Enn Soosaar: Toompeal muutugu suhtumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei usu, et nii tasakaalukas mees nagu riigikontrolör Mihkel Oviir usub neid saba ja sarvedega tonte, mida ta meie hoiatamiseks ja hirmutamiseks Maalehe (03.04) pikas kirjutises seinale maalis. Eesti rahvast ei ole haaranud viha ja ta ei peksa talumehe kombel parlamenti.
Jah, meie hulgas leidub igasuguseid. Aga, head inimesed, neid portaalide stammkundesid, kes elavad oma alaväärsuskomplekse võrgukommentaarides välja, ei ole vaja kuulata. Nemad ei määra rahva ja riigi saatust.
Kolmekümnendad aastad ei ole kordumas. Meil ei ole põhiseaduse kriisi. Euroopa, kuhu praegu kuulume, ei kultiveeri kõva kätt ega ahvatle Eestit ennast jäljendama nagu tookord. Vapsid ei ole tulemas. Põõsa taga ei oota diktaatori ambitsioonidega presidendikandidaadid oma suurt anssi. Vahemärkusena lisan, et meil kehtib heas tasakaalus põhiseadus ja see ei anna toonaseks nuriarenguks ei teoreetilist ega praktilist võimalust.
Probleem on sellegipoolest olemas. Nagu ohtki, et kui tegelikkusele keeldutakse näkku vaatamast, võib asi väga halbade kokkusattumuste korral tõepoolest hakata käest libisema. See puudutab eelkõige meie esindusdemokraatiat.
Mõiste ise on kergesti mõistetav. Eesti ühiskonnakorraldus lähtub demokraatia põhimõtete, väärtuste ja protseduuride täispaketist. Riiki juhivad volitatud isikud. 101 neist valib rahvas otse. Enamiku ülejäänuid tippotsustajaid, kaasa arvatud täitevvõimu teostajaid, valivad, määravad või kiidavad heaks otsevalitud esindajad.
Esindusdemokraatia küll, aga missuguses kvaliteedis? Tegemist on küsimusega, mis huvitab meie hulgas paljusid. Viimastel nädalatel tuure koguv avalik väitlus riigikogu ümber väljendab selgesti üldsuse rahulolematust Toompeal tehtava töö ja töötegijatega.
Suur osa poliitikuid jagab arusaama, et riigikogu on läbilõige ühiskonnast. Sestap ei saavat riigikogulased oma käitumises ning väärtushinnangutes olla midagi enamat kui need, kes on nad valinud.
Meie riikluse arengu seisukohast on selline hoiak paraku ohtlik enesepettus. Avalikkus on seda juba mõnda aega mõistnud. Järjekordne nurinate puhang on otsene vastureageering levinud suhtumisele. Meie ei vali inimesi riigi kõige tähtsamasse kogusse mitte selleks, et nad esindaksid seal Harju keskmist. Esindusdemokraatia mõte ja tähendus on vastupidine. Saadik, volinik, esindaja peab suutma olla noh, kuidas seda nüüd ilusti ja mõistetavalt öelda? ühiskonna eliit.
Jutt ei ole riigikogulastele inglitiibade selga kasvatamisest. Jutt on riigikogust kui Eesti Vabariigi esinduskogust. Ja riigikogulaste vastutusest, kohustustest, enesedistsipliinist, tegevuse läbipaistvusest, usaldusest Seda seltsi värgist.
Nii mitmedki arvamused riigikogu tegemiste ja tegematajätmiste suhtes on olnud üsna kriitilised. Siiski ei ole ma märganud, et Postimehes või mõnes teises väljaandes oma seisukohtade avaldajad vehiks pööbellikus «vahkvihas kogu parlamendi, ütleksin isegi parlamentarismi suunas rusikatega», nagu mõistab toimuvat Mihkel Oviir.
Otse vastupidi. Neid kirjutisi ajendab mure. Avalikkuse rahulolematus on viimastel aastatel kasvanud. Kui me ei suuda ühiselt parandada riigikogu mainet ja ohjeldada rahvaesindajate ülbitsevat suhtumist oma töösse ning vastutusse, takerdub meie riigi edasiminek.
Kolm kimpu probleeme on üles kerkinud. Kõik puudutavad hädavajalikku muutust, mille eesmärk on ummikust väljumine või umbejooksu vältimine. Niisiis, kuidas muuta ja parendada (1) riigikogu töökorraldust ja töövõimet, (2) riigikogu komplekteerimise korda nende tulemuste põhjal, mida annavad valimised, (3) riigikogulaste palga määramise süsteemi.
Arusaadavalt on palgaküsimus kahe esimese kõrval teisejärguline. Samas näikse see ühiskonda kõige rohkem ärritavat, sest selle ebakohad ja ahnuseilming on igaühele selgesti nähtavad.
Muide, tollest nn keskmisest palgast sõltub hulga teiste tipp-poliitikute ning tippametnike sissetuleku ja/või pensioni kasv ning suurus. Nii oleme lugenud või kuulnud kummalisi arvamusavaldusi, mis kiidavad kord läbi lillede, kord häiritud otsekohesusega senise süsteemi hüvesid ja ainuvõimalikkust. Üllatus jahtub kiiresti, kui selgub, kes vana kaitsevad.
Mis ärritab avalikkust? Eks ikka tõsiasi, et meid lollitatakse. Too «keskmine palk», mille järgi riigikogulaste põhipalka arvestatakse, ei ole Eesti keskmise palgasaaja keskmine palk, vaid sellest tunduvalt suurem. Reasaadiku minimaalsissetulek (koos esinduskuluga) küündib kuue ja seitsme mediaankeskmise vahele. Tänu kavalale süsteemile kasvab valijate ja valitute sissetulekute lõhe igal aastal.
Ja siis need tulumaksuvabad kuluhüvitised. Lahter «töö valijatega» lubab maksumaksja rahaga tasuda õhtusöögiarveid, osta kanget kraami, muretseda mis tahes nänni. Eetiliselt on säärane käitumine sigadus. Aga ka juriidiliselt peaks maa siin tüma olema. Sisuliselt tähendab meelehea jagamine valijatele nende toetuse (et mitte öelda: häälte) ostmist.
Pikki aastaid on meedias tähelepanu juhitud ühele või teisele puudujäägile, mis seotud riigikoguga. Kuni viimase ajani on see jäänud vee valamiseks hane selga. Palga määramises pole vaevutud isegi mitte kosmeetilisi kohendusi tegema.
Riigikogu üks koosseis teise järel on osutunud võimetuks näopesu ette võtma. Sestap soovitus praegusele. Loobuge vabatahtlikult rahvaesindajate sissetulekutega tegelemisest. Soomes toimib edukalt nn tarkade kogu. Samasugusest lahendusest tõuseks tulu ka Eestile. Isegi kui nurinad otsekohe ei kaoks, oleks astutud märgatav samm riigikogu maine parandamiseks.