Enn Soosaar: mida tõi valitsuse esimene aasta?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullustel märtsivalimistel saavutasid Reformierakond ja Andrus Ansip ning Keskerakond ja Edgar Savisaar oma kõigi aegade parimad tulemused. Kaks eelmist aastaringi olid erakonnad ja nende juhid istunud ühises valitsuses. Eri- ja vastandseisukohad pärssisid koostööd, aga kuna kumbki pool oli otsustanud lõpuni vastu pidada, siis lahku ei mindud.
Tõsi, kahel viimasel valimiseelsel nädalal muutus RE ja KE retoorika nii räigeks ja koalitsioonipartnerit vastastikku lahmivaks, et igale kõrvaltjälgijale sai selgeks: uut valitsust need kaks vahetult pärast valimisi üheskoos kokku ei pane.
4. märts andis viis põhimõttelist võimalust enamusvalitsuse moodustamiseks:
1. RE + KE = 60 häält riigikogus
2. RE + IRL + üks väikestest = 60
või 56
3. KE + IRL + üks väikestest = 58
või 54
4. RE + kolm väikest = 53
5. KE + kolm väikest = 51
Kaks viimast tunduvad teoreetilise spekulatsioonina.
Nagu teame, tehti valitsus teise variandi järgi, kus kompanjonideks Reformierakond (31), Isamaa ja Res Publica Liit (19) ja sotsiaaldemokraadid (10). Nelja-aastasest tsüklist on esimene veerand seljataha jäetud. Asjaosalised ise kinnitavad, et mestivad 2011. aastani. Kahtlejad kahtlevad.
Nägelusi on olnud palju. Ent kerime linti tagasi ja küsime. Missugune Eesti valitsus on sisemiste hõõrumisteta riiki juhtinud? Kui lõhki on mindud, siis mis põhjustel? Laari esimene, Vähi teine ja kolmas, Laari teine, Partsi esimene ükski ei pidanud nelja aastat vastu. Aga ükski ei kukkunud seepärast, et koalitsiooni sees oleksid risti läinud põhimõttelised (veel vähem ideoloogilised) arusaamad. Ümberistumiste eesmärgid on olnud maisemad.
Eestile ja loomulikult mitte ainult Eestile iseloomulikult tekib valitsuskriis, kui see või teine osapool loodab muudetud koalitsioonist endale tulu tõusmas. Näiteks saavutada parteipoliitilist taktikalist võitu konkurentide üle või muuta avalikkuse (valijate) suhtumist erakonda toetavamaks.
Arvestades riigikogu praegust koosseisu, saavad Ansipi teise valitsuse päevad loetuks juhul, kui kas RE või IRLi ladvik leiab, et neil on kasulikum edasi valitseda koos Keskerakonnaga. Kas säärane päev järgmise kolme aasta jooksul koidab, seda ma ei tea.
Eelmise kümnendiga võrreldes on tänased poliittehnoloogilised manipulatsioonid meil hoopis rafineeritumaks muutunud. Valitsuse kestvuse ning elujõu üle spekuleerimisel kipub tavaloogika tihtipeale jänni jääma. Märklaua tabamiseks on enamat vaja. Nimelt oskust ette kujutada, mis mõtteloogad vonklevad parajasti parteikontorite tipp-planeerijate peas.
Tuleme olevikku tagasi. Välispoliitikas jätkati eelmiste valitsuste liini. Optimism valitseb Euroopa Liidu võimekuse suhtes muutuda ise ja muuta lähiümbrus järjest demokraatlikumaks, turuliberaalsemaks ning ühiseid väärtusi jagavamaks.
Õigustus on lihtne: kui meid võeti vastu, siis tuleb ka teised võtta; kui meie oleme toime tulnud, siis tulevad ka teised. Aktiivselt ajab Eesti ELi naabruspoliitikat endise N Liidu dissidentlikes vabariikides.
Ameerika Ühendriikidega on suhted head, Venemaaga halvad. USA geopoliitilisi ambitsioone on Eesti osanud oma huvides edukalt ära kasutada. Ja tõepoolest, väikese suurele liitlaseks olemisest on saanud meie iseolemise kindlamaid garantiisid. Hilissügisel tuleb otsustada Eesti sõdurite viibimine Iraagis.
Tolleks ajaks on Ühendriikide järgmine president teada, aga ei ole teada, missugust Lähis-Ida poliitikat hakkab ta meeskond tegelikult ajama (valimiseelne retoorika tuleb kiiresti unustada). Missiooni jätkamise pooldajad vastustavad Eesti ennatlikku otsust, ja pole võimatu, et edukalt.
Kuigi vahetevahel hellitatakse siin-seal idasuhete paranemise lootust, on valitsus ühesel seisukohal. Nii kaua kuni Moskva käsitab Balti riike kaotatud territooriumina, mida restaureeritav deraava üritab oma mõjusfääri tagasi tõmmata, ei saa toimuda sisulist läbimurret.
