regionaalhalduse suunamise seaduse eelnõu. Kahjuks ei ole jõudnud kumbki dokument eelnõu staatusest kaugemale. Jääb ainult arvata, kas tegemist oli ministri suutmatusega neid olulisi eelnõusid koalitsioonikaaslastele selgitada või koalitsioonipartnerite pahatahtlikkusega. Selge on see, et nende teemadega oleme jätkuvalt samas olukorras nagu 1990ndate keskel.



Minister Õunapuust oluliselt ambitsioonikam oli Vallo Reimaa. Omamata aga tuge regionaalhalduse korrastamiseks, asus ta aktiivselt tegelema vabariigi valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga, pidades eriti oluliseks regionaalministri nime muutmist avaliku halduse ja regionaalministriks. Kes avalikust haldusest ja selle toimimisest midagigi teavad, saavad kohe aru, et ühele ministrile on see ilmselgelt üle jõu käiv ülesanne. Märksõnana võib siin nimetada näiteks avalikku teenistust, mis samuti avaliku halduse alla käib. Esialgu jätkub regionaalministril piisavalt tööd ka praeguses valdkonnas, et panna see arenenud riigile kohaselt toimima.



Nüüdne regionaalminister Siim-Valmar Kiisler ütles 27. märtsi Vikerraadio saates «Reporteritund», et haldusreformi hetkel plaanis ei ole ja loodetakse vabatahtlikesse ühinemistesse. Tõepoolest, kui koalitsioonil huvi puudub, ei saa ka regionaalminister midagi teha. Samas saates nentis aga riigikontrolör Mihkel Oviir, et haldusterritoriaalne reform on vältimatu.



Ja olemegi samas kohas tagasi. Kõik kõnelevad vajadustest, aga mitte tegemistest. Tundub, et vähemalt järgmiste valimisteni peame jälle ootama, enne kui keegi julgeb reaalsetest sammudest isegi rääkida. Arusaamatuks jääb ka riigikogu opositsioonierakondade tegevus. Kriitikat jagub valitsuse kehva regionaalpoliitika pihta, ent kuskilt ei paista enda julgeid ja argumenteeritud ettepanekuid.



Kuidas minna edasi?



Kohalikud omavalitsused, omavalitsuste liidud ning maavalitsused ootavad regionaalhalduse ja haldusterritoriaalse reformi osas üheseid lahendeid ning selgust. Tõdetakse, et on piisavalt funktsioone, mida on regionaalsel tasandil võimalik paremini korraldada, kuid vabatahtlikkuse printsiibil see ei juhtu. Takistusteks on nii kohalike omavalitsuste raskused kokkuleppele jõudmisel kui ka omavalitsusliitude õigusliku staatuse ja toimimisvormi küsimused. Vähetähtis ei ole ka kohalike omavalitsusjuhtide ja ametnike teatav vastasseis, seda eeskätt omavalitsuste liitumise puhul.



Tähelepanuväärne on, et seni kuni regionaalhalduse ümberkorraldamisest ja vajalikust haldusreformist üksnes arglikult räägitakse, on mitmed riiklikud ametid juba reformi teostanud (näiteks kodakondsus- ja migratsiooniamet, politseiamet, päästeamet jne). Miks mitte ka praeguste maavalitsuste ja maakondade osas sama teed minna, jagades Eesti regionaalhalduse neljaks regiooniks:



Põhja regioon (Harju maakond, Rap­la maakond, Järva maakond, keskusega Tallinnas); Ida regioon (Ida-Viru maakond, Lääne-Viru maakond, keskusega Jõhvis); Lääne regioon (Lääne maakond, Saare maakond, Hiiu maakond, Pärnu maakond, keskusega Pärnus); Lõuna regioon (Tartu maakond, Jõgeva maakond, Põlva maakond, Valga maakond, Viljandi maakond, Võru maakond, keskusega Tartus).



See jaotus tähendab, et tuleb lahutada praeguse maavanema pädevuses riikliku järelevalve teostamine ning maakonna tasakaalustatud areng. Nelja regioonijuhi (on maitse asi, kuidas nimetada regioonide juhte) peamiseks ülesandeks oleks riikliku järelevalve teostamine oma regioonis. Regioonide juhid võiksid alluda kas siseministrile või valitsusele.



Maakonna tasakaalustatud arengu tagamine võiks jääda aga peamiseks ülesandeks 15 omavalitsusliidule. Loomulikult tähendab see kõik kehtivate seaduste küllalt olulist muutmist. Kindlasti tooks sellise regulatsiooni rakendamine kaasa ka regionaalministri ametikoha kaotamise. Kuid see pole ju suur kaotus, kui me võidame korrastatud regionaalhaldussüsteemi.



Sama teemat on arutanud ka IRLi juhid, kes Mart Laari sõnul kahtlesid juba koalitsioonilepingut sõlmides, kas regionaalministri ametikoht on üldse vajalik (18. jaanuari ETV saates «Terevisioon»). Selle nimel tehtavaks tööks tuleb praegusele regionaalministrile üksnes jõudu soovida.



Aitab 120 omavalitsusest



Praegu on Eestis selgelt rohkem kohalikke omavalitsusi, kui see jätkusuutlikkuse ja arengu seisukohalt on mõistlik. Halvematel juhtudel räägitakse omavalitsustest, mille eelarvest 70–80 protsenti moodustab palgafond: sellises olukorras ei saagi praegu ega tulevikus juttu olla valla arengust, pigem on tegemist sotsiaalhoolekande projektiga antud piirkonnas.



Tuleviku arengu nimel tuleb ellu viia jõuline haldusterritoriaalne reform, mille tulemusena võiks Eestis olla 100–120 omavalitsust. Seejuures peaks moodustuvas omavalitsuses olema vähemalt 3000–4000 elanikku. Eraldatud üksused, tinglikult võib näiteks tuua mõned väikesaared, oleksid abivalla staatuses.



Praegune poliitika valdade vabatahtliku ühinemise soodustamiseks pole vilja kandnud, ja seda, et vallad omavahel riigi pakutavat pisikest pirukat just kuigi ahvatlevaks ei hinda, on kuulda ja näha kõikjal. Selge on seegi, et pelgalt vabatahtlik ühinemine tulemusi andnud ei ole ega annagi, mistõttu vajame siinjuures riigi jõulisemat sekkumist.



Peaksime vaatama oma lõunanaabrite poole, kes on ette võtnud väga jõulise kohalike omavalitsuste vähendamise. Midagi ei ole parata. Kui tahame saada tulemust, siis peame ka otsustavamalt tegutsema. Loomulikult on kohalike omavalitsuste ühendamist võimalik teha ka etapiti, mis tähendab, et esmalt kaotatakse Eestist nn rõngasvallad ja seejärel asutakse ühendama teisi omavalitsusi, kuid siin tasuks mõelda kõnekäänule koera saba maha raiumise kohta. Andku mulle loomakaitsjad andeks.



Haldusreform ei tohi muutuda legendiks. Et muuta riik paremini toimivaks, ratsionaalselt käituvaks ja ressursisäästlikuks, oleks aeg asuda tegutsema ning mitte kulutada aega tulututele debattidele riigikogu liikmete palga üle. Meil ei ole aega ja me ei saa loota, et ehk kunagi tuleb kusagilt keegi, kes meie eest ebapopulaarsed otsused ära teeb.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles