Loone Ots: väest, vallast, võimust ja koolistressist

Loone Ots Foto: Postimees.ee

Koolivägivald on viimaste aastate vältel tõusnud pea suurimaks kooliga seotud probleemiks. Seetõttu on koolivägivallast järjest enam ka räägitud. Peamiselt on keskendutud õpilase-õpilase suhtele. Õpetaja vastav kogemus on massiteabe kanalitele pakkunud huvi siis, kui õpetaja on ise olnud koolivägivalla subjekt, s.o kui õpetaja tundub olevat õpilast vääralt kohelnud.

Õpetaja ning õpilase suhetest koolis, sealhulgas nende suhete disharmooniast, on juttu olnud vähe. Kas selle küsimusega tegelemiseks on või ei ole põhjust?

Eesti keele semantikas tähistab vägi ebaisikulist jõudu, mis täidab mingit olendit. Selline käsitlus on iidvana, ulatudes uurali ühiskeele aegadesse. Seega poleks vägi iseenesest suunatud kellegi poole/vastu, sarnaselt näiteks füüsikast tuntud terminiga mass, mis erineb terminist kaal. Inimeses on vägi, mida võime vaadelda kui energiat.

Loodususundeis on vägi jumalik omadus, kuulub inimesest kõrgema olendi juurde. TÜ professorit Tarmo Kulmarit tsiteerides: «Vägi võib teatud objektis ka isikustuda, kusjuures väe tugevus sõltub toimuva või toimuvas osaleja tähtsusest.» Koolikontekstis on õpetaja kindlalt õpilasest «kõrgem» olend ja vägi tema puhul seega isikustatud.

Sõna vald tähendusruum erineb väe omast tublisti. Tegemist skandinaavia keelekihiga, nii on see sõna eesti keeles üsna hiline. Väest eristab valda (kontsentriline) ruumilisuse mõõde: vald on kellegi võimuala, tähistab ruumi, kus kehtib kellegi võim. Õppeaine on õpetaja valdkond, klassiruum tema vald, kus peaks kehtima tema võim.

Aga mis on sel juhul võim? Filosoof Max Weber arvab, et võim on sotsiaalne ressurss, mis jaotub ühiskonnas (tegelikult mis tahes grupis) ebavõrdselt. Võim tähistab kellegi võimalust kehtestada oma tahe, panna teisi tegema oma tahtmist. Tunnidistsipliini ja aine omandamise, aga ka õpilaste sotsiaalse turvalisuse huvides peab õpetaja võimu enda kätte koondama ning õppetunnis oma tahtmise kehtestama.

On loomulik, et võimu evimine ja rakendamine on seotud vägivallaga, nagu on loomulik, et see, kelle suhtes võimu rakendatakse, ei ole seeüle õnnelik, kuivõrd võimurakendaja piirab tema vaba tahet.

Nüüd tuleks meenutada sõna meelevald, mida kasutatakse tihti näiteks vanema eesti keele tekstide põhikogumis, piiblis. Meelevald oleks absoluutne võim, kellegi isiksuse domineerimine teiste üle, aga nii, et temale allutakse vabast tahtest, tänu mõjuvõimule ehk autoriteedile.

Ajalugu tunneb palju erakordseid isiksusi, kelle kohta tänapäeval kasutame ka moesõna karismaatiline. Kui karisma seostub (kaasasündinud, vrd kreekakeelne originaaltähendus «jumalaand») veetluse, kütkestavusega, on autoriteedi aluseks lugupidamine teatud isiku vastu. Niisiis eeldame, et kellelegi vabast tahtest alluja tunnustab allutaja sarmi – või peab temast lugu.

Karismaatiline õpetaja suudab teha õpilastest enda ja oma aine andunud fännid. Mitmesugustel põhjustel karismat kõigile ei jätku. Siis peab õpetaja autoriteedi aluseks olema lugupidamine. Enne arvutiajastut oli sellise lugupidamise alus õpilase austus õpetaja isikuomaduste vastu.

Milliseid neist ta klassis tegutsedes ennekõike nägi? Loomulikult teadmisi, ametialast professionaalsust. Õpetaja kui teadmiste allikas, see, kelle käes oli teave, kes valdas informatsiooni, sai endale meelevalla. Meelevald ja kvantiteet lubas vähendada vägivalla osatähtsust koolielus: õpetaja võim määras, et õpilaste suhtlus, niipalju kui kool seda kontrollida sai, oli õpetaja suhtes austav ja kaaslaste suhtes toetav.

Väite kehtivust Eesti koolis kinnitavad arvukad trükis avaldatud või käsikirjalised mälestused vanema põlvkonna või nüüd juba lahkunud kirjutajate sulest. Õpetaja võimu instrumentaarium oli toona praegusega võrreldes tunduvalt repressiivsem.

Praegu oleme uhked koolidemokraatia, õpilaste otsustusõiguse, õpilase ja õpetaja vahelise distantsi vähenemise jne üle. Kuid seesama võimukäsitluse hägustumine kannab endas mitut ohtu.

On selge, et infoühiskonnas väheneb õpetaja kui lugupeetud Teadja autoriteet. Asemele peaks tulema õpetaja kui teadmisi vahendava, teadmiste juurde suunaja, karismaatilise Mentori autoriteet. Mentori meelevald põhineb tema sarmil, isiksuse kommunikatiivsetel omadustel. Mis saab siis, kui neid omadusi napib?

Kõik ei pruugi olla võrratud suhtlejad, kuigi nad võivad olla suurepärased ainetundjad. Siit lähebki veelahe, kuivõrd akadeemilises tekstis ei sobi öelda, et siia on koer maetud. Uurimuse «Kool kui õpikeskkond ja õpilaste toimetulek» (TOIME) ankeedivastuste põhjal võib öelda järgmist.

• Iga viies õpetaja teab õpilast/õpilasi, kes kardab/kardavad mõnd nende kolleegi.

• Iga teine õpetaja teab õpilast, kes kardab oma kaaslasi.

• Viiendik õpetajaist teab õpilast, kes on tema kolleegi kartes koolist puudunud.

• Pooled õpetajad teavad õpilasi, kes on puudunud kaaslaste kiusu kartuses.

• Neljandik õpilasi tajub, et mõni õpetaja kohtleb neid suuremal või vähemal määral ebaõiglaselt.

• Vaid 40 protsendile õpilastele on koolis enam kui üks usaldusväärne õpetaja.

• Kolmandikul õpilastest pole ühtki õpetajat, keda nad usaldada võiksid.

• 60 protsenti õpilasi on veendunud, et koolis on vähemalt üks õpetaja, kes neid ei salli.

Seega ei saa väita, et tänapäeva õpetaja oleks õpilastele mentor. Järelikult tajub õpilane õpetajapoolseid piiranguid mitte meelevalla, vaid vägivallana ja peegeldab seda näiteks enam või vähem varjatud eituse ja kaastööst keeldumise kaudu, protestib sõnasaasta, negatiivse kehakeele või mille tahes muu temale (nõrgemale, hierarhias allpool olevale) ohutuma signaali abil.

On usutav, et vägivalla tajumise energia suunatakse kaaslastele, mistõttu õpetaja, vahest isegi tahtmatult ja teadmatult, genereerib õpilastevahelisi ebakõlasid.

87 protsenti TOIME uuringus osalenud õpetajaid kinnitas küll, et nende koolis valitsevad õpetajate ning õpilaste teineteist toetavad suhted. Samas arvas 42 protsenti, et lapsed on sageli hoolimatud ning julmad ja 25 protsenti, et õpilased neid tunnis meelega provotseerivad.

Miks? Veerand vastanuist nõustus, et õpiprobleemidega last pigem karistatakse, kui toetatakse, ja 38 protsenti väitis sama käitumisprobleemidega lapse kohta. Kaks kolmandikku õpetajaist pidas õigeks probleemidega lapsed eraldada nn Tootsi klassidesse ja 40 protsenti soovis probleemidega lapse teise kooli suunata. 87 protsendi õpetajate arvates on probleemidega lapsi koolis järjest rohkem...

Mis on selle jutu mõte? Kuigi koolisisene ülidistantseeritud hierarhia, jäik kool, peaks olema möödanik, ei ole selle asemele tulnud lähedasemaid inimsuhteid väärtustavat, üksteist toetavat, «pehmet kooli». Demokraatia ei ole vist viinud empaatiani. Lahendus?

Üks võimalus on viia õpetaja-õpilase suhted vastavusse arvutiajastuga, keskenduda inimese-teabeallika suhtele, vähendades auditoorseid tunde ja suhtlust klassiruumis, redutseerida õpetaja ning õpilase otsekontakt ja öelda, et uus kool inimsuhteid ei eelda ega edenda, et see ei olegi kooli eesmärk.

Teine võimalus on hakata õpetaja ning õpilase suhteid sihipäraselt arendama, lähtudes eeldusest, et kumbki pool peab siiski lugu kooliruumi sotsiaalsest harmooniast ja soovib alateadlikult teise poolega heas läbisaamises olla. Sel juhul väheneks ka mõlema koolistress, mis on koolivägivalla põhipõhjusi.