Rein Ruutsoo: kas Eesti vajab mõttevahetusi?

Rein Ruutsoo Foto: Peeter Langovits

Eesti ühiskond koosneb nagu iga ühiskond noortest ja vanadest, õppuritest ja õpetajatest, meestest ja naistest, mitmesuguste rahvuste esindajatest. Neil kõigil on enamasti oma arvamus maailma ja eriti Eesti asjadest. Need arvamused ei tohiks olla omadused, mis piiravad kellegi kodanikukvaliteeti. Eesti Vabariigi olemasolu üks peamisi õigustusi (ilma selleta ei näe ma riigil ega siin elamisel põhjust) on, et saaksime mitte ainult oma meelt, vaid ka mõtteid emakeeles sisukalt avaldada.

Selle võimaluste ja probleemide üle arutaski doktorant Oudekki Loone artiklis «Keelame rääkimise» (PM 06.02.2008). Selge, et nii oluline probleem nagu kodaniku põhiõigused eeldavad püsivat ja sisukat mõttevahetust. Seda enam, et nagu näitavad uuringud – Eesti ühiskond on selles poliitiliselt väga tundlikus küsimuses teravalt polariseerunud.

Vastumeelne probleem

Kellega siis kodanike põhiõiguste üle veel aru pidada kui mitte kodanike endiga? Paraku tekib tunne, et just probleemi arutamine on kusagil väga vastumeelt, nii nagu kogu aprillisündmustele viitamine, ilma et see ei ajaks n-ö tagajalgadele.

Arvamusi võib avalda eri viisidel – naljaga pooleks või ka tõsimeelsemalt. «Ärapanijas» õhku paisatud nali on tihti mõjukam kui poliitiku sõnavõtt. Eesti näibki igat laadi pilamise osa kasvavat nagu ka kolletava ajakirjanduse osatähtsus arutleva kõrval.

Kuid naljategemine ei asenda väitlust, sõimlemine ei vii edasi mõttevahetust. Sõnavabadus on üks võimsamaid «mõnuaineid», kuid mõttevahetust on vaja vaid mõnele selle osalisele. Stabiilse võimu alustala pole vaid selle legaalsus, vaid eelkõige legitiimsus.

Lääne vanade demokraatiate suurimaid saavutusi on mitte sõnavabadus, vaid see, et ajakirjandus arendab mõttevahetust. See tähendab, et toimub ühiskonda sidustav, mitte lõhestav demokraatlik avalikkus, ilma milleta kodanikuühiskonda ju ei eksisteeri.

Demokraatlik avalikkus ei toetu mitte niivõrd formaalsele sõnavabadusele, millega Eestiski vahel hoobeldakse (meie reiting olevat kõrge), kuivõrd aruteludele. Demokraatia on sisukam kui formaalne vabadus. Lühidalt – demokraatia on kultuur, arutlus- ja väitluskultuur.

Selle toetuspunktiks on Jürgen Habermasi sõnastuses «parema argumendi reegel», mida formaalselt kehtestada ei saa; selle toimimine või mittetoimimine on programmeeritud (meedia) kultuuri. Lühidalt võib selle reegli kokku võtta nii: avalikus mõttevahetuses ühiskondlikult oluliste asjade üle peaks toetatama regulatsioone, mille järgi peaks paremini minema see «kaup», mille kvaliteet on kõrgem.

Individuaalsele tarbijale võivad meeldida eri kaubad, kuid tarbijakaitse reeglid on siin eriti asjakohased. Isiklikult kellegi solvavat kõnetamist võib võtta tema isikliku vaegusena. Kuid avalikkuse kui demokraatliku foorumi köndistamises – sotsiaalselt põletava probleemi arutamise diskursiivne sulgemine ühe poole alandamisega –, peitub sotsiaalne ja poliitiline oht.

Alandamine ei ole «parem argument». Avalikkus kui foorum on tarvilik eelkõige ühiskonnale.