Välisministri portfell on neli valitsust järjest kuulunud ja kuulub praegugi Reformierakonnale. IRLi poolt avaldavad Mart Laar ja Marko Mihkelson aeg-ajalt Valge Maja mõne tegemise või tegematajätmise puhul oma hillitsetud rahulolematust. Kõige kaugemale mindi mullu septembris, kui Eesti keeldus IRLi eestvedamisel andmast oma majandusvööndis Vene-Saksa ühisfirmale Nord Stream luba merepõhja geoloogilisteks uuringuteks.
Sotside eestkõneleja Sven Mikser näikse eelistavat madalamat profiili. See-eest on Keskerakonnal opositsiooni esindajana kogu aeg midagi öelda, aga kuna KE-l on välispoliitiline mõtlemine algusest peale nõrk olnud, siis puudub nende kriitikal nii konstruktiivsus kui ka arvestamist nõudev teravus.
Valitsuse tegevusele heitsid ja heidavad jätkuvalt pika varju kaks ajaloolist mälestusmärki. Mõlemad ärgitavad masse ja see tähendab, et erakondadel on nendega võimalik populaarsust võita (või seda kaotada). Pronkssõduri küüditamine Tõnismäelt sõjaväekalmistule tõi oravatele ja Andrus Ansipile hulga sisepoliitilisi plusspunkte.
Teisalt andis «Vabastaja monumendi rüvetamine» Venemaale järjekordse ettekäände Eesti laimamiseks ning mõnitamiseks. Moskva MIDi värske avaldus (18.03) väidab taas, et Punaarmee mälestusmärgi äraviimine halvendas tunduvalt kahe riigi vahelisi suhteid, ja leierdab süüdistusi: Eestis kirjutatakse ajalugu ümber, heroiseeritakse natsismi, diskrimineeritakse venekeelset elanikkonda etc.
Uus sammas, seekord Vabadussõja võiduristiga, on tekitanud ummiku, kust mõistlikku väljapääsu ei ole. Kunstnikud ja arhitektid liidus võitlevate intelligentidega ei saa taganeda, sest nemad ainuüksi nemad teavad, mis on õige, hea ja sobiv. Poliitikud on teistpidi kimbatuses. Kui nemad, kelle selja taga on seekord «rahvas» ehk valijate enamus, näitavad üles nõrkust ja annavad järele survele, mille argumendid nigelad, on karta Lihulast ja Tõnismäest veel suuremat jama.
2008. aasta eelarvega saadi tõsisemate tülideta maha. Lähikuud näitavad, kui palju jääb prognoositud riigitulust laekumata ja kas sissekirjutatud paariprotsendilisest ülejäägist piisab eelarve tasakaalus hoidmiseks. Kui sügisel tuleb teha teine, nn negatiivne eelarve, avaldab see valitsuse kompetentsusele laastavat mõju.
Langus tuleb nii või teisiti. «Pehmet» loodetakse, «kõvaga» hirmutatakse. Esimese puhul väheneb majanduse kasvuprotsent, kuid absoluutarvudes on järgmiste aastate eelarve tulud-kulud eelmiste omadest siiski suuremad.
Teisel puhul võivad Eesti-sisesed ja rahvusvahelised negatiivsed arengud kulmineeruda üheks suuremat sorti majandussegaduseks, mille kõiki tagasilööke ei suuda praegu nähtavasti keegi adekvaatselt prognoosida. Mustade stsenaariumite kompileerijatel on spekulatsiooniväli lai.
Koalitsioonipoliitikud neid ei usu ja mine sa tea, vahest ei tarvitsegi. Avalikkuse nurinad igatahes kasvavad ja kasvavad pinged riiki juhtivate erakondade vahel. Andrus Ansipil, valitsusliidu säilitamise meisterpeaministril, ei saa kerge olema. Teda aitab teadmine, et jageletakse mis jageletakse, alternatiiv praegusele koalitsioonile lähiajal puudub.
Üks minister regionaalminister on vahetatud. Vahetusi tuleb mõistagi lisaks. Olgu põhjuseks ministri vähene pädevus või isiklik sobimatus (vale keemia), olgu pelk vajadus kellestki patuoinast teha. Kui asjad ei lähe hästi, on «süüdlaste» ohverdamine vältimatu.
Kui Euroopa Komisjoni järgmise voliniku suhtes ei saavutata kompromissi, tuleb kuri karja. Teatavasti esitab voliniku kandidaadi valitsus. Eelmine kord (2004) tõmbasid oravad respublikaane haledalt alt. Kaks korda järjest see ei õnnestu.
Oma mehe või naise eest Brüsselis tuleb partnereid poliitiliselt hüvitada. Võimalik, et põhimõtteline otsus on koalitsiooni sees juba langetatud. Kui siis kelle kasuks ja mis hinnaga, seda saame hiljem teada.
Juba praegu askeldavad erakonnad järgmiste kohalike valimiste nimel. Tulemused võivad kuid ei pruugi tekitada uue olukorra ja uued liitumisvajadused. Valimisteni on kaheksateist kuud ja kolm nädalat.