Krista Kodres: küündimatusega tasutud auvõlg

Krista Kodres
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krista Kodres
Krista Kodres Foto: Peeter Langovits

Küsimuses, mis näib juba olevat riiklikult otsustatud, sundisid mind sõna võtma kaks asjaolu. Üks neist puudutab konkursi võidutöö «Libertas» juba üsna palju, kuid siiski mitte piisavalt arutatud esteetika probleemi ning teine seni väga vähe puudutatud küsimust samba suhtest Ingeri bastioni, vanalinna ja Toompeaga.

Viimane on ühtlasi ka riikliku muinsuskaitse probleem, mistõttu samba püstitamist korraldav kaitseministeerium esitas kaks nädalat tagasi projekti läbivaatamiseks muinsuskaitseameti ehitusmälestiste komisjonile.

Samuti tuleks veel kord mõtiskleda selle üle, kuidas siiski osutus võimalikuks «Libertase» väljavalimine ja mida sellest sündmusest õppida.

«Kogu rahva monument»

«Kogu rahva monument» – nii on «Libertase» autorite kollektiiv (Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho, Anto Savi) oma kreedo sõnastanud ja seda oli Sternfeldi elavas ettekandes võimalik veel kord kuulata ka ehitusmälestiste komisjoni istungil. Analoogselt on «Libertase» plusse kirjeldanud ka žürii esimees peapiiskop Andres Põder.

Peapiiskopi arvates on töö esikohta väärt just sellepärast, et see pole vormilt «liiga innovatiivne» ja on oma selge märgilisusega kõigile arusaadav. Viimane sedastus, nagu ka väljend «kogu rahva», on osutunud siiski kahtlaseks: väga suur osa «rahvast» on sõna võtnud samuti väljavalitud lahenduse vastu.

Ka siinkirjutaja arvates ei ole Vabadusrist kõige õnnestunum kujund (kuigi aumärgina on selle kujundus kaunis), eelkõige põhjusel, et võõrale (olen seda kontrollinud!) assotsieerub see kõigepealt hitlerliku haakristiga. Väide, et see ei ole haakrist, ei tähenda, et sellise seose teket oleks võimalik vältida. (Kuidas? Kas panna samba juurde seletuskiri? Võimalik, aga mida teha nende külalistega, kellel pole aega/tahtmist jalamile läheneda?)

Vastuseisu oluliseks põhjuseks on minu arvates olnud kavandi kui terviku ilmselge kunstiline küündimatus. Võib-olla vajab selgitust, kuidas ma julgen seda väita. Väidan seda asjatundjana, professionaalina, kelle igapäevatöö on tegelemine visuaalkunstide ja arhitektuuriga. Minusuguseid kutsutakse võistluste žüriidesse; olin ka eelmise, 2002. aasta vabadusmonumendi žürii liige.

Äsjasel konkursil juhtus paraku nii, et asjatundjaid oli žüriis märgatavalt vähem (neli kaheksa vastu) kui muude institutsioonide esindajaid. Sellest on väga kahju, sest isegi postmodernistlikul ajastul on «esteetiline otsustus» konkursitulemuste hindamisel endiselt oluline.

Kui nii ei arvataks, korraldataks konkursse kontseptsioonide kirjelduse alal, ei nõutaks jooniseid ega makette, 3Ddest rääkimata. Muide, esteetilise otsuse kaalukusest räägivad ka kõne all oleva konkursi tingimused.

Mida pidanuks hindama?

Hindamiskriteeriumid ja nende kaalukus olid järgmised: ideekavandi vastavus võistluse kontseptsioonile (25%), arhitektuurne, kunstiline ja linnaruumiline kvaliteet (25%), kunstiline terviklikkus, vormiküpsus ja kaasaegsus (20%), sobivus Vabaduse väljaku keskkonna ja selle linnaehitusliku arengukavaga (20%), sobivus riiklike tseremooniate korraldamiseks (5%), teostatavus, tähtaeg ja kogumaksumus (5%). «Ilu» osakaal seega – 65%; võrdle seda žürii koosseisuga.

