Jarmo Virmavirta

FOTO: Postimees.ee

Eestis tähistatakse iseseisvuse 90. aastapäeva kogu aasta jooksul. Soomes täitub sama arv, kuid tähtpäeva suhtutakse rahulikumalt. Tähtsaim otsus, mis on Soomes iseseisvuspidustustega seoses kunagi tehtud, on Soome iseseisvuse tähistamisfondi asutamine 20 aastat tagasi. See uurib ja edendab tulevikulahendusi, nüüd Esko Aho juhtimisel.

Eesti tuhandetetest üritustest tõuseb kindlasti etteotsa Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi suurepärane näidend «President 1939». See on õppetund väikeriikide positsioonist kahe diktatuuriga Euroopas. See kõneleb sellest, kui hapral alusel on iseseisvus vastuseisu ja kahtluse maailmas.

Tegijad on oma rolliesitustega saavutanud midagi olulist. Pätsi, Laidoneri ja Eenpalu vestlustes polnud enam küsimus asjade muutmises. Eesti riigi juhid otsisid selgitusi, mis kõlbasid neile endile. Kui neid ei olnud, piisas ka enesepettusest.

Ka Soomes tähistatakse Eesti iseseisvust ja mitte ilma põhjuseta. Soomest osales Eesti Vabadussõjas umbes 4000 meest, Põhja pojad, kel oli ka sõjaline tähendus. Nad osalesid eeskätt Narva piirkonna lahinguis. Peamine oli siiski vaimne toetus. Põhja pojad näitasid eestlastele, et soomlased toetavad Eesti iseseisvust. Väikerahvale on see tähtis. Vennasrahvas jäi paljude soome suguvõsade südameisse.

Põhjanaabrite abi

Soome toimetas Eesti Vabadussõtta relvi ja andis laenu. Ka südameis olid Soome juhid kaasatud vennasrahva võitlusse. Teine iseseisvumine 1991. aastal oli Soomele problemaatilisem, vaimne ebakindlus pani pitseri hoiakutele. President Mauno Koivisto andis Baltimaadele nõu hankida iseseisvus Moskvaga läbi rääkides.

See nõuanne oleks tulnud anda Moskvale, kuid selline nõue oli vaevalt realistlik, veel vähem mõistlik. Koivisto – nagu mitmed riigijuhid – mängis nende mängureeglite järgi, mis määrasid Pätsi-Eesti positsiooni 1939. aastal. See oli kadunud maailm, Euroopa otsis juba uut teed. Kuid polnud kombeks Kremlile rääkida, mis on nende asi.

Ise te olete pannud meid istuma «Soome lahe soppi», ütles Molotov välisminister Selterile Moskva «läbirääkimistel». Selles samas sopis on Venemaa jälle. See pole pidev olukord, kuid piirideta Euroopas pole sel sama tähendust kui 1939. aastal. Üks asi siiski ei muutu: suure riigi väike huvi on alati suurem kui väikeriigi suur huvi.

President Koivisto viga oli, et ta usaldas Gorbatšovi lubatud muudatusi. Eesti poliitikuist paljud Gorbatšovi kiirendusse ei uskunud. Vennasrahvaste sidepidamine oleks pidanud olema lähedasem, mitte toimuma Moskva kaudu. Alles välisminister Ilkka Kanerva avas uue tee, lähenedes Eestile sambatüliga seoses otse.

See oli muutus Soome joones. Muutus võis avada ka tee Eestile Põhjamaade hulka, kuid kas Eesti on selleks valmis.

Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal hakati ka Soomes oma iseseisvusest uuel viisil lugu pidama. Oma sõdadest hakati rääkima rohkem ja teisel toonil, kui räägiti pikalt jätkunud sõjajärgsel ajal. Kas võib vennasrahvas anda teisele midagi enamat?

Viimaseim näide on film «Tali-Ihantala». See räägib 1944. aasta suve lahinguist, kus Soome väed peatasid Nõukogude jõud viimasel hetkel. Mart Laar on meenutanud sedagi, et Sinimägede lahingud Eestis sidusid samal ajal Nõukogude vägesid, mida oleks vajatud Soome rindel. 1944. aasta juulis Tali-Ihantalas oli küsimus selles, mida lõpuniviidud sõdurid suudavad.

Neis lahinguis osales ka eesti vabatahtlikest kokku pandud üksus JR200. Soomlaste suur tänu neile. Tali-Ihantalas peeti Soome kolmas vabadussõda. Esimene peeti 1918. aastal, teine 1939. aastal. Paljud on öelnud, et selles lahendati ka Euroopa tulevik.

1991. aasta võitlus Eesti iseseisvuse eest, teine vabadussõda, oli täiesti teistsugune, kuid mitte vähem väärtuslik kui esimene. Eesti Vabadussõjast on tehtud hea film, kuid millal tehakse film sellest võitlusest, mis vabastas Eesti 1991. aastal. See on maailma ajalugu, sellest algas Nõukogude Liidu allakäik. Venemaa ei tule toime Nõukogude Liidule toetudes, vaid tõuseb alles siis, kui leiab oma tee. 1991. aasta võitlus kuulub samasse klassi kui Poltaava lahing 1709. aastal, mil Karl XII kaotus muutis Läänemere piirkonna poliitilist tasakaalu. 1991. aastal kukkus kokku supervõim Nõukogude Liit, eestlased olid selle võitluse kangelased.

Vaino Väljas, Arnold Rüütel ja Indrek Toome julgesid ja oskasid haarata võimalusest nagu omal ajal Päts, Konik ja Vilms.

Kõikidele väikerahvastele on väärt uurimist, miks eestlaste iseseisvustahe säilis üle Nõukogude aja. Ühe põhjuse on hästi kokku võtnud Viivi Luik, öeldes, et keele kadudes kaob ka rahvus ja koos rahvusega vaid sellele rahvusele omane mõtteviis. Ta on lisanud, et rahva elujõulisuse, selle säilimise ja tuleviku otsustab alati keele areng, selle võime kultuuri üleval hoida, võime väljendada aja vaimu üha uuesti uute vahenditega.

Ajalooline lepe

Teiseks toon välja ka ühe koha näidendist «President 1939». Kui kaitseväe juhataja Laidoner süüdistas vestluses peaminister Eenpalu sõjaväele mõeldud tagavarade minnalaskmises, vastab too, et kultuuri investeeritud jõuvarud annavad kauges perspektiivis rahvale siiski rohkem julgeolekut. Hariduse jõud on väikerahva ainus tõeline jõud.

Arvan, et Eesti iseseisvustahe säilis just seepärast, et eestlased olid nõukogude rahvaste meres siiski haritumad, osavamad, euroopalikumad kui teised. Poliitikal ja sõjaväel polnud 1939. aastal palju võimalusi, kuid kultuuri investeeritud varud andsid palju rohkem ja palju kauem.

Eesti kultuuriminister Laine Jänes käis Moskvas alla kirjutamas Eesti–Vene kultuurikoostöö lepingut. See on ilmselt esimene nende naabrite leping viie aasta jooksul, eriti tähelepanuväärne, ütleksin. Jänes on õigel teel. Imestan, et Eesti meedia on lepingust peaaegu vaikinud, mis Euroopas – ja eelmise kevade sündmusi arvestades – on peaaegu ajalooline. Ajaloo valitsemine on tähtis, kuid veelgi tähtsam on tuleviku ehitamine.