Enn Soosaar: Eestimaa ootab haldajatelt arukust

Enn Soosaar Foto: Postimees.ee

Värske regionaalminister Siim-Valmar Kiisler väitis uude ametisse astudes, et tema peaülesanne või tegevuse eesmärk on selgitada, mida on võimalik saavutada. Niisiis: mida annab ja mida ei anna halduskorralduses ja haldusjaotuses lähiajal ära teha.

Minister uurib. Ent uurimatagi on igale kõrvaltvaatajale selge, et too nn regionaalvärk on Eestis umbe jooksnud. Tegemist on valdkonnaga, kuhu arukusel ei paista asja olevat. Aeg-ajalt on üritatud seda ja teist. Aga ees on nagu mingi kummaline tõke, millest ei saada ei üle ega ümber.

Kord laseb mõni Toompea poliitikute seltskond oma lühiajaliste huvide nimel pikemaks plaanitud uuenduste paketi põhja. Siis susivad kohalikud tegelased vastu, sest kardavad, et ümberkorralduste käigus kaotavad oma leivakannika ja sahkerdamise võimaluse.

Ja kogu aeg on valimised tulemas. Rahvas paraku, teate ise, on meil vaegmeelne. Poliitikud tahaksid ainult head teha, aga oht, et rahvas neist valesti aru saab, on suur. Siit kuldreegel: mida vähem regionaalseid probleeme puudutad, seda kasulikum sulle, Edukas Poliitik. Kes häälte pärast muret tunneb, see mesipuud torkima ei lähe.

Arusaamatu haldusjaotus

Loen siit, loen sealt, aga vastust ei leia. Kes on maavanem? Kas poliitiline või apoliitiline figuur? Kas riigi bürokraat ja valitsuse käepikendus või maakonna esindaja ja kohalike huvide eest võitleja?

Ta teostab järelevalvet, jah. Aga kelle nimel, kelle hüveks? Kui lai-kitsas on tegelikult ta vastutusala? Viimastel aastatel on hulk ametkondi loonud endale piirkondi või ringkondi, mis hõlmavad mitut maakonda. Kas suurregiooni osakvanemaks taandatud isikutelt saame üldse nõuda sekkumist suurregiooni kriitilistesse probleemidesse ja oodata nende lahendamist?

Miks on meil jätkuvalt viisteist maakonda? Ajalooline õigustus igatahes puudub. Need ei arvesta ei arvult, pindalalt ega piiride kulgemises – suur osa isegi mitte oma nimega – sajandite järjepidevust.

Eesti maakondlik liigestatus ulatub muinasaega ja tänu mitmele XIII sajandi ülestähendajale teame tollest kõige vanemast kihistusest üllatavalt palju. Ja teame teisalt sedagi, et muistne struktuur säilis põhiolemuses hämmastavalt ehedana möödunud sajandini.

Siis läks lõhkumiseks lahti. Kihelkonnad kadusid ja valdu, mis vahepeal kandsid külanõukogu nime, liideti, tükeldati, pandi uuesti kokku. Valdu oli meil 1921. aastal 387, 1934. aastal 369, 1939. aastal 248 (koos Ida-Setumaa ja Narva jõe tagusega). Külanõukogud: 1951. aastal 641, 1961. aastal 257, 1971. aastal 235, 1981. aastal 193, 1989. aastal 191. Praegu on valdu 188+6=194.

Kammitseb arengut

Paremini pole käinud maakondade käsi. Sovetid viisid vana hävitamise paranoias maakondade arvu 11-lt algul 13-le, seejärel tegid maakonnad rajoonideks ja neid sai 39, siis 24, siis 23 ja viimaks 15. Nende viieteistkümne otsas oleme üle viieteistkümne aasta istunud, ilma et keegi suudaks seletada, miks konserveerib üks Eesti valitsus teise järel säärast mõttetut haldusjaotust.

Rahvaarvult erinevad maakonnad (Harjumaa ja Hiiumaa) üle viiekümne korra, territooriumilt (Pärnumaa ja Hiiumaa) ligi viis korda. Valdu mahub suurimasse maakonda viis korda rohkem kui väikseimasse, linnu koguni seitse korda.

Veel hullem. Vaata ükskõik mis kandi pealt, aga Eesti-suuruse riigi hakkimine viieteistkümneks ebavõrdseks tükiks ei ole mitte ainult mõttetus, vaid kammitseb paraku regionaalset arengut.

Sestap on eri ministeeriumid – kaitse-, justiits-, sotsiaal-, keskkonna-, majandusministeerium – jaganud Eestimaa omatahtsi ja sisemist otstarbekust arvestades ametkondlikeks suurregioonideks. Kes kaheks, kes neljaks, kes viieks….

Vahel need lahmakad langevad kokku, aga pahatihti on nii, et valitsuse parem käsi ei näi teadvat või mitte nõustuvat sellega, mida teeb või on teinud vasak käsi. Mina ei oska kõiki näiteid üles lugeda, aga omi piirkondi-ringkondi on maakondi suvaliselt ühendades moodustanud kaitsevägi, politsei, päästeteenistus, kiirabi, haiglad, haigekassa, keskkonnainspektsioon, tööinspektsioon, post, teedevalitsus, valimiskomisjon et cetera.

Lahendus leidmata

Tulemuseks on paras tohuvabohu. Ja peadvaevava kodaniku vältimatu küsimus. Miks ei suuda valitsuseliikmed ühe laua taha istuda ja viimaks ometi ära otsustada, kuhu regionaalpoliitika abil tüürida meie armas väike kodumaa? Ligi sada aastat on maad ja rahvast vintsutatud kord nii-, kord naasuguste ümberkorraldustega.

Sellegipoolest on leidmata lahendus, mis oleks majanduslikult ning logistiliselt optimaalne, arvestaks ajaloolist tausta, lähtuks otstarbekusest ning arukusest.

Täna võime ülestikku laduda vähemalt viis administratiivtasandit – küla, vald, maakond, suurregioon, riik. Mis on iga tasandi (riik vahest välja arvatud) mõte, pädevus, toimimisala? Seadused, mis korda peaksid looma, on täis lünki ja ebamäärasusi.

Kui omariikluse praegusel arenguetapil on Eestimaa jaotamine viieks või neljaks üksuseks mõistlik – sellele äratundmisele on jõudnud enamik riigisiseselt toimetavaid ministeeriume –, siis võtku täidesaatev ja seadusandlik võim härjal sarvist ja moodustagu viis või neli maakonda. Soome tegi sedasama, st vähendas pragmaatilistel kaalutlustel järsult läänide arvu.

Ajaloolised nimed

Samal ajal on vaja selgesti määratleda vallavanema ja vallavalitsuse, maavanema ja maavalitsuse volitused, kohustused, õigused. Ja mõistagi paika panna tulubaas ning konkurentsis püsimise eeldused, tõmbekeskuste arengukava ning kolgastumise piiramise abinõud – see pikk-pikk rida neid hädavajalikke regulatsioone, tingimusi, tõukeid, vahendeid, mis loovad haldusüksusele võimalused edukalt toime tulla.

Läheksin siit edasi. Suurpiirkondi on hakatud nimetama ilmakaarte järgi: Põhi, Lõuna, Ida, Lääs, vahel ka Kirre, Kagu, Edel. Mõnikord lisatakse viitsõnale «Eesti», mõnikord mitte.

Eestlastel on erakordselt rikkalik toponüümia. Me oleme Euroopa paiksemaid rahvaid. Tõenäoliselt kõnelesid need inimesed, kes jõudsid taganeva jääkilbi kannul siiakanti umbes üheksa tuhande aasta eest, soome-ugri protokeelt, millel on järjepidevuse seos tänapäeva eesti keelega. Tõestada pole võimalik, aga oletada saame sellegipoolest, et nii mõnigi praegune kohanimi tuli algvariandis kasutusele sadu inimpõlvi tagasi.

Selle esivanemate varandusega oleme – eriti XX sajandil – jõhkra hoolimatusega ümber käinud. Kõike heastada pole mõeldav ega mõistlikki. Aga üht-teist saaksime siiski teha.

Eelkõige puudutab see maakondade nimesid ning ligilähedasi piire. Muinasaja lõpul oli meil kaheksa mitme kihelkonnaga ja kuus ühe kihelkonnaga maakonda. Ajalooliste kohanimede taaselustamine ei ole mitte üksnes võimalus, vaid meie otsene kohustus mineviku ees.

Kihelkond elab edasi

Eesti jaotamisel neljaks-viieks tükiks sobivad ilmakaartest hoopis paremini muistsed toponüümid Viru, Ugandi, Sakala, Revala ja hübriidne Saarde-Lääne. Viimasel ajal moodustatud suurregioonid langevad kunagistega laias laastus koguni kokku.

See-eest ilmakaared eksitavad. Kui Tartu kanti nimetatakse Lõuna-Eestiks ja Tallinna ümbrust Põhja piirkonnaks, siis räägib see kummalisest geograafiatõlgendusest.

Vanim ühistööks ning kooseluks koondunud haldusüksus on kihelkond. Umbes pooled neist ligi sajast, mis võtsid enam-vähem lõpliku kuju Ordu aja lõpuks või Rootsi ajal, olid teadaolevalt olemas juba enne XIII sajandit. Ülemöödunud sajandil algas valdade võidukäik ja möödunud sajandi algul kadus kihelkond administratiivkaardilt.

Haldusüksusena on kihelkond möödanik. Sellegipoolest elab ta edasi näiteks keeleteaduses (murrakud), etnograafias (rahvariided), genealoogias (esivanemate elukoht). Mitmel pool mujalgi, kus otsime sidet oma eelkäijatega.

Mulgid tähistasid «ajaloolise» Mulgimaa. Sedasama peaks tegema iga kihelkond. Eestimaal jalgsi, jalgrattaga või autoga liikujal võiks olla päris huvitav teeviitadelt teada saada, kus kohas jõudis ta mis nimega kihelkonda.

Ja mõistagi – kui tekkinud või tekkiva suurvalla piire annab sobitada kadunud kihelkonna piiridega, arvestatagu neid. Kaunimaid ning lihtsamaid viise oma rahva ajalugu austada on ununenud kohanimed ellu äratada.