Matti Maasikas: iseseisva Soome üheksa aastakümmet

Matti Maasikas Foto: Postimees.ee

Täna möödub 90 aastat päevast, mil Soome suurvürstiriigi parlament kiitis heaks iseseisvusdeklaratsiooni ja kuulutas välja sõltumatu Soome riigi. Pärast lühikest, ent verist kodusõda ning lennukaid mõtteid kuningriigist kinnistus vabariiklik ja demokraatlik riigikord 1920. aastate alguseks.

Määratleti ka suhted naabritega, kelle kaudu nähakse ja identifitseeritakse ju tihti ka iseennast: Eestit tunnustati de iure juulis 1920, Venemaaga sõlmiti Tartus rahuleping oktoobris 1920 (ehkki veel järgmise aasta lõpul läks Ida-Karjala ülestõusnutele appi hulk Soome nn hõimusõdureid).

Varasema kauaaegse emamaa Rootsiga läks kõige pikemalt: tüliküsimuseks olnud Ahvenamaa saarte kuuluvust ja staatust omavahel selgeks ei saadudki, lahenduse pidi tegema Rahvasteliit 1921. aastal. Riigipeade visiidid toimusid ja suhted normaliseerusid alles 1925. aastal.

Maailmasõdade vahel otsis Soome oma teed nii sise- kui ka välispoliitikas. Seda teed polnud lihtne leida, aastatel 1917–1934 oli riigil 20 valitsust. Ühiskonna konsolideerumist takistasid 1918. aasta kodusõja valusad haavad, majanduslikku jaluletõusmist raskendasid 1930. aastate alguse ülemaailmse majanduskriisi mõjud.

Samal ajal tõstsid kogu Euroopas pead autoritaarsed liikumised, mis leidsid maailmasõjast veel täiesti toibumata ning majanduskriisist raputatud rahvahulkadelt sooja vastuvõtu. Erand polnud ka Soome, kus nn Lapua liikumine tuli tänavatele marssima, võttis kinni ja küüditas idapiirile vasakpoolseid poliitikuid ning püüdis Kaitseliidu ja radikaalsemate üliõpilasorganisatsioonide näol kujundada endale ka vajadusel jõudu kasutava kontingendi.

Demokraatia nimel

Soome demokraatia asus autoritaarsete tendentsidega võitlema mitmel rindel. Seda on tabavalt kirjeldanud Max Jakobson oma suurteoses «XX sajandi lõpparve».

Demokraatia enesekaitset juhtis neli meest. Parempoolne president Svinhufvud oli usutav vastane Lapua liikumise käratsevale tõusule. Hilisem president Paasikivi hoidis tollal esimehena konservatiivset parteid demokraatlikul liinil, lõigates läbi laiade paremjõudude tärkava flirdi radikaalidega. Sotsiaaldemokraatide esimees Tanner hoidis omalt poolt töölisklassi esindajaid vasakautoritaarsusest ja kommunistide liigsest mõjust eemal. Ja Soome Panga presidendi, hilisema riigipea Ryti kindlakäelise rahanduspoliitika tulemusena taastus Soome majandus maailmakriisist kiiremini ja vähema valuga kui muu Euroopa.

Nii jäi Soome demokraatlikuks. See tuli talle Teise maailmasõja eel, ajal ja järel vägagi kasuks.

Teine eraldav asjaolu oli keeletüli – uus soome rahvuslus tahtis radikaalselt minema pühkida vana, valdavalt rootsikeelse eliidi. Näiteks Helsingi ülikooli täiesti soomekeelseks muutmise küsimus, mida nõudsid käremeelsed rahvuslased, oli 1930. aastate keskpaigas väga oluline poliitiline teema. See ei jätnud mõju avaldamata ka suhetele Rootsiga ja aeglustas Soome aktsepteerimist ühe Põhjamaana. Kuid põhjamaine suundumus oli 1930. aastatel saanud Soome välispoliitilise orientatsiooni nurgakiviks.

Nõukogude Venemaa tugevnemist nägev ja kartev Soome juhtkond otsis riigile identiteeti, lõimumist ja kaitset. Esimese maailmasõja järgne Rahvasteliidu-vaimustus oli taandunud. Inglismaa ja Prantsusmaa võimet edukalt toetada nn ääreriike ei usutud. Natsi-Saksamaaga end siduda ei tahetud. Jäidki üle Põhjamaad, kelle hulka oli Soome Rootsi riigi osana varem tegelikult juba 600 aastat kuulunud. Kuid sõjalist liitlast Rootsist ei saanud.

Läbi Talve- ja Jätkusõja

1939. aasta sügisel jäi Soome Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli järgi NSV Liidu mõjusfääri ja talle esitati samasugused nõudmised kui Balti riikidele. Viimastest erinevalt lükkas Soome nõudmised tagasi. Tulemusena veeres Punaarmee 30. novembril 1939 Karjala maakitsusel üle piiri.

Algas 105 päeva kestnud kangelaslik Talvesõda, mille tagajärjel pidi Soome loovutama maa-alasid ja lubama riiki Punaarmee baasi, kuid säilitas iseseisvuse. Talvesõja tagajärjeks oli aga Soome ühiskonna konsolideerumine – ühine võitlus välisvaenlase vastu 40-kraadises pakases kaotas klassi- ja keelepiirid.

Katse Jätkusõjas koos Saksamaaga 1941–1944 kaotatud maa-alasid NSV Liidu käest tagasi võita lõppes edutult. Sõja lõppfaasis võitles Soome eest ka rohkem kui 3000 Eesti vabatahtlikku. Kaotati veel maid ja Hitleri liitlase rahvusvaheline maine halvenes. Siiski suutis Soome säilitada iseseisvuse ja demokraatliku riigikorra.

