Jüri Luik: kõige tähtsam ülesanne
15. aprill 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NATO Bukaresti tippkohtumisest aprilli alguses on palju räägitud nii Eesti kui ka välismaa ajakirjanduses. Tippkohtumised, mida NATO korraldab erandlikult kord aastas ja tavaliselt kord mitme aasta jooksul, mõjutavad oma otsustega maailma julgeolekukeskkonna arengut tulevikus. Tahaksin Bukarestis toimunut analüüsida Eestile eluliselt tähtsa rakursi alt.
Eesti on osa NATO kollektiivsest kaitsest (nn artikkel 5) ja me oleme huvitatud, et NATO-l oleks piisavalt jõudu ja otsustavust seda ülesannet täita. Just tugev NATO aitab kõige paremini vältida olukorda, kus keegi prooviks NATO solidaarsust kahtluse alla seada.
Esiteks on hädavajalik, et kõik NATO riigid tajuksid, kuivõrd oluline on endiselt kollektiivkaitse. Oleme kerge murega jälginud mõne lääne poliitiku katseid muuta NATO üleilmseks julgeolekuorganisatsiooniks, mis rõhutab liikmesriikide kaitset ainult möödaminnes. See trend peegeldus 2006. aasta Riia tippkohtumise deklaratsiooni kõrvallauses: «/ / samal ajal säilitades kollektiivset kaitset kui alliansi põhieesmärki.»
Bukaresti tippkohtumise deklaratsioonis on aga kollektiivsele kaitsele pühendatud pikk ja positiivne lõik: «Liitlaste julgeolek on jagamatu. Meie rahvaste, territooriumi ja relvajõudude kollektiivne kaitse on alliansi põhieesmärk ja on endiselt meie KÕIGE TÄHTSAM (autori rõhutus toim) julgeolekuülesanne.»
Artikkel 5 pole suunatud ühegi riigi vastu, see on enesekaitseklausel, kuid pole kahtlust, et Vene Föderatsiooni sammud nagu strateegilise lennuväe patrull-lennud NATO õhuruumis, ähvardus suunata raketid Poola ja Tehhi vastu või ka küberrünnakud aitasid kujundada õhkkonda, kus sellist põhjalikku deklaratsiooni peeti üksmeelselt vajalikuks.
Loomulikult pole küsimus ainult poliitilises rõhuasetuses. Ka NATO relvajõudude arendamisel peab kollektiivne kaitse seisma võrdväärsena kõrvuti rahvusvaheliste missioonide ettevalmistamisega.
NATO riigipead võtavadki endale Bukaresti deklaratsiooni kaitsepoliitilises osas järgmise kohustuse: «Need väed peavad suutma, NATO nõukogu otsuse järgi, viia läbi kollektiivset kaitset ja kriisihaldamisoperatsioone, seda nii alliansi territooriumil kui väljaspool seda, perifeerias ja strateegilises kauguses, ka olukorras, kus on vähene või puudub hoopis vastuvõtva riigi toetus.» Eestile igati sobiv põhimõte.
Teiseks on väga oluline poliitiline otsustavus keeruliste olukordade lahendamisel. Allianss ei tohi aktsepteerida NATO-väliste jõudude sekkumist NATO otsustesse. Bukarestis said alliansi suveräänsuse proovikiviks Ukraina ja Gruusia. Kuulun ühemõtteliselt nende hulka, kes peavad tulemusi positiivseks. Jah, NATO otsus oli kompromiss liikmesuse tegevuskava pooldajate ja vastaste vahel.
Aga meenutame, et tegelik vaidlus käis selle üle, kas näeme Ukrainat ja Gruusiat tulevaste NATO liikmetena. Ja selle debati lahendas Bukaresti kohtumine kõige positiivsemal kujul, deklareerides: «Me leppisime kokku, et Ukraina ja Gruusia saavad NATO liikmeks.» Ei mingit hämamist.
Peab olema eriti elava fantaasiaga, et kujutada sellist sõnastust järeleandmisena Venemaale, nagu mõned analüütikud muretsesid. Lugedes Venemaa ametnike nädalalõpu sõnavõtte, on selge, et Moskvas on Bukaresti lõppdeklaratsiooni loetud tähelepanelikumalt, kui paljud lääne vaatlejad seda teinud on.
Neile, kes näevad Venemaad vaimusilmas NATO poliitika suure mõjutajana, võin kinnitada, et mingeid märke sellest näha pole. President Putin oli küll Bukarestis, aga NATOVene suhteid iseloomustab süvenevalt märksõna «võõrandumine».
Ajal, mil president Putin juba saalis rääkis, proovisid ametnikud veel viimast korda kokku leppida NATOVene tippkohtumise lõppdeklaratsiooni, mis aga suurte erimeelsuste tõttu lõpuks tegemata jäi.
NATO riikide ja Venemaa seisukohtade vahel puuduvad täiesti kokkupuutepunktid sellistes suure poliitilise tähtsusega teemades nagu laienemine, USA raketikaitse programm, sündmused Kosovos ja Venemaa lahkumine CFEst. Mõningaid Afganistani-suunalisi koostööprogramme on, kuid need ei muuda üldisi trende.
Kolmandaks määravad NATO usutavuse kollektiivse kaitse küsimustes reaalselt NATO käsutuses olevad sõjalised jõud. Bukarestis oli sellel alal kaheldamatu päevakangelane president Sarkozy. Prantsusmaa otsus saata suur pataljon Afganistani idaossa andis signaali alliansi sõjalistest võimetest ja ühtlasi sisemisest solidaarsusest.
See võimaldab USA-l viia osa oma vägedest lõunasse appi Kanadale. Nimetatud manööver toob muidugi otsest kasu Afganistani operatsioonile, kuid annab aimu ka alliansi võimekusest tegutseda raskes olukorras ühtse väena.
USA Bukarestis avaldatud valmisolek toetada Euroopa kaitsestruktuure (Prantsusmaa pikaaegne soov) on loonud ka soodsa pinnase Prantsusmaa taasühinemiseks NATO sõjalise koosseisuga. Väga tõenäoliselt saab see teoks järgmise aasta NATO Strasbourgi-Kehli tippkohtumisel, mis toimub sümboolselt Prantsusmaa ja Saksa piirilinnades.
Meenutan, et Prantsusmaal on NATO Euroopa liitlastest suurim profiarmee ning peale USA ja Venemaa suuruselt kolmandad tuumajõud. Neil on olenevalt arvutusmoodusest suuremad või suuruselt teised kaitsekulutused Euroopa liitlaste hulgas.
Kuigi Prantsusmaa osaleb juba praegu aktiivselt sõjalistes operatsioonides, on eriti igasuguste kiiret reageerimist nõudvate kriiside korral nende kuulumine sõjalisse struktuuri oluline NATOt tugevdav tegur.
Eestile on tugev ja terviklik ning kollektiivkaitse missioonideks valmis olev NATO parim julgeolekutagatis. Järelikult on Eestil põhjust Bukaresti tippkohtumise tulemuste üle rõõmustada.