Jarmo Virmavirta

FOTO: Postimees.ee

Lugesin aastavahetuse paiku, et Juhan Partsi juhitav majandusministeerium on teinud ettepaneku Eestis viinamüük öisel ajal keelata, kuid Rein Langi juhitav justiitsministeerium oli sellele vastu. Justiitsministeeriumi põhjenduse järgi rikuks piirang ettevõtlusvabadust ja on seega põhiseadusevastane.

Eestlaste viinaküsimused huvitavad soomlasi ja mõjutavad Soome alkoholipoliitikat. See traditsioon on pikk, õigeid Eesti «pottusid» osteti 1920. aastail Soomes palju. Murdesõna «pottu» tähendab soome keeles nii kartulit kui ka pudelit. Mõlemad olid Soomes populaarsed. Kuid me elame praegu 2000. aastail ja mõlemas riigis on alkoholi tarbimise kasv rahvuslik probleem.

Soomes on viinamüük keelatud kella kümnest üheksani ehk siis öisel ajal. Seadus on uus, kuid selle üle otsustamisel ei apelleerinud keegi põhiseadusele, rääkimata turumajandusest. Piirang on kõikidele üks ja käsitleb seega kodanikke võrdselt.

Soomes on viimasel ajal räägitud palju majanduselust ja – eriti riigi omanduses olevate ettevõtete – ühiskondlikust vastutusest. Metsatööstusettevõte Stora Enso on sulgemas kaht tselluloositehast Põhja- ja Ida-Soomes. Riik peab toetama märkimisväärse abirahaga nende tööstuspiirkondade struktuurimuutust ja maksma töötuks jäävaile kompensatsiooni. Turumajanduses ei tohi riik sekkuda isegi enda omanduses olevate börsiettevõtete operatiivtegevusse muud moodi kui vahetades juhtkonda, niisugune on vastus küsimusele riigi kui omaniku rollist. Ettevõte vastutab vaid oma majandustulemuste eest.

Ettevõtete tegevuse ühiskondlik vastutus oli kogu Lääne-Euroopas ja just Põhjamaades elava keskustelu objektiks 1970. aastail, kui Euroopa vasakpoolsed süüdistasid kapitalismi rahva ekspluateerimises ja inimese unustamises. Turumajandus, vaba konkurents ja ettevõtete kasum olid uute vasakpoolsete tulejoonel.

Rootsi professor Kurt Samuelsson kogus väited ja vastused 1979. aastal kokku oma raamatusse «Det fördömna kapitalet» («Neetud kapital»). Seda on praegugi hea lugeda. Samuelsson tõestas, et turumajandusega kasvanud elatustase on muutnud ühiskonna paremaks. Inimeste ekspluateerimine pole kasvanud, vaid vähenenud, sest pimeda turu vastujõuks on olnud demokraatia. Kui demokraatia toimib, toob see eri vaated ja hädad avaliku debati objektiks. Turumajanduses on lubatud demokraatlikud õigused ja võib rääkida puudustest avalikult.

Tänane küsimus on, kas turgude ülemvõim on arenenud 1990. aastate suure murrangu järel niiviisi, et turuvabadus ongi pöördunud enda vastu ja sulgenud selle avalikkuse, mis on inimest arvestava süsteemi tuum. Just uue Euroopa riikides on sääraseid jooni. Demokraatia ja turumajanduse suhe pole tasakaalus. Üleilmastumine viib demokraatlikelt otsustelt põhja.

Soome metsatööstuse kriis kõneleb, kui seotud on majanduselu üleilmse turuga. Toodang suundub kasulikemasse oludesse ja riikidesse, kuid see tahab olla edukas. Sellel on põhinenud ka Eesti edu, kuid nüüd hakkab huvi keskpunkt olema mujal. Saabub arvete aeg, turul pole enam midagi tasuta.

Turg on ses mõttes pime, et need kergitavad kasumi kõikidest muudest asjadest ja eriti poliitikast kõrgemale. See tunneb inimest vaid tööjõu ja tarbijana. Turu juhtimisel jääb eri huvide ja puuduste kaalumine majandustulemuse varju. Just sellest räägivad nii Eesti viinamüügi piiramise katsed kui ka Stora Enso tehaste kinnipanekud.

Turg on hea sulane, kuid halb peremees. See on poliitika proovikivi.

Olen olnud ja olen turumajanduse pooldaja. Seetõttu on areng olnud osalt masendav pärast seda, kui turg ja tehnoloogia on võtnud maailmas juhtrolli. Arengu taga olev kapitalism käitub peaaegu sama rumalalt ja ahnelt, kui näidati vanades reaalsotsialismi koomikseis. Turg ei mäleta isegi lähiajalugu, seetõttu saabub vastureaktsioon omal ajal. Siis poliitika kõlbab, nüüd heidetakse see kõrvale.

Kapitalismi jõud on selle võimes muutuda ja selle nõrkus on ahnuses.

Nüüd tagasi mõtte juurde keelata Eestis öösel viinamüük. See on otsene tagajärg alkoholi tarbimise hädadele. Huvide kaalumine on poliitika ülesanne: väiksem huvi astub suurema eest kõrvale. Sellisest poliitikast, mis vaid täidab turu käske, pole suuremat kasu, ega ka sellisest poliitikast, mis ei tunnista üldse turu toimimist. Kui poliitikaga ei saa puudusi parandada, pole see mingi poliitika.

Hea säärase olukorra selgituse leiab Rootsi vanadest kohtunikujuhendeist. Need avaldati 1734. aasta seaduste kogus. Soome seaduste kogus on need ikka veel olemas. Seitsmes paragrahv on selline: «Kõik seadused peavad olema sellised, et need on ühiseks kasuks, ja sellepärast, kui seadus muutub kahjulikuks, pole see enam seadus, vaid ebaõiglus, ja tuleb kõrvale heita.»