Olaf Suuder: võitluses surmaga teist kohta ei anta

Olaf Suuder
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olaf Suuder
Olaf Suuder Foto: Postimees.ee

Ikka juhtub, et maanteel jääb vastutulev auto möödasõidu lõpetamisega hiljaks.

Ükskord olin tunnistajaks järgmisele: juht, kelle kõrval ma istusin, lasi vastutulija eksimust märgates käe roolist lahti ja keskendus olukorra päästmise asemel ohutulede lüliti otsimisele. Ta ei pidurdanud ega hoidnud paremasse teeserva.

«Ma tahan talle tuledega näidata, et ta on idioot,» sõnastas autojuht oma prioriteedid. Eks ta ole, liikluses otsitakse õigust elu hinnaga.

Kolmanda Maailma vaestes riikides pole autodel mõnikord uksi, tulesid ega normaalselt töötavaid pidureid. Ringristmikel sõidetakse sõltuvalt olukorrast nii päri- kui vastupäeva.

Neist paigust saadud autosõidukogemusest on mulle ometi jäänud head mälestused. Kehtib kindel süsteem: juhid käituvad alalhoidlikult, eeldades, et teised võivad teha midagi valesti.

Kui keegi alustab manöövrit, lastakse tal see lõpetada, kuni alustab järgmine. Vähese kirjaoskuse tõttu pole suuremal osal juhtidest eeskirjadest aimugi.

Eestis on vastupidi, sest me lubame iseendale mööndusi reeglite suhtes, aga tunneme neid kirjarahvana hästi ja nõuame kõigilt teistelt korrektset käitumist.

Paha on ka see, et suurem osa meie autojuhtidest peab ennast üle keskmise heaks. Raiskame liialt tähelepanu süüdlase otsimisele, selle asemel et keskenduda ellujäämisele. Suurem osa ohtlikest olukordadest ja avariidest on ikkagi ebaõnn, mitte kellegi tahtlik väär- või kuritegu.

Meie riik on ea poolest nagu noor inimene, kes näib juba täiskasvanuna, aga siseelundid ja psüühika pole veel lõplikult välja arenenud. Liiklus on aga kollektiivse mõistuse selge indikaator.

Justiitsminister Rein Lang väitis, et pahatahtlike anonüümsete netikommentaaride tulv on iseloomulik alaarenenud ühiskondadele.

Peeter Oja kõrvutas omakorda netikommentaatoreid ja autojuhte ning märkis, et nii virtuaalruum kui liiklus pakuvad siinses väikeses sootsiumis võrdlemisi palju anonüümsust. Kaasliiklejal reavahetuse takistamine on ju täpselt sama, mis seista kaubamaja lettide vahel jalad harkis ja mitte lasta inimesi mööda. Viimasel juhul on nägu paremini näha, mistõttu sellist asja eriti ei praktiseerita.

Nii virtuaalruumis kui liikluses on meil teadagi kalduvus kaaskondlastele mõista anda, et paremal juhul on nood millestki valesti aru saanud, halvemal juhul kas süüdi või lollid. Kui säärane mõtlemine leiab väljundi läbi arvutiklaviatuuri, on see tühine võrreldes pahatahtliku energia levitamisega palju võimsama automootori jõul.

Eestis on laialt levinud «meie ja nemad» tüüpi lähenemine, mille ilmekaimaks väljenduseks sai üleskutse mitte müüa maanteehuligaanidele kütust. Kellegi üle otsustamine ja karistamine peab jääma ikka politseiametnike hooleks, kes ilmutavadki viimasel ajal järelevalve osas järjest suuremat aktiivsust.

Liiklus on inimestest, teedest ja masinatest moodustuv tervik, milles vaenupoolte määratlemine viiks veel suurema kaoseni.

Kes on hea ja kes halb? Ka kõige innukam teiste kritiseerija on üksnes osa suurest süsteemist, mis vajab inimlikku tasakaalustamist, mitte ärritamist. Kas ta ise ei riku kunagi vähimalgi määral eeskirju ega eksi hajameelsusest või kogenematusest?

Ma olen võõras linnas mõnd kohta otsides teadmatusest liiklust häirinud. Veel piinlikum – sain hiljuti kiiruseületamise eest trahvi ja ei ole seega musterliikleja. Ma arvan, et minusuguseid on palju, aga kui midagi on läinud halvasti, ei pea sellepärast kõik halvasti olema. Ideaaliks jääb ikka korrektne liiklus ja alustada tuleb iseenda kasvatamisest.

Nagu ütleb sõiduinstruktor Raido Rüütel: kõik, mida me kaasliiklejatest teame, on see, et tõenäoliselt on nad kunagi saanud juhiload, ülejäänu on teadmata ja sellega peab arvestama.

Autolehes ilmub aastaid rubriik «15 viimast küsimust», kus inimesed enamasti väidavad, et neid ärritavad kõige rohkem närvilised juhid. Aga ärritumine iseenesest liigitab kirjutaja enda tema poolt mainitute hulka. Nii ei jäägi lõpuks alles kedagi peale närviliste juhtide, ent põhiline, mida me Euroopa ühe raskemeelsema riigina vajame, on sallivus.

Koera ja autot saab pidada ainult rahumeelne inimene, sest mõlemaid saab kasutada relvana.

Kui teedel sihilikult või kogemata halba tehakse, ei tarvitse me muutuda samasuguseks. Peaksime soovima oma parimate oskuste abil olukorda leevendada. Kui hing muidu rahu ei anna, saab seda ju käsitleda kõige väärikama võimalusena korrarikkujale kätte maksta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles