Jeroen Bult: rõõm Poola «Euroopasse naasmise» pärast on enneaegne
15. jaanuar 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Donald Tusk sõnas 23. novembril oma esimeses kõnes peaministrina parlamendi ees: «Poola peab eurole üle minema nii kiiresti kui võimalik.» Kaks nädalat varem oli Tusk, kelle Kodanike Platvorm (PO) oli saavutanud valimisvõidu, lubanud, et «valitsus võtab jõulise Euroopa-meelse suuna ning sidemeid Euroopaga tugevdatakse».
Tema kõrval seisis José Manuel Barroso. Nagu paljud Brüsseli ja Berliini valgustatud poliitikud, ei suutnud ka Euroopa Komisjoni esimees varjata rõõmu, et Poola valimistel sai lüüa paranoiline ja reaktsiooniline Saksamaa ja Venemaa vihkaja JarosÅaw KaczyÅski, kes koos presidendist venna Lech KaczyÅskiga ei olnud jätnud kasutamata ainustki võimalust nurjata Poola riikliku suveräänsuse ja roomakatoliku kultuuri vastu suunatud vandenõusid.
Selmet etendada positiivset ja aktiivset rolli Euroopa Liidus, mõtlesid nad surmanuhtluse taaskehtestamisele ning jälitasid koolides tegutsevaid homoseksuaalseid õpetajaid.
Me võime loota, et sellised primitiivsed keskaegsed tõmblused kuuluvad ajalukku. Aga kas Poola väljavaated naasta Euroopa perre on tõepoolest nii soodsad? Kaugemale vaadates võivad pillerkaari rikkuda kaks tegurit. Esiteks kummitab ees konstitutsiooniline probleem. Nii Poolas kui ka näiteks Soomes ei ole väga selgelt kindlaks määratud riigipea ja valitsusjuhi välispoliitiline pädevus.
Peaminister KaczyÅski jättis Euroopa-asjad peamiselt oma kaksikvenna ajada. Kas president on nüüd tõepoolest valmis lubama progressiivsemal valitsusel võtta ette radikaalne suunamuutus ning loovutama oma positsioonid? President on ähvardanud panna veto seimis vastu võetud seadustele, kui võimule tuleb teistsuguse poliitikaga valitsus.
Poola põhiseaduse kohaselt saab seim vetost jagu ainult kahe kolmandiku enamuse toetusega. Selleks ei piisa pisikesest enamusest, mis on Kodanike Platvormil ja tema liitlasel, praeguse majandus- ja endise peaministri Waldemar Pawlaki juhitaval talurahvataustaga Poola Rahvaparteil (PSL).
Kindlasti ei soovi president KaczyÅski ka seda, et ta jääks intelligentse kosmopoliidist välisministri Radek Sikorski varju, kes on abielus tuntud Ameerika ajakirjaniku Anne Apple-baumiga (kes viibis hiljaaegu Tartus vestlusringis president Ilvesega) ning lahkus KaczyÅski Seaduse ja Õigluse Parteist (PiS) ja liitus Tuski POga alles otse enne valimisi, sooritades sel moel KaczyÅski salavimmast kantud meeles kahtlemata andestamatu kuriteo.
Teiseks tuleb tõdeda, et ajalooliste juurtega umbusaldus välismaailma, eriti naabruses asuvate suurriikide suhtes, ei ole sugugi omane ainult vendadele KaczyÅskitele ja nende järglastele. Nad lihtsalt muutsid selle Weltanschauungi veel radikaalsemaks. Peaminister Leszek Miller, kes oli ju sotsiaaldemokraat, näitas end Nicei tippkohtumise ajal 2000. aasta detsembris väga visa ja paindumatu läbirääkijana.
Milleril õnnestus Euroopa Liidu peamises otsuseid langetavas institutsioonis Euroopa Liidu Nõukogus välja võidelda 27 kohta ehk ainult kaks vähem kui Saksamaal, kus ometi elab peaaegu kaks korda rohkem inimesi. Tusk ja Sikorski hakkavad kahtlemata tegutsema palju viisakamalt ja pragmaatilisemalt, aga ka nemad ei söanda kunagi tuulde lasta Poola seniseid saavutusi.
ELi suvisel tippkohtumisel Berliinis saavutas president KaczyÅski märkimisväärset edu, saades kinnituse, et ELi uus hääletamissüsteem («kvalifitseeritud enamuse» süsteem, mille kohaselt ettepanek võetakse vastu, kui seda pooldab 55 protsenti ELi liikmesriikidest ja 65 protsenti elanikkonnast) jõustub alles 2014. aastal. Isegi pärast seda on Poolal õigus apelleerida oma elulise tähtsusega riiklikele huvidele. Mõlemad punktid jõudsid ka Lissaboni lepingusse, mis sai allkirjad 13. detsembril. Tuskil ei ole kuidagi võimalik neist loobuda. See, et ta on keeldunud allkirjastamast ELi põhiõiguste hartat, näitas, et ka tema on raske kõnelustepartner.
Esmapilgul tundub, et Donald Tusk on andnud Poolale moodsama ja sõbralikuma palge. Aga see, kas uus pale tähendab ka uut sisu, ei ole veel teada.
Tusk peab kindlasti ka oma pühaks kohuseks kaitsta Poola riiklikke huve ja kui ELi vanemad liikmesmaad ei lõpeta ebameeldivat kommet sõlmida pimesilmi Kremliga kahepoolseid ärikokkuleppeid, võib ka tema olla ühel heal päeval sama kibe, tõrges ja umbusklik, nagu oli peaminister KaczyÅski. Seepärast on veel vara lasta kõlada kiidulaulul «Poola kevadele».