Eesmärk on meie elu ratsionaliseerida – ideid genereerida, parimad neist ühise kasu nimel välja noppida ja kokkuvõttes tõsta poliitika legitiimsust.

Hääletada võib ka jalgadega

Eesti praegune avalikkus on kahesuguse demokraatiavaenuliku surve – postsovetliku vaimsuse ja korporatiivse poliitika – all. Aprilliööde trauma, mis kehtestas «peajoone», osutab, et sallimatus on end juba nii sügavale sisse söönud, et dialoog on raske taastuma.

Arutelu asemel on tavaks silte kleepida. Halvustamiseks kõlbab viide (esi)vanematele, rahvusele, keele aktsendile (nn kommentaarida parool, millega taheti jalust lüüa konkreetseid inimesi, on alustanud iseseisvat ja kahetsusväärselt jõulist elu).

Möödunud aasta tootis hulgi mitmeid diskursiivse vägivalla silte, nagu tädi Raivo, punaprofessorid jms. Priit Aimlale peab mõnes mõttes ehk tänulikki olema, et ta diskursiivse demokraatia defitsiidi Eestis nii kontsentreeritult veel kord välja joonistas.

Kontrast Oudekki Loone artikli stiiliga, mis algas: «Mul on unistus», ei saanud teravam olla. Tänaste diskursiivsete anomaaliate kontsentraat tõstis sõnavõtu sotsiaalseks faktiks. Kirjatöö humoristi sulest on sümptom aprillisündmuste trauma sügavusest. See on veelkordne signaal ühiskonna mentaliteedis püsivat hoolt vajavast nihkest.

Üksiknähtus teravdub skandaaliks, kui isikliku sallimatuse osutamise argumentideks muutuvad kollektiivsed tunnused nagu sugu (naine), haridus (taotleb doktori kraadi), earühm (neiuke), aga ka personaalne taust. Hämmastav, millise kergusega diskvalifitseeritakse Eesti kodanik hetkega «neiukeseks», väitekirja kirjutamine mitte ainult naeruväärseks, vaid antakse ka signaal – vaadakem, kes meil ikka kraadi taotlevad!

Vale päritolu

Lisaks punastele professoritele on nüüd juba ka vale päritoluga või mitte õigesti mõtlevad doktorandid. Ja kogu hoiakut ei toeta ükski argument probleemi käsitlemisest, eesmärk on suu «kinni panna».

Samas on vastus Oudekki Loone artikli küsimusele, kas keelame rääkimise, ka antud. Meenub tuntud nõukogudeaegne kurb nali: kui mõtled, siis ära räägi, kui räägid, ära kirjuta, kui kirjutad, siis ära alla kirjuta, ja kui seda teed, siis ära imesta. Mina praegu veel imestaks, sest minu jaoks oli selle riigi taastekkimise juures seistes peamiseks väärtuseks võimalus ilma hirmuta rääkida ja kirjutada.

Politoloogia üks alusarutlusi on, et sotsiaalsed põhivalikud tehakse ühiskonna tuleviku ja oma tuleviku mõjutamisvõimalusi kaaludes, st kas käega lüües (exit) või kaasa lüües (voice). Käegalöömise valinute hulk on viimase 15 aastaga ainult kasvanud.

Väga suur hulk neist Eesti elanikest, kes tunneb, et nende kaasalöömist ei oodata, kavatseb hääletada jalgadega (40 protsenti mitte-eestlastest noortest ei seo end tulevikus Eestiga).

«Neiukestele», «doktorandikestele» märku andes, et ka nemad pole «õiged eestlased», kergendame kindlasti nendegi valikuid*. Kuid kas ka Eesti tulevikku? Juba käivitunud protsesside sotsiaalsed tagajärjed on täiesti ühesed. Kodanikuühiskonna vaegus on Eesti demokraatia peamine puudujääk ning selle arendamisest sõltub, kui elamisväärne on Eesti meile kõigile.

A propos

*«neiukese» õde Piret Loone on juba USAs tegutsev väljapaistev jurist