Alar Läänelaid: õige palk ja õige vajadus

Alar Läänelaid Foto: Postimees.ee

Tahaksin juhtida tähelepanu palgateema mõnele aspektile, mida senised arutlused ja hinnangud pole otsesõnu käsitlenud. Rajan oma arutluse kolmele teesile.

Esiteks on palga suuruse mõõduna võrdlusest mis tahes keskmisega sisukam palga väärtus ehk palga eest saadava kauba ja teenuste hulk. Teiseks ei ole palga n-ö sotsiaalne väärtus lineaarne muutuja. Kolmandaks ei saa palga suurenemisel jõuda rahuldatud vajaduste staadiumi, vaid tekivad aina uued vajadused. Alljärgnev arutelu ei põhine uurimustel, mistõttu toodavaid arve tuleb võtta vaid kui näitlikke suurusi.

Tundub mõistlikum hinnata sissetuleku väärtust pigem sellest saadava sotsiaalsete hüvede kaudu kui keskmise palga suuruse järgi. Mediaan või mood oleksid aritmeetilisest keskmisest ehk ilmekamad näitajad, kuid ka need võtavad taustsüsteemiks vaid teised palgasaajad.

Nii keskmise palga kordade arv kui ka saadavate kroonide arv on sisutu info, kui pole teada, mida selle eest saab osta konkreetses ühiskonnas. Inimestel on elementaarsed elu põhivajadused – olgu need üldiselt öeldult vajadus toidu, kehakatete ja eluaseme järele –, mida saab rahuldada teatud rahahulga olemasolul.

Nende vajaduste rahuldamiseks vajamineva raha hulk on üheks kvalitatiivseks piiriks rahuldamata põhivajadustega ja rahuldatud põhivajadustega seisundi vahel. Nimetagem seda rahahulka elatusmiinimumiks. Sellest piirist allpool olevas osas muutub raha sotsiaalne väärtus aeglaselt: ei ole erilist vahet, kas sissetulek on 50 või 500 krooni kuus, kummalgi juhul ei jätku sellest ei söögiks ega selgapanekuks, eluasemekuludest rääkimata.

Järsuks raha sotsiaalse väärtuse muutumiseks on palgasumma suurenemine üle põhivajaduste rahuldamise taseme. Sellega muutub elu sotsiaalne kvaliteet: tagatud on esmatarvilik toit, kehakatted ja mingi eluase (joonisel I tase). 2006. aastal võrdus Eestis see summa 1489 krooniga (Eesti Statistikaamet).

Sissetuleku edasisel suurenemisel muutub raha sotsiaalne väärtus algul jälle aeglaselt: sotsiaalses mõttes ei ole erilist vahet, kas saadakse 50 või 500 krooni enam, elu põhivajadused on rahuldatud ja palgatõusu korral saab ehk lubada endale säästusepiku asemel vahel juubelisaia osta. Palga edasisel suurenemisel hakkab aga selle sotsiaalne väärtus jälle kiiremini kasvama.

Kui palk jõuab kahekordse elatusmiinimumi tasemele, võiks teoreetiliselt selle teise osa eest teist inimest elatusmiinimumi tasemel ülal pidada (II tase). Palga edasisel suurenemisel selle sotsiaalne väärtus kasvab algul jällegi aeglaselt, võimaldades vaid mõnesid kvaliteetsemaid tooteid ja teenuseid. Mingist rahasummast alates toimub jälle palga väärtuse kvalitatiivne hüpe.

Palga edasine suurenemine avaldub jällegi vaid suhteliselt väikestes elatustaseme muutustes. Ei 100- ega 1000-kroonine palgatõus too kaasa märgatavat elatustaseme tõusu. Vahest saab sagedamini külastada kontserte ja teatrit (kui eelnenud madalapalgalise elu sellest kombest pole lõplikult ära võõrutanud).

Teatud palgakroonide arvust alates võib jälle täheldada kvalitatiivset sotsiaalset hüpet: hea tahtmise ja tubli kokkuhoiu korral võib juba näiteks pruugitud auto soetamisele mõtlema hakata. Võimalikud on kombinatsioonid: auto või parem korter. Kui auto olemas, siis neelab selle ülalpidamine raha, nii et muude toodete-teenuste tarbimise taseme tõstmine peab jääma tagasihoidlikumaks.

Mõned astmed vahele jättes võib kõrgemate palkade puhul märkida võimaluste kvalitatiivselt uusi tasemeid: võimalus pangalaenu abil ehitada päris oma eluase, regulaarseid puhkusereise soojadesse maadesse, osalemist näiteks kinnisvaraäris ja suurettevõtete nõukogudes, aktsiapakkide omandamist, erakondade toetamist jne. Ja heategevust.

Need uued väljaminekud ongi põhilised, millele kõrge palk kulub. Palgale lisaks võivad oluliseks muutuda muud sissetulekud. Olen kaugel sellest, et kõrgepalgaliste kuludes sorida, kuid on selge, et elu esmavajadused on inimestel samad ja nende rahuldamiseks kulub kõrgepalgalistel vaid väikene osa teenistusest: ei ole kellelgi üheksat kõhtu, mida iga päev mitu korda tuleb toitu täis laadida, ega kümmet keret, mida kallite ülikondade-kleitidega katta. Igaühel on ikka üks füüsiline keha oma füüsiliste ja vaimsete vajadustega.

