Jarmo Virmavirta

FOTO: Postimees.ee

Otsus Soome iseseisvusest 90 aasta eest ei olnud eriti pidulik. Eduskunta võttis riidude käigus häältega 100:88 vastu otsuse, et valitsus alustab kohe Soome iseseisvuse tunnustamiseks vajalike sammudega.

Ka vähemusse jäänud vasakpoolsed toetasid iseseisvust, aga eri viisil. «Kas see pole mitte seikluspoliitika,» räägiti iseseisvusotsusest.

Vasakpoolsed oleksid tahtnud erinevalt valitsusjuht Pehr Evind Svinhufvudist, kes Venemaad kuni Siberini välja tundis, Venemaaga nõu pidada.

Otsus iseseisvuse kohta sündis samamoodi nagu väikese omavalitsuse valitsuse telegramm haigeks jäänud omavalitsusjuhile: häältega 8:7 soovime kiiret paranemist.

Soome astus nagu kõrvaluksest maailma ajaloo näitelavale.

Demokraatias ja eriti parlamentarismis rikub keegi draama alati oma mõtetega ära, aga otsuseid sünnib siiski. Oluline on see, et iseseisvuse üle otsustas parlament.

Mõte iseseisvusest ei olnud Soomes 1917. aastal uus. Seda oli Vene tsaarile juba 18. sajandi lõpus esitlenud Yrjö Mauno Sprengtporten. Sellele toetudes sai Soome autonoomia – kuigi mitte iseseisvust – pärast seda, kui Venemaa Soome Rootsilt ära vallutas.

Venemaa võimu all olnud Soomesse jäid rootsiaegsed institutsioonid ja seadused, rootsikeelne ülemklass ja vabad talupojad. Autonoomia ajal sündis rahvus ja oma raha.

Iseseisvuse esimene etapp oli iseseisvumine Rootsist. Kui seda poleks toimunud, oleks Soome endiselt maakond Rootsi idaosas. Alles teine etapp oli iseseisvumine Venemaast 1917. aastal.

Kolmas etapp oli rahva selline kokkukasvamine iseseisvusele järgnenud kodusõja järel, et 1939. aastal võitlesid Soome valged ja punased rind rinna kõrval Nõukogude Liidu vägede vastu. See oli võitlus iseseisvuse eest.

Rahva ühtsustunde põhjuseks oli parlamentarism. Kui vasakpoolsetel oli toetust, pidid nad saama ka valitsuse vastutuse.

Nii sai Soomest vasakpoolsete Soome juba 1920. aastatel. Selle iseseisvusperioodi sangarid olid Kyösti Kallio maaparteist ja sotsiaaldemokraat Väinö Tanner. Svinhufvud osales ühistegevuses 1930. aastate alguses parempoolsete võimupöördekatset tõrjudes.

Soome iseseisvus 1920.–1930. aastatel oli iseseisvus Nõukogude Liidust. Sõdade järel tuli sellele uus varjund. Iseseisvuse vältimatu eeltingimus oli nüüd koostöö Nõukogude Liiduga, kuid selle praktiline sisu oli integreerumine läände.

See oli Paasikivi ja Kekkoneni presidendiaegade pikaajaline poliitika, mis jätkus ka Mauno Koivisto aegadel. See toimus järjekindlalt nii, et Nõukogude Liidu huvisid ei riivatud.

See oli soometumise tuum, mille ümber nüüd käib palju tagantjärele targutamist.

Soome iseseisvuskäsitluse arengut mõjutas see aeg palju. Kekkoneni sõnade põhjal võib välja lugeda sellise mõtte: iseseisvus ei ole aia ehitamine, vaid ukse avamine.

Maailm oli külmast sõjast hoolimata muutunud nii, et iseseisvus sai teostuda vaid koostöö, mitte vastasseisu kaudu.

Eesti on nüüd suhtumise poolest samalaadses situatsioonis nagu Soome 1930. aastatel. Ka teised Balti riigid käsitlevad oma iseseisvust iseseisvusena Nõukogude Liidust, kuigi selle asemel on Venemaa. Nad ei vaja koostööd ida pool, et liituda läänega.

Tänapäeva globaalses maailmas juhivad turud arengut ja rahvusriigid kaotavad oma otsustusõiguse rahvusülestele poliitilistele ühendustele. Selle hea näide on Soome ja Eesti vaheline liiklemine.

Riikide vahel kehtib 1937. aastal tehtud kultuurikoostöölepe, aga tegelikult käib koostöö hoopis teistes sfäärides kui lepe kujutab. Koostöö on hoopis teiselaadne kui läinud aastakümnetel. Riiki ei ole selleks palju vaja.

Ajalugu õpetab praeguse etapi kohta üsna vähe, kuid võib-olla siiski midagi.

Esiteks. Rahvusriikide tulevikku puudutavad otsused sünnivad tihti kuskil mujal kui riikides endis.

Kui on soov otsuseid mõjutada, tuleb olla juures, kui asju ette valmistatakse. Selleks on vaja samasuguseid rahvusvahelisi oskusi, nagu olid Soome iseseisvuse esimestel isadel Sprengtportenil ja Kustaa Mauri Armfeltil.

Teiseks. Rahva oma valmidust muutusteks on võimalik muuta riigi struktuuride, eriti hariduse abil.

See, et väikse riigi ainus tõeline jõud on teadmised, on praegu sama palju tõsi kui

19. sajandi keskpaigas, kui Johan Vilhelm Snellman oma lause sõnastas.

Kolmandaks. Eriti väikestel rahvastel on vaja leida oma koostööpartnerid, parem lähedalt kui kaugelt.

Muid vahendeid kui koostöö oma positsiooni ja püsimajäämise tugevdamiseks ei ole. Soome iseseisvuspäeval 2007 puudutab see eriti Läänemerd.