Milles seisneb «Libertase» kunstiline küündimatus? Aga selles, et on välja pakutud just selline üledimensioneeritud, halvasti proportsioneeritud, ümbritseva ja ausambaaluse väljaku osas isegi iseendaga karjuvasse dissonantsi sattuv vormiline lahendus.

Isegi kui unustada Vabadusristi sobivuse küsimus, või kui selle asemel oleks samba otsas mõni muu kujund, jääks see konkursitöö terviklahendusena ikkagi kehvaks pakkumiseks. Kuigi olen nõus, et täpselt kümnesse ei tabanud seekordsel võistlusel ükski ideekavand, leidus seal siiski palju õnnestunumaid töid kui «Libertas».

Pärast võitu on «Libertase» autorid kavandit edasi arendanud. Ehitusmälestiste komisjonile demonstreeritud variandis on sammas võrreldes eelmisega kolm meetrit kõrgem ja paekivi asemel on materjaliks klaas. Rainer Sternfeldi sõnul tagab esimene kuldlõikele vastava «õige proportsiooni» (mis olevatki kunstitaseme tagatis) ja teine korvab algvariandile etteheidetud konservatiivset imagot.

Klaasist sammas sümboliseerivat Eesti innovatiivsust ja tasakaalustavat muidu traditsioonilist vormi. Retoorika on vägev, aga sisutühi, sest kauniks ja küpseks visuaalkunstiteoseks see kavandit ei kasvata.

Miks on monumendi kunstitase siiski nii tähtis? Aga esiteks sellepärast, et on nonsenss püstitada midagi nii tähtsat ja kallist, millel seda taset ei ole. Teisalt ka sellepärast, et me pole ainsad, kes vabadussammast n-ö tarbivad: pärgi hakkavad panema presidendid ja diplomaadid, seltskond, kelle visuaalkultuurikogemus on ilmselt küllalt suur, et monumendi ebaõnnestunud lahendust märgata.

Sammas ja linn

Nagu lugeja ehk tähele pani, pidanuks võistlustulemuse hindamisel tähtsaks pidama ideekavandi «arhitektuurset, kunstilist ja linnaruumilist kvaliteeti ning sobivust Vabaduse väljaku keskkonna ja selle linnaehitusliku arengukavaga».

Vaadakem «Libertast» linnaruumi ja muinsuskaitse aspektist, mis kohas, kuhu sammas rajada kavatsetakse, on vahetult seotud. Nagu öeldud, peaks sammas tulema 30 meetri ehk kümnekordse maja kõrgune, postamendialuse pinnaga 4x4 m2. Uuest märksõnast «klaas» ei maksa end petta lasta: tehniliselt ei ole võimalik sammast üksnes klaasist teha, kandvaks konstruktsiooniks plaanitakse kuuldavasti terast; selleks et too konstruktsioon samba sees nagu kraanatüvi paistma ei jääks, kavatsetakse kasutada piimjat klaasi.

Muidugi ei saa klaassammast ehitada ühes tükis vaid plokkidest, mille vahel vuugid. Niisiis saaksime päevases variandis väljaku servale hiigelsuure valge postamendi hiigelsuure – kümne meetri kõrguse – valge Vabadusristiga. Tõsi, samba õhtune-öine ilme tõotab olla parem, sest iga sedasorti valgustatud objekt mõjub efektselt..

Kutsungi nüüd kõiki tungivalt oma kujutlusvõimet pingutama ja endale silme ette manama Vabaduse väljaku ja selle ümbruse hoonestuse mastaabid ning seejärel lisama sinna kümnekorruselise maja kõrguse valge, suhteliselt paksu hiigelsamba. Pole kahtlust, et Vabadussõja monument sellisel kujul varjutaks teatud vaadetes taamal kõrguva Toompea ning teises sihis Harju tänava ja all-linna oma kirikutornidega.

Kas mastaabi silmipimestav dissonants kogu muu linnakeskkonnaga olekski uus «linnaruumiline kvaliteet»? Loodan, et vastupidine saab selgeks ka autoritele endile, kui valmib ehitusmälestiste komisjoni soovitatud makett, milles kajastub ühtlasi sammast ümbritsev keskkond.

