Keith Siilats: nõuame fondidelt raha tagasi!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keith Siilats
Keith Siilats Foto: Pm

New Yorgis portfelli­haldurina tegutsev Keith Siilats pakub välja viise, kuidas sundida pensionifonde vanaduspõlveks säästja suhtes ausalt käituma, ning kirjeldab mitmeid levinud petuskeeme.


Kui Gildi fondil tekkisid Eestis raskused, maksis fondihaldur fondile oma väljateenitud haldustasud tagasi. Sest fondi investorid olid rikkad ja võimelised oma õiguste eest seisma. Samas pole ükski Eesti pank maininud, et valitsemistasud võiks tagasi maksta. Räägitakse, et tulevikus võiks võib-olla tasusid vähendada, aga tegelikult tuleks alates 2005. aastast teenitud tasud inimestele tagasi maksta.



Näiteks kui Swedbank jätaks omale 0,4% tasusid (mis on umbes nende tegelik palga- ja muu kulu), maksaks viimase kolme aasta ülejäänud tasud tagasi ja loobuks selle aasta tasudest, saaks nende praegusest 5% negatiivsest tootlusest positiivne tootlus. Veelgi enam, tõenäosus, et konservatiivne fond selliste tasude juures järgneva kümne aasta jooksul kaotuse ise tagasi teenib, on alla 50 protsendi (inflatsiooniga arvestatult).



USAs loobuvad miinustes fondid tihti valitsemistasudest. Keerukamatel fondidel on see lepingus, pensionifondid lihtsalt loobuvad osast tasudest, kui aasta on halb olnud. Sest USAs on konkurents ja kui nad seda ei teeks, siis kaotaksid nad  oma kliendid.



Oletame, et 30-aastane inimene tahab pensionile jäädes oma investeeringutelt teenida 20 000 krooni kuus ja ta suudab iga kuu 8000 krooni kõrvale panna.



Investeerides tüüpilisse fondi, kus volatiilsus 15% ja Sharpe Ratio 0,33 ehk aastane tulu lihtsustatult 5% (pluss inflatsioon), siis mitme aasta pärast võib inimene pensionile jääda?



Ilma teenustasuta oleks vaja koguda viiemiljoniline portfell, mille kogumiseks läheks 26 aastat. Kui maksta 1,5% teenustasudeks, siis on vaja seitsmemiljonilist portfelli, mille kogumiseks läheb 39 aastat. Seega, esimesel juhul saaks 30-aastane inimene pensionile minna 56-aastaselt, teisel juhul aga alles 69-aastaselt. Lihtne asi, millega riik saaks kodanikke aidata ja neile kümme aastat varem pensioni võimaldada.



Riik võiks näiteks aktsiaturgude fondide maksimumtasuks kehtestada 0,5% aastas ja võlakirjafondidel 0,3% aastas. Võlakirjafondid võiksid investeerida ainult BAA ja parematesse võlakirjadesse, lisaks võivad fondihaldurid alati teha rämpsvõlakirjade fondi, millel seda kohustust ei ole, küll aga tuleks keelata tehingud, kus pensionifond annab arendajale 5% laenu nn võlakirja sildi all, samas kui teistele laenuandjatele makstakse 25%. Progressiivsed fondid võiksid aktiivset riski võttes (st investeerides võimendusega või näiteks eluasemelaenudesse) natuke lisatasu küsida.



Kindlasti tuleks inimestel lubada oma pensioniarve otse aktsiatesse investeerida. USAs saan ma oma pensionifondi raha lihtsalt www.tdameritrade.com lehel aktsiakontole kanda, maksta null haldustasu ja ise otsustada, mida osta.



TD Ameritrade pakub kogu pensionifondi paketti (USA kutsutakse seda 401k) tasuta, lihtsalt hunnik lepinguid online’is, millele alla kirjutada. Eesti süsteemis maksta depoopangale 0,1% oli võib-olla süsteemi algusaastatel mõistlik, mitmemiljardilise pensionisumma puhul aga mitte. Kui inimene omab aktsiaid, pole vahet, kas pank läheb pankrotti või mitte, aktsiad jäävad ikka talle alles. Seega pole vaja tagatisfondi tasu. Tagatisfondi 0,04% tasust loobumisel saab eelnevalt näiteks toodud inimene kaks aastat varem pensionile.



Lisaks tahaks kirjutada Swedbanki Private Debt Fundist ja tõmmata paar paralleeli viimasel ajal maailmas toimunud finantskuritegudega. Esiteks, Bernie Madoffi fondi Sharpe Ratio oli üle 3, mis on põhimõtteliselt võimatu ja tegemist oli pettusega.



Vaadates PDFi aegrida, tundub, et nende Sharpe oli kuni aastani 2007 vähemalt 5. Kuidas see saab võimalik olla? Mina näen ainukese võimalusena valetamist võlakirjade turuväärtuse kohta. USAs on fondidel sõltumatud hindajad, kes portfelli varad iga päev kokku löövad.



Eestis arvutab pank NAV ise ja võib rahulikult mittekaubeldud võlakirjade hinnale iga päev natuke juurde panna. Teine paralleel on Island. USA pangad said aru, et Islandi pankade suuraktsionärid ei ole varsti maksuvõimelised, ja nõudsid neile antud laenud tagasi. Need miljardidollarilised laenud olid siis Islandi pankade aktsiatega kaetud. Selle asemel et müüa pankade aktsiad ära ja pankrotti minna, mis oleks aktsiahinna alla viinud, mindi siis otse Islandi pankade juurde ja võeti neilt miljardites tagatiseta laene asemele.



Lõpuks tasuks kindlasti uurida, kas Eestis käib selline tegevus, et fond toodab iga kuu ilusti, aga fondi maht kõigub. Nendel päevadel, kus fond läheb üles, on maht suurem ja seega tavainvestori paigutatud raha teenib väiksema summa. Nendel päevadel, kus fond läheb alla, võtavad siis eelistatud investorid raha välja ja fondi kogusumma on väiksem.



Näiteks kui fondis on miljard ja sinu osa miljon ja fond teenib päevas 0,01% ehk 100 000, teenid sina 100. Nüüd iga päev, kui fond läheb üles (ehk teenib 100 000), lisatakse sinna lisa miljard, ja iga päev, kui fond läheb alla, võetakse 500 miljonit välja, teenid sina siis üles-päevadel ainult 50 krooni, all-päevadel aga kaotad 200, kuigi fond ise teenib ja kaotab ikka 0,01%. Selline skeem oli USAs viis aastat tagasi väga populaarne, õnneks aga suutsid järelevalveorganid skeemist aru saada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles