Helen Sildna: Pohjonen ja Björk. Eesti riik ja uus põlvkond

Helen Sildna Foto: Postimees.ee

Mäletan, et mõned aastad tagasi tundsin mingil põhjusel teatavat ebamugavust, kui keegi küsis, kust ma pärit olen. Eestist. Nagu teismeea valehäbi, kui üritatakse varjata oma vanemaid. Ühel päeval jõuab aga hoopis uuel moel kohale see, et eitades oma päritolu, eitad sa lõppkokkuvõttes iseennast ja järelikult on viga sinus endas.

Kui oleme nõrgad, siis tahame, et meie taustsüsteem identifitseeriks meid meie eest. Kui oleme tugevad, siis avastame, et taustsüsteem saab hakata ennast hoopis MEIE järgi identifitseerima. Me ise kujundame selle pildi.

Lause «Riik on nii tugev kui tema keskmine kodanik» sisu vist enamasti sügavuti kohale ei jõua. Mulle on see nüüd kohale jõudnud: mida väiksem riik, seda suurem on me kõigi vastutus, seda otsesemalt on meil reaalne võimalus midagi muuta ja mõjutada.

Meil puudub õigus süüdistada moraalituid poliitikuid, kui me neid ise valime (või ei vali) ja kuulame, meil puudub õigus vibutada sõrme kollase ajakirjanduse suunas, kui me seda ise seda tarbime ja ostame ehk ülal peame.

Kui sa ei osta ise kunagi ühtegi teatri-, kontserdi- või näitusepiletit, ei ole sul õigust öelda, et me kultuuripilt on vaene. Publik valib muusika ja tarbija tellib lettidele kauba.

Nagu ütles president oma aastapäevakõnes: «Meie reaalsus on vabadus valida õigeid asju valede asemel. Ja suurim vabadus on meie võimalus vastutada.» Iseenesestmõistetavad asjad, mida oleme kuulnud sadu kordi – aga kas me ikka tõesti usume sellesse sügavuti?

Kimmo Pohjonen rääkis mulle paar päeva tagasi, et hiljuti jõudis temani top-20 nimekiri soomlastest, kes on kõige rohkem eestlasi mõjutanud. Suur oli tema üllatus end selles nimekirjas presidentide-poliitikute-heliloojate kõrvalt 18. kohalt leides.

Järele mõeldes tegi ta avastuse – parim tagasiside on tal alati just väikeriikides olnud – Eesti, Island, Portugal. Huvitav. Loogika on aga lausa me silme all.

Üks piisavalt hull ja geniaalne mees, kes õppinud Sibeliuse akadeemias, hakkas ühel päeval akordioniga šokeerivaid trikke tegema – võttis pähe ja tegi, mis õige tundus, jändas, kääksutas ja harjutas ega andnud alla. Radikaalne ja kompromissitu. Nüüdseks on ta fenomen Eestis ja kogu maailmas.

Väikeriikide jaoks on Kimmo sümbol, mis lausa karjub sõnumit: tee oma asja, tee seda hästi ja allahindlusteta, ära kahtle, ära küsi avamusi või heakskiitu. Kui on anne ja sisetunne, siis usalda vaid seda.

Mul ei ole varem jäänud silma vabariigi aastapäeva vastuvõttu, millel oleks olnud nii ühtne, selge ja meid kõiki isiklikult puudutav sõnum nii kunstilises programmis kui ka presidendi kõnes.

Muidugi oli selleks konkreetne põhjus, miks kontserdi kavasse kaasati just Soome ja Islandi muusikud (Soome tunnustas Eesti iseseisvust esimesena eelmise vabariigi ajal ning Island aastal 1991), samas olid need muusikud ikkagi Kimmo Pohjonen ja Björk – radikaalsed oma asja ajajad, kes on avalikkuses alati uhkusega oma päritolu rõhutanud ning seeläbi lasknud oma rahval ka nende kaudu kasvada ja uhked olla.

Mõelda vaid, kui oluline on olnud Björk tibatillukese 300 000 elanikuga Islandi eneseteadvuse jaoks. Selles riigis on päris oma hulljulguse eeskuju ning see toimib – uusi bände, muusikuid, kunstnikke tekib juurde iga päevaga ning nad kõik on ka unikaalsed.

«Me peame olema ise piisavalt suured, et pöörastel, uutel ideedel oleks õhku ja ruumi siin idaneda ja kasvada. /…/ Tänased kolmekümne-aastased on valdava osa oma teadlikust elust elanud vabas Eestis. Just neis on praegu suurim loomise jõud, mis määrab järgmise kümne aasta vältel Eesti suuna ja sihid».

Olen 29 ja fakt on see, et ma ei ole enam liiga noor, vaid just õiges vanuses. Enam ei ole õigustust oodata ja vaadata, kritiseerida ja viriseda, tuleb hakata looma, liigutama, korraldama, muutma, ehitama, rääkima ja kirjutama – et ennast läbi rammida sellest keskpärasuse passiivsest letargiast. See riik on MEIE OMA ja MEIE ASI.

Suur tänu presidendile, Tõnu Kaljustele ja Peeter Jalakale kompromissitu ja kauni vabariigi aastapäeva pidustuse eest.