Kui elu põhivajadused pluss vaimsed vajadused on rahuldatud, siis saab inimene rahulikult pühenduda oma kutsetööle, muretsemata ähvardava kõhutühjuse või külma pärast või tundmata vaimunälga. Ehk nagu käimasolevas diskussioonis on väljendatud, ei pea lisaraha teenimiseks öösiti taksot sõitmas käima.

Luksusvillad, jahid, maasturid, aktsiapakid, nõukogude liikmelisus jm nõuavad samuti raha hooldamiseks või aega nende pruukimiseks. Aega kõigega tegelemiseks on kõigile antud samas suurusjärgus: üks elu ja 24 tundi ööpäevas. Ajanappusega kimpusolekut võib aimata riigikogu istungitesaali tühjadest toolidest ja istungil tukastavatest kohalolijatest. Seega ei taga kõrge palk pühendumist vaid kutsetööle.

Võib kindlalt oletada, et aritmeetiline keskmine palk on suurem kui mediaanpalk ja palkade mood, neist veel väiksemad on minimaalpalk ja elatusmiinimum. Kui nüüd naasta riigikogu neljakordse aritmeetilise keskmise palga juurde ja väljendada see mediaanpalga kordades, siis saaksime veel suurema kordade arvu.

Kui väljendada riigikogulaste palgamäära n-ö sotsiaalse elatusmiinimumi (1489 EEK) kaudu, siis tuleb kordade arv 27,4 elatusmiinimumi. Ehk teisiti: veel 26 inimest saaksid sellest palgast oma elementaarsed eluvajadused rahuldatud. Nii suurt ülalpeetavate väge meie peredes ei ole, suurperede ajastu on siinmaal ammu minevikku vajunud.

Kuid ei saa eitada ülalpeetavate pidurdavat mõju: saadava palga jagamisel teise inimesega (ülalpeetava, lapsega) lükkub järgmisele sotsiaalsele tasemele jõudmine edasi (joonisel sinise joone lõpp). Kahe ülalpeetava korral on sotsiaalne tõus veelgi aeglasem. Nii et sobiva sotsiaalse taseme hoidmiseks võiks kaaluda riigikogulaste palgamäära seostamist ka nende laste arvuga.

Siit tuleneb veel üks väike järeldus: edaspidi oleks riigikogulaste palka mõttekam tõsta elatusmiinimumide kaupa korraga, kuna elatusmiinimumide vaheline palgatõus elukvaliteeti oluliselt ei mõjuta ja tõus võib saajale peaaegu märkamata jääda.

Et siinkohal ei ole juttu palga eest töötajatel lasuvast vastutusekoormast ja töömahust, siis ei hakka ma avaldama arvamust, kas praegu saadav palk on õiglane või ebaõiglane. Viimased on suuresti liiga subjektiivsed kategooriad, mis ühele paistavad nii, teisele naa. Lisan vaid, et vastutuseta ei saa töötada peaaegu keegi.

Kas näiteks ehitustöölisel, lasteaiakasvatajal või raamatupidajal pole vastutust? Vastutuseta ehitustöölise ehitusveast võib maja (ka riigikogulase oma) vammi nakatuda ja põhjalikku ümberehitamist nõuda. Vastutuseta lasteaiakasvataja hoolde usaldatud (riigikogulase) laps võib eluohtlikult külmetuda. Vastutuseta raamatupidaja võib (riigikogulase) ettevõtte pankrotti ajada.

On selge, et sellised vastutamatused häiriksid märkimisväärselt ka riigikogulase tööd. Mida üldse tähendab vastutus? Kui oma töös tehtud vea parandamist-heastamist – siis kuidas on see rakendunud riigikogulaste eksimuste korral?

Kolmas tees on ajendatud kunagi riigikogulaste kõrge palgamäära kehtestamise aegu kõlanud õigustusest, et las saavad hästi kõrget palka, siis saavad oma vajadused rahuldatud ega hakka kõrvaltööotsi otsima. Paraku Ameerika reklaamiuurijad on ammu tõestanud, et inimeste vajadustele on omane pidev kasvutendents.

Pärast ühtede vajaduste rahuldamist ei satu inimesed rahuloluseisundisse, vaid neil tekivad aina uued vajadused (mida reklaam õhutab ja ka kunstlikult tekitab). Kõrge palgaga kõigi vajaduste rahuldamise võimatust näitab ilmekalt ka meie riigikogulaste senine käitumine. Seega on väär ülikõrgeid palku õigustada uute vajaduste tekkimise lakkamisega.

Siis võib tekkida veel küsimus, kus on palgatõusu piir. Piiri ei ole. Palk tõuseb seni, kuni ühiskond lubab. Seni on lubanud, sest vastutusekoorem on väidetavalt tohutu ja tööd teevad nad ka tavakodanikest arvatavalt palju kordi rohkem.