Priidu Pärna: varast pragmaatiliselt

Priidu Pärna Foto: Postimees.ee

Pisarad, hüsteeria, solvangud, valetamine. Notarina töötades olen kogenud kõike seda, kui juriidilise analüüsi tulemusena pean inimesele ütlema, et müüa või pantida soovitav vara kuulub abikaasade ühisvara hulka ja lepingu sõlmimiseks on vaja abikaasa nõusolekut.

Pisaraid, hüsteeriat, solvanguid, valetamist kutsub esile see, et inimene ei tea, kus ta kodust jalga lasknud abikaasa juba aastaid asub – kas Euroopas või Venemaal. Sama olukord tuleb iga päev ette lahutatud abikaasade puhul, sest ühisvara on jäänud aastaid tagasi notariaalses vormis jagamata. Omandi vaba käsutamine, mis pidi olema põhiseaduslik õigus, osutub fiktsiooniks.

Teise arvelt rikastuda?

See on üks näide kehtiva perekonnaõiguse puudustest, mis kehtestab eelduse, et kogu vara, mis abielu ajal soetatakse, on abikaasade ühisvara. Riigikogu menetluses olev perekonnaseaduse eelnõu kehtestab printsiibi, et abielu ajal soetatud vara jääb iga abikaasa varaks omandiõiguse mõttes, kuid teisel abikaasal tekib kohe rahaline nõue abikaasa vastu tasaarvestuseks, kui abielu peaks lõppema, ehk päeva lõpuks ei tohi üks abikaasa teise arvelt rikastuda.

Oluline on ka uus põhimõte, et igal juhul on vaja nõusolekut ühise kodu võõrandamiseks. Leib jääb ühte kappi, sest abikaasade vastastikune abistamise ja toetamise eeldus kehtib jätkuvalt. Ja raha pärast ju ei abiellutavat.

Eelmisel nädalal toimunud Eesti Juristide Liidu ja Eesti Naisliidu korraldatud avalik ümarlaud püüdis parlamendiaruteludele lisada laiemat mõõdet ning tuua välja eelnõu rakendusprobleeme. Ei saa öelda, et kehtiva abikaasade ühisvarasüsteemi külge saaks üheselt lisada sildi «Made in USSR», sest seadusjärgse varavahekorrana on sel Euroopas pikad ajaloolised juured, kehtiv tänagi paljudes riikides, iseäranis Ida-Euroopas. Perekonnaõigus on ajalooliselt läbi imbunud tavadest, kultuurist ja religioonist.

Ühisvarasuhte kohta on siiski valitsenud arvamus, et see sobib niinimetatud varatutele klassidele ehk ühiskondadele, kus varalised suhted on lihtsakoelised. Sama valitsev on ka arvamus, et ühisvarasuhe teenib kõige paremini abielu ideelisi ja emotsionaalseid eesmärke, paraku ei arvesta pika kooselu ratsionaalsema (majandusliku) poolega.

Parlamendiarutelusid raskendab see, et perekonnaseadust ei nähta üksnes eraõiguse osana, vaid õigustatult uuritakse, kuidas muutused mõjuvad eesti perele ja rahvastiku jätkusuutlikkusele tervikuna. Perekonnaseadus peab paika panema abikaasade omavahelised tsiviilõiguslikud suhted ja kapitalismi paratamatusena ka vastustuse teiste isikute ees. Kehtiva seaduse kohaselt kaotab üks abikaasa nii või teisiti oma osa ühisvarast, kui teise abikaasa võlausaldajad hakkavad oma võlgu sisse nõudma.

Aeg, kus abikaasade vara koosnes korterist ja heal juhul autost, on möödas – abikaasade nüüdsest varabilansist võib leida kinnisvara, sõidukeid, hoiuseid, aktsiaid, ettevõtlustulu, väärtpaberiinvesteeringuid, pensioniosakuid ja arvukalt võetud kohustusi laenude, käenduste ning liisingute näol.

Linnalegend räägib kahest abikaasast, kes mõlemad tegutsesid FIEna, ja kui üks abikaasa soovis ettevõtjana võõrandada oma toodangut teisele abikaasale kui ettevõtjale, siis ta ei saanud seda teha, sest ettevõtja vara oli ühisvara ja tehingu tulemusena oleks see taas muutunud ühisvaraks.

Muidugi võib vastuargumendina öelda, et abikaasad saavad varakult sõlmida abieluvaralepingu ja loobuda ühisvaravahekorrast, kuid siiski peaks eeldama, et seadus kehtestaks optimaalse varavahekorra ka üldise reeglina.

Täiendused vajalikud

Uuele süsteemile ülemineku puudustena on välja toodud võimalike kohtuvaidluste ja õigusabikulude kasvu. Ümarlaual esinenud Soome advokatuuri esindaja väitel Soomes, kus analoogiline süsteem toimib, abieluvara jagamise üle arvukalt kohtulikke vaidlusi ei ole. Ja mis veel huvitav, Soome naised ei tundvat ennast ka sellise varakorralduse tõttu diskrimineerituna ning pere tugevus ohustatuna.

Kas meilgi ihaletud võrdõiguslikkus kõiges ei loo mitte pinnast abikaasade varavahekorrale, kus igaühe soetatud vara jääb tema omaks? Eelnõu rakendamisel peaks siiski üle vaatama riigilõivud perekonnaasjades ja suurendama riigi kulul õigusabi andmise võimalusi, sest vara jagamine ei tohi takerduda kümnetesse tuhandetesse ulatuda võivatesse menetluskuludesse.

Eelnõu kriitikud väidavad õigustatult, et kui vara jagamise korral hakkab abikaasale kuuluma rahaline nõue teise abikaasa vastu, siis mil moel on tagatud selle raha kättesaamine olukorras, kus tuhanded emad ootavad asjatult elatisraha laste ülalpidamiseks.

Eelnõu võiks täiendada võimalusega koormata abikaasa vara hüpoteegiga, kui raha ei maksta. Samuti tuleks kaaluda nõude kehtestamist, et abielu saab lahutada üksnes koos vara jagamisega, et vältida arutuid vaidlusi kaugemas tulevikus, kus mälu on tuhmunud, hinnad ja asjaolud muutunud. Uues pärimisseaduses tuleb muuta pärandvara osaks ka abikaasa rahaline nõue elusoleva abikaasa suhtes, et uus varavahekord ei kahjustaks pärijate õigusi.

Perekonnaseaduse eelnõu on ette valmistatud üle kümne aasta. Ei maksa unustada, et uus seadus sisaldab lisaks varalistele küsimustele mitmeid olulisi muudatusi, mis peavad perekonna ja laste õigusi oluliselt paremini tagama. Seetõttu tuleb abikaasade vara korraldamise igivana vaidlus, mis Euroopas paljudel ühiskondadel läbi käidud, ka meil ära vaielda. Eelnõu ei või taas sahtlisse paremaid aegu ootama panna.