Sama kriitika peab paika ka Vabadussõja võidusamba ja Ingeri bastioni kavandatava suhte osas: riikliku arhitektuurimälestise Ingeri bastioni peale on istutatud seda oma suurusega totaalselt degradeeriv objekt. See oleks nagu ühe ajajärgu ülekirjutamine teisega. Muinsuskaitse seisukohalt on see ebaeetiline ja lubamatu. Nii kirjutasime ka komisjoni protokolli. Nagu teada, on komisjoni ettepanekud muinsuskaitseametile üksnes soovituslikud.

Lõpuks tahaksin puudutada mind seoses kõne all oleva konkursiga algusest peale kummitanud küsimust. Ma nimelt ei suuda enam rekonstrueerida momenti, millal sai eelmise võistluse «Vabaduse monumendist» praeguse võistluse «Vabadussõja võidusammas».

Vabaduse- või sõjasammas?

Esimene taotlus oli sümpaatsem, sest sõnastas midagi, mis on väärtuslik ja tähtis kõigile eestlastele, mis on alati aktuaalne, milles on enam üldinimlikkust, ülevust ja aadet. Vabadussõda on ju siiski vaid üks sündmus teel vabadusele ning seda meenutab Eestis umbes 140 Vabadussõja mälestusmärki.

Saan aru, et paljude arvates tuleks Vabadussõja võidusammas Tallinnas püstitada sellepärast, et see oleks justkui auvõla tasumine; esimene katse ausammas püsti saada pidi teostuma 1924. aastal (asja ei saanud sellest aga seetõttu, et Amandus Adamsoni esitatud kavandit peeti liiga akademistlikuks ja pompoosseks – sic!). Isiklikult arvan, et auvõlga saaks tasuda ka vabadussambaga.

Siinkohal tasub mainida Saksamaal parajasti toimuvat debatti. Nimelt on Ulmi Kunstiühingu (Ulmer Kunstverein, Berliin) liikmed saatnud avaliku kirja kantsler Merkelile ja kaitseminister Jungile seoses Bundeswehri auks kavandatava monumendi (Bundeswehr-Ehrenmal) konkursiga.

Kritiseeritakse konkursi kontseptsiooni, mis sõnastas ülesande luua «ausammas» (Ehrenmal), mitte aga kirjutajate arvates 21. sajandi maailmaga märksa enam sobiv «mälestusmärk» (Denkzeichen), samuti leitakse küsitavusi formuleeringus, mis rõhutab, et monumendist peaks saama «rahvuslikku mõõtu» (von nationalen Rang) ausammas.

Viimane mõte peegeldab muidugi eelkõige sakslaste keerulist suhet oma ajalooga; meid ei peaks rahvuslikkuse mõiste nii paaniliselt erutama. Küll aga on õpetlik samas kirjas leiduv mõte, mis kutsub üles olema ettevaatlik monumendi visuaalse ilme suhtes, sest «väga sageli seisavad nüüdisaegsena mõistetud vormide taga ajaloolised keele- ja pildikujundid, mis toovad oma tähenduse endaga ajaloost kaasa ja võivad demokraatlikus väärtustesüsteemis osutuda vägagi problemaatiliseks».

Sellele vastavalt ollaksegi kriitilised Andreas Mecki võidutöö suhtes, kuna selle kujus – kasutatud on templivormi ja altarimotiivi – ülistatakse tegelikult sõda kui püha tegevust....

Püüan öelda, et enne kui Vabaduse väljakule monument püstitada, vajaks väga mitmed küsimused ikka veel ja veel avalikku arutelu. Eriti lubamatu oleks püstitada sammas paljukõlanud argumendiga, et saaks ometi probleemist lahti. Möödunud konkurssi tuleks võtta kui õppetundi ja leppida sellega, et selle tulemus on küsitav nii kunstitaseme, muinsuskaitse kui ka kontseptuaalses aspektis.

Me ei kaota midagi, kui sammas Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks rajamata jääb, sest kogu Eestimaa on Vabadussõja mälestusmärkidega kaetud. Meil on aga nii mõndagi kaotada, kui samba praeguses vormis püsti ajame.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles