Jarmo Virmavirta

FOTO: Postimees.ee

Kirjandusmeister Jaan Krossi lahkumine polnud üllatus. Tervis oli hakanud viimastel aastatel hääbuma. Siiski on lein peale Eesti suur ka Soomes. Siin peetakse Jaan Krossist väga lugu, ehkki veidi teisiti kui Eestis.

Eestis oli Kross ka ühiskonna mõjutaja, Soomes põhineb temast lugupidamine peamiselt vaid tema raamatuil ja eluhoiakutel. Nende põhjal oli Kross Eesti patrioot, kuid eestlaste pilt on laiem. Ta oli ühiskondliku kokkuleppe eestkõneleja.

Mina tutvusin Krossiga üpris hilja, 1990. aastail. Ta oli juba jätnud seljataha parlamendi ja poliitilise karjääri mõõdukate seas. Eesti ühiskonda mingil määral tundvana polnud mul raske mõista, miks Krossile liideti juurde iseloomustus «krossilik kompromissimoraal» või «kompromissi kuulutaja». Seda ajalugu ei tunta Soomes õieti üldse, ehkki peaks.

Krossi olemusest õhkus teatud maalähedust ja tema raamatuis oli tulevik ühendatud minevikuga. Tema tegelased pidasid lugu väiksematestki võitudest, ehkki need tuginesid mõnikord Eesti paragrahvi väänamistele. Seadusi enam ei usaldatud, kuid ka muud relva polnud sajandeid olnud. Teisalt tekitab Krossi ajaloolistes romaanides minevik tuleviku põhja. See joon tuli esile neis lähiajalugu käsitlevais raamatuis, mille ta kirjutas 1980. aastate lõpus ja 1990ndate alguses.

Kross oli ühiskondlikult mõtlemiselt väga soomlaslik. Ta oli patrioot, kuid mitte marurahvuslane. Ta oli rohkem sotsiaalse turumajanduse kui liberaalse majandussüsteemi mees. Kas oleks liiga palju öelda, et ta oli konsensusemees? Kuid on oluline, et see polnud tema kirjanikukarjäärile eriti tähtis.

Üks tõendus Soome poolehoiust Krossi vastu olid muidugi raamatute müügiarvud, teine teatud sõnumid, millega pandi ette anda Krossile Nobeli kirjanduspreemia. Ka mina kirjutasin 1989. aastal ühe sellise oma kolumni. Tuntud estofiil Raili Kilpi reklaamis mu kirjutist rahvusteatri väikse lava näidendi «Keisri hull» õhtul, kus Jaan Kross ise kohal viibis. Tänu sellele kohtusin suurmeistriga esimest korda. Olen selle eest Raili Kilpile väga tänulik.

Kuid Rootsi Nobeli komiteele need üleskutsed mõju ei avaldanud. Imestan ikka veel, mida nad Rootsis toona mõtlesid. Kogu maailm oli muutumas ja üks kirjanik oskas seda muutust oma raamatuiga seletada. Nagu poleks Nobeli preemia otsustajad üldsegi mõistnud, mis maailmas juhtub. See polnud siiski esimene ega viimane kord.

Kuid miks oli Kross Soomes nii populaarne? Peaaegu et populaarsem kui Eestis, kus ta eesti kirjanduse lipulaevana on siiski inimene, kui ajalugu muud ei otsusta.

Üks selgitus on see, et soomlased armastasid ajaloolisi romaane. Tunnistust sellest annab Mika Waltari jätkuv populaarsus. Pärast Waltarit pole Soomes siiski olnud sama klassi ajaloolise romaani kirjutajaid, kes oleksid samal ajal ühiskondlikud mõtlejad. Kross tuli nagu tellimise peale Soomes peaaegu tühjale lavale. Samas rääkis ta soomlastele palju Eesti tundmatut ajalugu. Ma pole ainus, kes peab jätkuvalt «Keisri hullu» Krossi peateoseks. Raamatu «Kolme katku vahel» Balthasar Russow on muidugi Krossi alter ego ja tema mitmekiudse arutelu sümbol, kuid romaanidest on «Keisri hull» küpsem.

1994. aastal tutvusin Jaan Krossiga lähemalt. Tegin siis temast koos Leo Lehdistöga portreed viimase saatesarja «Itse asiast kuultuna» (Ise asjast kuulnuna – toim) tarvis. Saate režissöör oli Juhan Paadam. Meelde jäi Krossi eluhoiak. Me küsisime, kas tal tuli Inta söekaevandustes meelde, et see on nüüd kõige lõpp.

«Ei,» vastas kirjandusmeister, «miks oleks pidanud tulema. Ka selles olukorras oli kaks võimalust: kaduda või ellu jääda. Miks ma ei oleks pidanud paremat mõtlema, miks oleks pidanud aktsepteerima halvemat.»

Krossi mõtteviis oli ellujääja mõtteviis nagu ka kogu Eestil. Seetõttu oli ta pärast Eestisse naasmist valmis kirjanik. Te teadis, mida rääkida.

Usk paremasse tuli esile ka Jaan Krossi 80. sünnipäeval Helsingis. Tol korral kõnelesid tema soome sõbrad palju Krossi seostest Soomega.

Oma kõnet Ostrobotnial alustas Kross meenutusega Berliini olümpiamängudelt. Siis huvitusid noored Tallinna poisid spordist, sest nii Eesti kui ka Soome olümpiaedu oli võimas.

Suurim Eesti olümpiasangar oli Kristjan Palusalu, kes noppis raskekaalus võidu nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluses. 1946. aastal oli ta Jaan Krossiga ühel ajal Patarei vanglas. Soomlastest võis meelde jääda mitmeid, kuid Matti Jukola spordireportaažidest on soomlastele kõige paremini meelde jäänud 10 000 meetri jooks, mille võitis Ilmari Salminen. Tuleb mainida ka kuldset võimlejat Heikki Savolaist, kes võttis Palusalu vastu, kui too 1942. aastal Nõukogude Liidust Rukajärvi suunas Soome poolele põgenes.

Igal juhul hakkas Tallinna koolipoiste rühm, kuhu kuulus ka Jaan Kross, paari aasta pärast kavandama sõitu Helsingisse, kus pärast mõningaid takistusi oli otsustatud pidada olümpiamängud. Kross rääkis, kuidas nad kavandasid algul kiirlaevaühendust Tallinnast Rohuneemelt Helsingisse. Sest sealt oli sõit kõige lühem. Kuid fantaasia lendas ja poisid jõudsid selleni, et laevaühendusest parem oli ehitada tunnel.

Pole vahet, kas laevaliin või tunnel. Põhiasi oli visioon, et Soome ja Eesti vahel on vaja pidevat ühendust. Kui aeg on küps, tuleb see, mis vaja. On selge, et kunagi tuleb tunnel, kui säärane plaan on tehtud. Pole oluline, kas see tuleb 2050. või 2080. aastal, kuid on kindel, et see tuleb. Tahtejõud otsustab need asjad, järeldas kirjandusmeister.

Selles kohas tasub meenutada, et president Lennart Meri ehitas 1990. aastail oma maja just Rohuneemele, kust ühendus Soomega oli kõige lühem. Lennart Merit ja Jaan Krossi ühendab suur aja taju. Kui Kross tuli Komist töölaagrist tagasi, saabus ta Tallinna valmis kirjanikuna. Eesmärk oli selge, ehkki tee mõnikord auklik.

Samamoodi ilmus Lennart Meri poliitikalavale, kui aeg oli küps. Mõlemad olid suured Soome sõbrad. Selle eest on põhjust olla tänulik, maailmas pole palju soomlaste hõimuvendi.

Soomlase või eestlasena on Krossi keskne omadus mõista ja tunda ajalugu ning näha kaugele tulevikku. Olla kannatlik, asjad siiski liiguvad edasi, kui neis on mingitki mõtet ja kui nende taga on tahet. Kannatlikkus oli minu arvates Krossi parim iseloomuomadus. Võib-olla ka põikpäisus. Seetõttu oli ta kindlasti vaid veidi aega poliitikas ja parlamendis. Õnneks, sest kirjandus oli tema foorum, mille kaudu mõju avaldada.