Suhteid idanaabriga reguleeris 1948. aastast sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise leping. Ametlikuks välispoliitikaks sai neutraalsus. Mitteametlikult jälgis Soome täpselt, millistest NSV Liidu seatud piiridest ta üle astuda ei saanud. Seda praktikat nimetataksegi soometumiseks.

Soome positsiooni Ida ja Lääne vahel näeme selgesti, kui võrdleme Soome ja NSV Liidu suhete temperatuuri idabloki ja lääneriikide üldise läbisaamisega samal ajahetkel. Kogu külma sõja jooksul oli ikka nii, et üldise pinge lõdvenemise ajal tugevdati Moskvast survet Soome suunas (näiteks sooviti pidada ühiseid sõjaväeõppusi). Suhete teravnedes Läänega pöördus idanaabri tähelepanu aga Soomelt ära.

Seda tõsiasja silmas pidades otsis Soome samal ajal hoolikalt selliseid rahvusvahelisi ettevõtmisi ja riigi Läänega integreerimise viise, mis NSV Liitu ei ärritanud.

1955. aastal liituti Põhjamaade Nõukoguga, 1956. aastast osaletakse aktiivselt ÜRO rahuvalvejõududes. 1974. aastal sõlmiti vabakaubanduseping Euroopa Majandusühendusega.

Kuid näiteks demokraatlikke riike koondavasse Euroopa Nõukokku astus Soome alles 1989. aastal, pool aastat enne esimest endise idabloki maad. Euroopa Liitu astumise avaldus anti sisse pärast NSV Liidu lagunemist. NATOga tehakse küll tihedat koostööd, kuid täisliikme staatus pole hetkel kavas.

Vasakvaimustus

Soome heaoluühiskond hakkas kujunema 1960. aastatel koos kiire linnastumise ja struktuurimuutustega maal, mis muu hulgas tõi kaasa

300 000 soomlase, peamiselt väiketalupoja, emigreerimise Rootsi. 1960. aastate Euroopa vasakradikaalsuse laine ei jätnud puudutamata ka põhjanaabri sise- ja välispoliitikat.

Kümnendi lõpul ja järgmise alguses kerkis esile jõuline põlvkond vasakpoolseid noorpoliitikuid, kellest mitmed juhivad – arusaadavalt mitte enam noorpoliitikuina – ka
21. sajandi Soomet.

Juba 1950. aastatel oli poliitiline eliit töörahu huvides hakanud tulupoliitilisi otsustusi tööturu osapooltele delegeerima. Kaks kümnendit hiljem sai see reegliks. Tööandjate ja töövõtjate kokkulepped said tihtilugu seadusteks nii, et parlament ei muutnud komagi.

Ühiskonnas laiemalt maad võtva vasakvaimustuse turvil kuulus neis kokkulepetes jäme ots ametiühingutele. Tööandjad said vastutasuks töörahu, poliitikute klass aga ühiskondliku leppe. Olukorras, kus majandus oli väliskonkurentsile osaliselt suletud (kapitaliturg näiteks avati alles 1987) ja ametiühingud esindasid 90% palgasaajatest, oli see süsteem teatud piiri ja ajani jätkusuutlik.

1990. aastatel toimusid radikaalsed muutused Soome jaoks nii sisemistes kui ka välistes oludes. Koos NSV Liiduga kadus otsene surve idast. Maailm avardus nii poliitilises kui ka majanduslikus mõttes, Soome majandus hakkas kiiresti muutuma tõeliselt rahvusvaheliseks. Astumine Euroopa Liitu koos kahe teise külma sõja aegse neutraalse riigi, Rootsi ja Austriaga 1994. aastal oli loogiline samm. Nagu ka kõrgtehnoloogia tippfirma, maailmaturu liidri Nokia tekkimine hea haridustasemega, distsiplineeritud ja motiveeritud töötajatega riigis.

Põhjanaabri tulevik

Mis edasi? Soome areng ja rahvusvaheline positsioon sõltub esmajoones sellest, kuidas sealne ühiskond oma poliitilise eliidi juhtimisel vastab järgmistele küsimustele.

1. Kuidas toimida globaalses maailmas? Kui avatud ja paindlik suudab Soome ühiskond oma suhtumistelt olla, et rahvusvahelises konkurentsis toime tulla?

2. Millise panuse annab Soome rahvusvahelisel õigusel põhinevate demokraatlike riikide organisatsioonide (sh NATO) tegevusse rahvusvahelisel areenil?

3. Kuidas suudab Soome hakkama saada demograafilise kriisiga? See on küll leebem kui näiteks Ida- või Lõuna-Euroopa maades, kuid juba lähikümnendil ähvardab töökäte puudus ka Soomet. Kust saadakse inimesi juurde?

Soome hetke parim Eesti-tundja professor Seppo Zetterberg on 2004. aastal ilmunud esseekogumikus «Ühe puu eri harud» näidanud, kuidas eestlased jälgivad väga tähelepanelikult kõike seda, mis Soome lahe põhjakaldal toimub.

Teisisõnu, Soome on Eestile esimene võrdlusmaa. On meie suur õnn, et meil selline võrdluse võimalus ja võrdlemise harjumus on.

Iseseisva Soome 90. sünnipäeval on meil põhjust tunda rõõmu selle üle, et Soomel on hästi läinud ja võrrelda põhjanaabrite riigi lugu meie omaga. Probleemid, millega me, kaks naaberrahvast, 21. sajandil maadlema peame, on samad.8