Siim Kallas: Euroopa Komisjon loodab, et jutt euroliidu kriisist lõpeb

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas. Foto: Peeter Langovits

Eesti astumisega Schengeni viisaruumi kadus tõesti formaalselt kontroll meie põhja- ja lõunapiiril. Kui natuke filosofeerida, siis mida muudab see meie mõtlemises? Riigi täpselt määratletud piirid kaovad ju justkui ära...

Hea küsimus. See mõjutab kõvasti. Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso ütles, et kunagi oli Hispaania (Barroso on Portugalist – toim) täiesti teine maailm. Pääsemine Hispaaniasse üle Portugali piiri oli ikka väga tõsine ettevõtmine. Mitte ainult viisa, vaid ka tohutu piirikontroll.

Ma võrdlen kogu aeg seda teemat Remarque’i romaanidega. Ühes neist, «Emigrantides», ongi põhiliseks tegevuseks üle Euroopa piiride põgenemine ehk siis ka liikumine ületamatutes maailmades. Barroso ütles, et tema lastel pole üldse ettekujutust, et midagi saaks üldse teisiti olla kui praegu.

Filosoofiliselt on veel huvitavad kaks asja. Esiteks see, et inimesed unustavad kole kiiresti. Kümme aastat tagasi, 1997. aasta kevadel sai Eesti kodanik viisavaba reisimisõiguse Soome ja kõikide teiste riikide vastav otsus seisis selle taga. Enne seda oli meil viisavabadus endiste sotsialismimaade, Taani ja Suurbritanniaga. Mujale tuli liikuda viisaga.

Kuid nüüdseks on see aeg täiesti meelest läinud, kusjuures sellest vallast võib tuua veel mõtlemapanevaid näiteid. Näiteks Makedoonia, mis oli endine Jugoslaavia osa, elanikel oli viisavaba reisimise õigus väga paljudesse Lääne-Euroopa riikidesse. Täna on neil viisavaba reisimise õigus ainult Bulgaariasse, sest et riik on muutunud vahepeal iseseisvaks ja senised lepingud enam ei kehti.

Siin on see filosoofia, mida on öelnud paljud targad inimesed, et vabaduste olemasolu ei märgata. Vabaduste kadumist märgatakse siis, kui on liiga hilja, millest tuleneb see kommentaar, et Schengeniga on suur töö alles ees. See vajab pidevat hooldamist, et see süsteem toimiks. Selle taga on ju suur õiguskaitseorganite koostöö. See ei püsi iseenesest.

Niipea kui on mingi kriis, pannakse piirid kinni. Seda on ka tehtud, mitte küll kriiside ajal, kuid näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal. Kui asi läheb pingelisemaks, võib kontroll piiril pikeneda – see kõik pole iseenesestmõistetav.

Teine filosoofiline moment on see, et kui vaatasin eile Euronewsi (dets 2007 – toim) uudist piirist Ukraina ja Poola vahel. Seal oli kahemeetrine võrkaed, näidati vaatlustorne ja kaameraid ning piirivalveohvitser rääkis uhkusega, kui kõva on valve. Aga mina mõtlesin seda, et kui seda uudist vaadata teiselt poolt, on hoopis teine tunne.

Schengen on väga suur samm edasi inimese vabaduste laiendamise teel, samas on see samm edasi Euroopa identiteedi edasiarendamisel, selle ala seostamisel Euroopaga. Seesama piir on meie, Euroopa ja muu maailma vahel. Üldiselt on ikkagi tegemist väga positiivse sündmusega.

Schengeniga ühinemine peaks ju senisest enam kokku liitma ka nn vana ja uut Euroopat. Teisest küljest teame, et meie murelaps ja probleem on Venemaa, kellega meil on jätkuvalt piir. Venemaa on ju võtnud üha enam isolatsionistliku kursi...

Läbi ajaloo on Vene valitsejad teinud palju, et oma alamaid muust maailmast isoleerida. Praegu see ei ole nii, praegu saavad Vene kodanikud reisida. Siin tuleb vaadata eraldi kahte asja. Kõikide inimeste vaba liikumine, kui see on hästi korraldatud, toodab rahu.

Seetõttu olen ka seda meelt, et tegelikult on ühtlasi inimeste vaba liikumine suhete parandamisel väga oluline. Kui inimesed saavad hästi läbi, on ka poliitikuil raskem neid isoleerida.

Tavaliselt räägitakse ju just vastupidist, eriti seoses Schengeniga – et liikuma saavad kurjategijad ja immigrandid?

Siis, kui olin välisminister, tegelesin viisavabadusega, kaasa arvatud Soomega. Sellal oli sama jutt – kui Eesti saab viisavabaduse, ujutatakse Soome üle kurjategijaist. Tegelik tõde on selles, et ega bürokraatlikud takistused ei takista kurjategijat. Sarimõrvar Juri Ustimenko tuli üle piiri ilma igasuguse viisata.

Kuritegevusevastase võitluse meetodid on hoopis teised ja Schengeni infosüsteem, mis on kogu vaba liikumise taga, on palju tõhusam relv võitluseks kuritegevusega.

Mida peate 2008. aasta tähtsamateks teemadeks maailmas, Euroopas, suhetes Venemaa ja USAga?

Alati saab halvemini minna kui eelmisel aastal. On murettekitavaid asju, on asju, mis lähevad paremuse poole.

Huvitav on elavnenud diskussioon Aafrika ümber. Aafrika on muidugi väga murettekitav kontinent, aga kui mõelda selle 20 või 30 aasta tagusele ajaloole, siis oli seal 30 lahtist sõjakollet. Nüüd on neid viis. Mõned Aafrika riigid on oluliselt oma heaolu mõttes edasi liikunud.

Meil Euroopa Komisjoni positsioonist lähtudes on aga kolm väga suurt asja. Kõik ootavad hinge kinni pidades, mis saab äsja alla kirjutatud Lissaboni leppe ratifitseerimisest. Seal on üks kuum punkt ehk Iiri referendum. See on hästi tundlik teema, sest üks kord juba on iirlased referendumil «ei» öelnud. Euroopa Komisjon loodab väga, et see protsess saab kord ühele poole – et lõpeks jutt, nagu oleks Euroopas pidevalt mingi kriis.

Teine asi, mille tähtsus pidevalt tõuseb, on seotud energia- ja kliimamuutustega. Sammhaaval liigume edasi.

Euroopale kui rahu projektile on oluline küsimus ka Kosovo. Häid lahendusi pole. On selge, et praegune mudel ilma sisulise valitsuseta ja toimiva riigimasinata, mis püsib keerulise mandaadi põhjal loodud lahendusel, ei saa kesta. Teiseks on see, et Kosovo albaanlaste seas on leppimatus ideega, nagu nad võiksid aktsepteerida mis tahes autonoomiat Serbia koosseisus.

Sest verd on valatud. Kui verd on valatud, siis on väga raske leida tagasiteed. See kõik on aga vägagi Euroopa küsimus. Küsimus on selles, kas Euroopa positsioon kujuneb ühtseks. On mõned riigid, mis on öelnud, et nad ei toeta mitte mingil juhul Kosovo iseseisvust. Kas see lõpuni nii jääb, pole selge, sest tegemist pole ELi juhtriikidega.

Ameerika on omakorda ootel ja olukord on ebaselge, et missuguseks kujuneb Ameerika kurss pärast presidendivalimisi. Lisaks persoonidele jälgib Euroopa juhtkond väga pingeliselt, missugused on poliitilised seisukohad, mida propageeritakse.

Näiteks tekitas väga suurt ärevust ELi ringkondades Hillary Clintoni avaldus, kus ta sisuliselt esitas kontseptsiooni kaugeleulatuvust protektsionismist, mis on vastu nendele taotlustele, mis on ELile tähtsad.

Rahuprojektidest veel nii palju, et Lähis-Ida on alati kriitiline küsimus. Ameerika on teinud oma panuse järjekordsele läbirääkimiste voorule. Mingil kombel selgineb ka Euroopa Liidu naabruspoliitika. President Barroso on korduvalt öelnud, et kui tahame üleilmastumist kuidagi mõjutada, peaksime esimesena olema suutelised mõjutama oma lähinaabreid ehk siis naabrust idas ja lõunas.

Segab aga see asjaolu, et mõni ELi liikmesriik on vastu mõne lähinaabruses oleva riigi ELi liikmesusele, aga Eestile oli tulevane liikmesus hirmsaks liikumapanevaks jõuks. Kui sõita Ukrainasse ja öelda, et tehke oma kodutöö ära, on see siiski väiksem motivaator kui teadmine olla aktsepteeritud rahvusvahelises organisatsioonis.

Suur teema on ka Türgi. Mitte ainult ELiga läbirääkimiste tõttu, kuid Türgi puhul on oluline riigi sisemise olukorra mõistmine. Siinkohal pean ütlema, et kes tahab sellest paremini aru saada, peab lugema eesti keelde tõlgitud Nobeli preemia laureaadi Orhan Pamuki romaani «Lumi», mis oli minu jaoks väga suur avastus. Ses mõttes, et see langes täiesti kokku mõne analüüsiga, mida on kirjutatud Iraani kohta.

Lugu on selles, et nii Iraanis kui ka Türgis on läänele vastuvõetavat mudelit jõuliselt juurutatud, aga selle juurutamisega on tihti kaasnenud vägivald ja seda on tehtud politseiliste meetoditega. Selle tagajärjel on see intellektuaalne opositsioon, kus me oleme ka ise eelmise režiimi ajal olnud.

Islami lippude all on tegelikult väga palju progressiivseid inimesi, kes tahavad muutusi parema ja inimlikuma ühiskonna nimel. Iraani puhul oli šahh väidetavalt väga läänemeelne mees, moderniseeriti palju, aga see kõik toimus politsei kaudu ja ilma iseenese veenmiseta. Opositsioon valis aga islami lipud ja lääs tõrjus selle opositsiooni eemale. Opositsioon radikaliseerus ja on tänase päevani nii Iraanis võimul.

Türgis aga, et saada aru praeguse juhtkonna valikutest, annab Pamuki romaan palju mõtlemisainet, et nende edumeelsed jõud on rohkem islamimeelsed. Ning praegu ongi Türgit kui ilmalikku riiki kaitstud väga politseilike võtetega, teisel pool on inimesed, kes tahavad türklastele paremat elu, kuid nad on natuke ka islamimeelsed. See on dilemma, mida Euroopa avalikkus sageli ei taju.

Türgi, Ukraina, ehk ka Gruusia puhul saab pikemas perspektiivis rääkida liitumisväljavaatest. Paljud Ida-Euroopa liikmesriigid värskelt ELi saanuna toetavad ühenduse edasist laienemist – see on ka Eesti poliitika –, kuid mõned vana Euroopa riigid on sellele vastu. Kas see asjaolu ei tekita vastuolusid ELi enda sees?

See vastuolu on olemas. Tegelikkus ja hoiakud ning võimalikud referendumid ELi edasise laienemise üle on kaks sügavalt iseseisvat aspekti, sest meil on olnud esiteks komisjoni ja teiseks sõltumatute mõttekodade analüüsid, kes on analüüsinud laienemise mõju vanadele Euroopa riikidele koos nende kõikide võimalike kahtlustega dumping’us.

Nad on teinud selge järelduse, et kõik vanad riigid on suuresti laienemisest võitnud.

Omal ajal väitlesin mina soomlastega samal teemal, sest oli jutt, nagu viiks Eesti odav tööjõud Soome tööturu viltu. Samas ikkagi, kui palju võitis Soome majandus nendest investeeringutest, tootmise laiendamisest – ega nad investeeri siia ju filantroopilistel kaalutlustel, ikka selleks, et kasumit saada.

Sama analüüs näitab, et suurimad võitjad laienemisest on olnud Saksamaa ja Austria, kes on laienemise suhtes olnud kõige kriitilisemad. Need on aga targad tabelid. Hoiakud on aga põhinenud hirmudel. Juhtum, kus Itaalias tappis väidetavalt rumeenlane ühe naise, tekitas hüsteeria. Need on aga poliitilised tõsiasjad, mida ei saa ignoreerida.

Üks ratsionaalne tõsiasi on see, et kui öelda, et Saksamaa ja Soome on väga palju laienemisest võitnud, pole need hüved sellest nendes riikides ühtlaselt jaotunud.

Nüüd on paberil Lissaboni leppega tekitatud eeldused, et ELil tekiks ühine välis- ja julgolekupoliitika, ja tundub ka, et reaalne elu pakub seda – Kosovo, energeetika, suhted Venemaaga. Kas võib loota, et 2008. aastal näeme edasist ühtlustumist?

Eeldused Euroopa mõistes ühtse välis- ja julgeolekupoliitika kujunemiseks on väga suured. On kaks võtmeküsimust.

Üks on see, kuidas ikkagi otsustatakse üles ehitada ühtne välisteenistus. Ehitada see üles nagu Euroopa Komisjoni teenistused ja nii, nagu näevad ette ELi personalireeglid, ja samas luua omandisuhe ELi liikmesriikidega, et see poleks liikmesriikidest eraldi. Liikmesriikide diplomaadid peaksid sellesse töösse lülituma, aga mitte nii, et see muutuks mingiks kaoseks.

Samas peab Eesti välisministeerium tundma, et see on meie meeskond. Saksa valitsus peab tundma, et see on meie meeskond. Kui ta tunneb, et see on nende meeskond ja me ajame siin oma asja ikka edasi, siis on asi pahasti.

Teine asi on see, et väga palju sõltub persoonist: kes saab välispoliitika etteotsa. Minu seisukoht on, et see persoon peab olema karakteriga inimene, kel on selgroogu. Kes igal pool on jalad maas ja jõulise positsiooniga, sest tal on meeletud võimalused.

Ühelt poolt juhatab ta välisministrite nõukogu, selleks peab olema hea diplomaat. Samas on 27-liikmelise nõukogu juhil suurem roll kui viieliikmelises nõukogus.

Teiselt poolt on tal Euroopa Komisjoni ressursid – 6000 inimest pluss ühtne väliskaubanduspoliitika, välisabi, laienemine. Need kõik annavad talle väga suure autoriteedi.

Kui ei lähe nendes kahes küsimuses ebamääraseks kulissidetaguseks arenguks, siis on olemas väga suured eeldused. Minu silmis on see Lissaboni leppe üks kõige lubavamaid osi.

Kui see kõik läheb nii, on riigi X välisminister väga ebamugavas olukorras, kui ta hakkab ajama mingit eraldiseisvat asja. Ta ei saa lihtsalt kohtuda mingi kolmanda riigi välisministriga ja öelda, et meil on EList paremad bilateraalsed suhted.

Seesama kolmanda riigi välisminister ütleb, et sa võid kõike seda ju öelda, aga kõikides asjades sõltub minu poliitika suhetest ELiga, mitte kahepoolsetest asjadest.

Selle Euroopa Komisjoni töö lõpeb 2009. aastal. Komisjon, kus igast liikmesriigist on üks esindaja, jätkab veel 2014. aastani. Kas oleksite valmis jätkama samal või mingil muul ametikohal? Või on liiga vara seda küsida?

Seda on vara küsida. Mul ei ole praegu seisukohta. Mõnikord mõtlen, et võiks jätkata, mõnikord mõtlen, et oleks tore Eestisse tagasi tulla, sest Eestis on päris hea elada. Kuigi kui lugeda põhimõttel nutt-ja-hala kirjutatud artikleid, siis jääb justkui vastupidine mulje. Alati jääb soovitada, et inimesed võiksid elada mingis muus keskkonnas.

Ma ei ole tähele pannud, et ükski inimene, kes on läinud välismaale ja elanud seal lühemat või pikemat aega, kiruks Eesti olusid. Kriitilist on alati, Eestis on palju asju, mis on halvemad kui näiteks Belgias, aga paljud asjad on ka paremad. Igal pool on oma head ja vead.

Eesti on ikka päris moodne maa. Eestis on hulk asju, mis on teenuste poole pealt paremad. Mis on Eestis silmatorkavalt kehvem, on teede olukord.

Võib-olla on see natuke ebaviisakas küsimus, kuid kui rääkisite Eestisse naasmisest, siis mida te siin tegema hakkaksite?

Mina tegevuseta ei jää.

Pärast sellisel tasemel töötamist?

Mul pole mingit erilist põlemist. Mul on üldiselt üks põhimõte, et ära mine tagasi. Igal juhul ei mõtle ma mingitele kohtadele.

7 mõtet

• Kõikide inimeste vaba liikumine, kui see on hästi korraldatud, toodab rahu.

• Kui verd on valatud, siis on väga raske leida tagasiteed.

• Näiteks tekitas väga suurt ärevust ELi ringkondades Hillary Clintoni avaldus, kus ta sisuliselt esitas kontseptsiooni kaugeleulatuvust protektsionismist, mis on vastu nendele taotlustele, mis ELile tähtsad.

• Mõnikord mõtlen, et võiks jätkata, mõnikord mõtlen, et oleks tore Eestisse tagasi tulla, sest Eestis on päris hea elada.

• Eeldused Euroopa mõistes ühtse välis- ja julgeolekupoliitika kujunemiseks on väga suured.

• Ma ei ole tähele pannud, et ükski inimene, kes on läinud välismaale ja elanud seal lühemat või pikemat aega, kiruks Eesti olusid.

• Mina tegevuseta ei jää.