Enn Soosaar: Eesti agarad poliitikud libedal jääl
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ampanjaklaasid on kõlisenud. Valitsusliidu erakonnad on rõõmu avaldanud, et asjad edenevad meie riigis edukalt. Opositsioon on mõistagi teist meelt. Allamägi on silmanähtav, teavad nemad, ja kui kutsariks jäävad need, kes praegu, leiame vankri peagi kraavist.
Mina, kõrvaltvaataja, olen päri väitega, et läbilõike eestlane elas aastal 2007 paremini kui kunagi varem. «Paremini» tähendab üleüldist jõukust ehk neid kroone, mida üksikisikud ning riik aastaga kulutasid. Ent mitte ainult seda.
Kunagi varem ei ole eestlastele olnud kättesaadav nii lai valik võimalusi kui praegu. Eneseteostamisest maailmaga kokkuelamiseni. Schengeni viisaruumi avanemine detsembri eelviimasel nädalal andis järjekordse kinnituse, et meie euroopastumine on edukas ning ainuõige.
Aga mitte nende asjade ja arengute üle ei taha ma seekord arutada. Möödunud aasta juhtis nii mõnestki varasemast selgemini tähelepanu meie noore demokraatia kahele jah, kuidas nüüd öelda? ebaküpsusele. Eesti poliitiline eliit puikleb endiselt painutamast ennast mängureeglite alla, millest juhindub läänelik ühiskonnakorraldus.
Pronkssõdur seisab sõjaväekalmistul ja leinab nõtkutatud peaga sõjas langenud kaaslasi. Igaüks, kes on sinna sattunud, peab tahes-tahtmata tunnistama, et paik kalmudele ning mälestusmärgile on vaikselt sahisevate puude varjus hoopis väärikam ning kaunim, kui oli kesklinna saareke lakkamatus liiklusmelus.
Idanaabri suhtumine meisse on kõik need aastad olnud ebasõbralik. Oleviku ning mineviku tõsiasjade pahatahtlik vassimine Moskva poolt ei üllata ammu enam kedagi. Ette oli selge, et Kremli poliittehnoloogid kasutavad Tõnismäe mälestusmärki nii või teisiti Eesti-vastases propagandasõjas ära.
Seda kahetsusväärsemalt käitusid meie poliitikud. Riigikogu valimised lähenesid ja kõiki erakondi painas küsimus, kust oma püsitoetajatele lisa hankida. Pronksist punaarmeelane tõmmati kampaaniasse.
Liberaalne Reformierakond üritas äratada rahvusmeelsemate eestlaste huvi enda vastu ja lubas võidu korral kontroversse mälestusmärgi linna keskelt mujale paigutada. Liberaalne Keskerakond on aastaid panustanud venekeelsetesse ja kinnitas niisiis vastupidist: kui nemad jätkavad valitsuses, jääb ajalooline mälestusmärk sinna, kus see seisnud kuuskümmend aastat.
Mõlemad tabasid naelapead. Ei Reformierakond ja Andrus Ansip ega Keskerakond ja Edgar Savisaar ole ühelgi varasemal valimisel kogunud nii palju hääli kui möödunud aasta märtsis.
Oravad tõmbasid kõige pikema kõrre ja moodustasid kolmevalitsuse. Eskaleeruva välispoliitilise kriisi saatel maeti sõjaväekalmistule ümber punaarmeelaste põrmud ja paigutati sinna pronkskuju.
Valimised võidavad erakond või erakonnad, kes oskavad oma kampaaniasse lülitada avalikkust erutavaid teemasid. Selles mõttes jälgisid meie kaks suurparteid politoloogiaõpikute juhtnööre.
Kuid jätsid paraku tahtlikult kahe silma vahele eluliselt olulise hoiatuse. Sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ei tohi kaasata probleeme ning vahendeid, mis on välispoliitiliselt tundlikud ja annavad võimaluse kasutada neid ettekäändena riigi vastu suunatud propagandasõjas.
Nii kohalikele, kellele on meie läänelõimumine olnud algusest peale vastuvõetamatu, kui ka piiritagustele, kellele tähendas Nõukogude Liidu lagunemine XX sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi, oli kuudepikkuseks veninud «diskussioon» teisaldame / ei teisalda sülle kukkunud lisavõimalus venekeelseid siin- ja sealpool Peipsi järve üles kütta, eestlasi faismi heroiseerimises süüdistada ja suurkokkupõrkeks (mis aprillis toimuski) ette valmistada.
Mitte Tallinna tarkus, vaid Moskva üleolev ülbitsemine jättis idanaabri loodetust triumfist ilma.
Ma ei taha väita, et pronkssõdurita oleksid RE ja KE minetanud oma juhtpositsioonid riigikogu mandaatide pingereas. Aga teisalt on päevselge, et kohtade jaotus Toompeal oleks nüüd teistsugune, kui need kaks erakonda ei oleks tolle välispoliitiliselt ohtliku teema ümber lokulöömisega aktiviseerinud enda kasuks valijaskonda.
Märtsiedu peibutab ja see teeb tõsist muret. Septembris keeldus valitsus seekord IRLi eestvõitlemisel andmast Nord Streamile luba Eesti majandusvööndis asuvat merepõhja uurida. Taas mängis riigisiseste plusspunktide noppimise lootus üle välispoliitilise kainuse ning otstarbekuse.
Need on Pyrrhose võidud. Paraku näikse populaarsus, mille eest makstav hind jääb küsimata, kasvavalt kütkestavat erakonnapoliitikuid. 2007. aasta eeskuju, ma pelgan, nakatab. Ja see võib pikaks ajaks pärssida Eesti rahvusvahelist suhtlust.
Ent teinegi areng, kui seda ei suudeta tõkestada, kätkeb tõsist ohtu meie noorele omariiklusele. Võimu mõjust inimesele on palju kirjutatud ja räägitud. Võim ahvatleb ja lummab, muudab enesehinnangut ja maailmataju, teeb inimesega seda, teist ja kolmandat kuni korrumpeerumiseni välja.
Võimukiusatustest pole ükski ühiskonnakorralduse variant prii. Demokraatia ei erine autokraatiast või totalitarismist mitte selle poolest, et siin puuduks võimulolijatel huvi võimu isiklikes või kildkondlikes huvides ära kasutada. Erinevus väljendub muus. Demokraatia lääneeuroopalik mudel tunnistab tõsiasja, et inimesed on tõepoolest võimuaplad ja valmis sulitempudeks, kui võimalus on jäetud või tekib.
Sestap pühendatakse nendes riikides erilist tähelepanu keerulisele tõkestussüsteemile ja selle tõrgeteta toimimisele, mis välistaks või vähemasti minimeeriks võimukuritarvitusi. Meie kurtmised Eesti (ja kogu Kesk- ning Ida-Euroopa) demokraatia vajakajäämiste üle tähendavad, et võimuteostajad ei ole suutnud, vahel koguni ei ole tahtnud ennast vabatahtlikult kammitseda.
Kodanikuühiskond, nii nõrguke, kui see meil on, häälitseb juba ja on võimeline vahetevahel ennast tegudekski organiseerima. Paraku on too edasiminek mitu parteikontorit ärevaks teinud.
Möödunud aastal kogesime taas võimu tõrksust arvestada altera parsi ehk teise poolega. Märkimisväärne osa poliitikuid süüdistas ajakirjandust ning kodanikuühiskonna esindajaid kallutatud populismis.
Esindusdemokraatiat ei ole me siiamaani saanud sel määral toimima, nagu eeldanuks Eestis järgitav riigiehitusmall. Üleminekuaja alguse kartustest ning iseärasustest mõjutatud valimisseadused jätavad erakondade ladvikule liiga suure tüki sellest otsustusõigusest, mis peaks valijatele kuuluma.
Hädasti oleks vaja kehtivasse valimiskorda muudatusi, et hääleõiguslike kodanike tahtel oleks lõpptulemuse kujundamisel määravam kaal. Aga niisama hädavajalik on, et erakonnad aktsepteeriksid osalusdemokraatia põhimõtteid.
Kui Villu Reiljan väitis augustis 2006, et «meil on hääled koos», ja ka Edgar Savisaar oli võidus kindel, siis tõenäoliselt ei bluffinud kumbki. Toimunuks presidendi valimised kuuke varem, jätkanuks Arnold Rüütel riigipeana. Valimiskogu komplekteerimise põhiseaduslik protseduur andis (ja annab siiani) teatud tüüpi poliitikutele ebaproportsionaalsed eelised.
Läks siiski teisiti. Sest käivitus rohujuureprotest, avalik arvamus pöördus enamikus «vanaviisi jätkamise» vastu ja, ennäe, x valijameest otsustas Estonia kontserdisaalis KeRa manipulaatoreid eirata.
Eelmine aasta andis selge tagasilöögi. Presidendi pakutud kandidaati Allar Jõksi soovis õiguskantsleri ametis edasi näha enamik kodanikke ja enam-vähem kõik institutsioonid, kes oma seisukohta väljendasid. Paitsi kaks kõige suurema riigikoguesindusega parteid. Nemad Reformierakond ja Keskerakond panid oma tahtmise maksma.
Pikk rida on neid märksõnu, milleta jääb demokraatia vaegtoimivaks. Kirjutamata seadused ehk eetikakriteeriumid väljaspool «juriidilist korrektsust», traditsioonist lähtuvad keelud, läbipaistvus, vastutus, vabatahtlik eneseohjeldamine, avalikkuse kuulda võtmine
Kurb tunnistada, aga Eesti seadusandlikule ja täidesaatvale võimule valmistab jätkuvalt raskusi nendega arvestamine ja nendest kinnipidamine.