Oudekki Loone

FOTO: Postimees.ee

Mul on unistus. Ma tahan näha Eestit vabade inimeste vaba riigina, kus igaüks julgeb oma arvamust väljendada, kartmata saada tembeldatud riigivastaseks.

Ma tahaksin Eestit näha riigina, kus igaüks saab tulla julgelt oma arvamusi ka tänavale kuulutama, kartmata, et keegi tuleb neid kividega loopima; kartmata, et teda ähvardab tagakiusamise oht, kuna väljaöeldud arvamus pooldas juhuslikult samasooliste kooselu kehtestamist või andis mingile ajaloosündmusele valitsusparteist või hoopis tema ülemusest erineva hinnangu.

Keelatud koosolekud

Mind teeb väga nukraks, et sellesama aasta alul, kus tähistame Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, peame arutlema ka seaduseelnõu üle, mis püüab meie riigikorda muuta ulatuslikult ebademokraatlikumaks. Siseministeeriumi algatatud ja rahva poolt Pihli eelnõuks nimetatud seadus sõnastab näiteks: «Keelatud on korraldada avalikku koosolekut, mis on suunatud Eesti põhiseadusliku korra muutmisele.»

Seaduseelnõu seletuskiri põhjendab seda nii: «Leiame, et on vajalik keelata kogunemine, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse või põhiseadusliku korra vastu ning seda olenemata sellest, kas sellise muutmise plaan on vägivaldne või vägivallata.

Praktikas võib olla keeruline kohe tuvastada, kas riigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu või põhiseadusliku korra muutmise tegevuses ilmnevad vägivalla või vägivallata (riigireetmine) tegevuse tunnused. Tänapäeva infoajastul on selge, et riikluse aluste õõnestamine ei toimu vägivaldselt, vaid eelkõige vägivallata tegevuse kaudu.»

Tuletan siinkohal tagasihoidlikult siseministeeriumile meelde, et isegi Eesti põhiseaduse 15. peatükk sisaldab õiguslikku protseduuri selle kohta, kuidas põhiseadust muuta. Põhiseadusele toetuv seadusandlus on meie riigi elu korraldamise instrument ning loomulikult tuleb seda vahepeal ümber teha ja nüüdisajastada.

Samuti, igasugune seadustiku muutmise taotlus, isegi põhiseaduse muutmise oma, ei tähenda iseenesest ohtu Eesti kodanike õigusele ja võimalusele iseennast valitseda. Kas eelnõu algatajate arvates reetis president Toomas Hendrik Ilves riigi, kui ta pakkus välja, et põhiseaduse tekstist tuleks välja võtta viide kaitseväe juhataja institutsioonile?

Vägivald ja arutelu

Aprillimeeleavaldus, mis lõppes stiihilise vägivalla, lõhutud akende, sadade arreteeritute ning ühe inimese elu kaotamisega, on sööbinud kõigi mällu. Loomulikult ei taha me uuesti näha pealinna niisugusena, kus avalikku korda ega rahu enam ei ole.

Kuid paradoksaalsel kombel ei väldi niisugust olukorda mitte võimustruktuuride tugevdamine ega aruteluteemade piiramine. Inimesed valivad ühiskondlike asjade korraldamiseks vägivalla tee siis, kui ühtegi teist meetodit enam ei ole: kui arutlemine on keelatud, siis nõutakse oma vajaduste arvestamist vägivalla abil, ka 26. aprillil tormasid Tõnismäele need, kes ei olnud veel saanud avalikus arutelus osaleda, kuid soovisid seda.

Nüüd leiab siseministeerium, et vägivallatud tegevused tuleks ära keelata – Euroopa Liidus, mille üheks alusväärtuseks on rahu ja kokkulepetel põhineva ühiskonna toetamine kogu maailmas.

Üks netikommentaator ütles hiljuti kurvalt: «Millal Eestis enne on allkirjade abil midagi muudetud.» See viitab asjaolule, et me ise, kodanikud, ei taha enam uskuda, et oma riiki valitseda suudame.

Seepärast ehk ongi valimisaktiivsus nii madal, et me ei tunne enam ennast vabade inimestena vabas riigis, kes saavad ellu viia kõike, mida ise soovivad – rahumeelselt? Mäletate, kunagi me korjasime keeleseaduse kehtestamiseks allkirju ning siis ei kahelnud keegi rahvaalgatuse jõus.

Avalikud arutelud ja meeleavaldused annavad kodanikele võimaluse näha, kui palju on nende mõtetel toetajaid ja ühiskondlikku kõlapinda. Mida rohkem poliitiline võim tänaval sündinud mõtteid kuulab ning nende üle arutleb, seda rohkem haaravad inimesed demokraatlike meetodite ehk parteide, kodanikuliikumiste ja kodanikenimekirjade, mitte Molotovi kokteili või kivi järele.

Oht demokraatiale

Seega tuleks meie seadustikku korraldada pigem selles suunas, et avalikku koosolekut saaks korraldada võimalikult lihtsalt, võimalikult väheste piirangute ja administratiivsete käikudeta. Kaotada võiks näiteks nõude seda varem avaliku võimu ja politsei juures registreerida, piisaks nädal ette üleriigilises ajalehes teatamisest. See soodustab avalike koosolekute toimumist, ühise elu üle arutamist.

Tänapäeva infoajastul on selge, et kodanikud on kursis oma riigis toimuvaga ja neil on asjade kohta oma arvamus. Seega saab just rohujuuretasandilt tulla väärtuslikke algatusi meie juriidilise süsteemi korraldamiseks.

Eesti sõltumatuse kandja on rahvas ning rahva tahe on kõikide seaduste legitimeerimisalus. Arvan, et Pihli eelnõu ei ole meile vaja, meie korrakaitse toimib piisavalt efektiivselt, igasugune edasine tugevdamine on oht demokraatiale.

Ma arvan ka, et sellest eelnõust loobumisega astub Eesti sammukese selle tuleviku suunas, kus meie riigi vabadus ei tähenda mitte ainult vabadust mitte kuuletuda võõrriikide käskudele, vaid iga kodaniku vabadust oma riigi poliitikat kujundada iseenda valitud rahumeelsete meetodite abiga.