Juhan Parts: vassimise palgaks on kahjum
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal avalikuks saanud kahtlustus, et Valga maavanem on ühe bussifirma juhtidelt altkäemaksu võtnud, on ilmsiks toonud hulga küsimusi ühistranspordi toetamise teemal. Hinnangut vajab nii praegune olukord kui ka see, mida ühistranspordi toetamises muuta.
Minu jaoks ei ole kahtlust selles, et Eesti vajab ühistransporti. Hajaasustust ning inimeste paiknemises toimuvaid muutusi arvestades peab see olema hästi planeeritud ja paindlik süsteem, mis peab põhinema inimeste tegelikel liikumisvajadustel ja arvestama ka kulusid.
Ühistranspordi korraldamise aluseks ei tohi olla populism merel, taevas, maanteedel ja raudteedel, kus poliitikud löövad lärmi iga piletihinna muutuse üle, ent selle varjus toimub ka mittevajalike liinide ülalpidamine, riigi raha raiskamine ja sahkerdamine.
Jutt ohvritest on häma
Mind on viimaste päevade jooksul esitatud väidetest kõige rohkem üllatanud need, mille kohaselt on bussiveo toetamisel ilmnenud korruptsioon justkui paratamatult tingitud sellest, kuidas on avaliku liiniveo toetamine korraldatud. Sellistes väidetes on raske näha muud sisu peale vahelejäänud isikute õigustamise.
Nii väitmiseks võiks alust olla juhul, kui bussiveo toetamine oleks reguleerimata või reguleeritud nii, et ülesanded ja vastutus oleksid ebaselged. Ühistranspordiseadusega paika pandud avaliku liiniveo toetamise korralduses võib näha mitmeid puudusi, ent altkäemaksu võtma ei kohusta küll miski.
Ma ei ole nõus sellega, et praegune ühistranspordi toetamise korraldus sunnib mõnda maavalitsust suunatud riigihankeid tegema või halbu lepinguid sõlmima. Seaduse poolelt on ka nüüd kõik täiesti selge maavalitsuse ülesanne on sõlmida vedajatega riigihanke korras lepingud ning rahastada liinivedu riigieelarvest eraldatud vahendite piires.
Ses mõttes ei erine liiniveo toetamine mis tahes muu teenuse tellimisest või asja ostmisest riigihankega. Iga asja on võimalik vussi keerata, prokuratuuri ja kaitsepolitseiameti töö näitab, et mõnel juhul on seda ilmselt tehtud tahtlikult.
Kui vaadata asja kitsalt korruptsiooniriskide vaatepunktist, siis seisneb liiniveo toetamise põhiline keerukus selles, kuidas tagada, et vedaja valitaks välja ning makstava toetuse summa kujuneks ausas konkurentsis. Siin on esinenud peamiselt kahte laadi probleeme.
Probleemi tuum
Esimesed on seotud riigihanke tingimustega. Piltlikult öeldes on asi nii, et mida suurem tellimus korraga ning mida piiravamatel tingimustel pakkumisele panna, seda väiksem on võimalike pakkujate hulk.
Mõned näited viimaste aastate praktikast kui hankes nõuda ISO9001 sertifikaadi või kindlas asukohas busside pesula olemasolu, mis oli vaid ühel potentsiaalsel pakkujal, siis paratamatult keegi teine pakkumist esitada ei saa.
Teine probleem on seotud riigihanke alusel sõlmitud avaliku teenindamise lepingutega ning seisneb lühidalt selles, et parima pakkuja väljavalimisel arvestatakse küll hinda, ent lepingus fikseeritakse see vaid aastaks ning jäetakse edasise hinna muutmise mehhanism täpselt kokku leppimata.
See muudab kogu hanke sisuliselt farsiks, sest võitjaks tulnud vedaja loodab õige pea vargsi toetust juurde nõuda, ent nüüd juba ilma igasuguse konkurentsita. Mõlemad kirjeldatud probleemid on välditavad ega ole süsteemi poolt peale sunnitud.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on alustanud ühistranspordisüsteemi ümberkorraldamist. Ajendiks ei ole siin vaid viimase aja korruptsiooniskandaalid, tegu on transpordi arengukavas kokku lepitud ettevõtmisega.
Kuidas korraldada?
Tahame järgmisest aastast ühtlustada riigihanged, et neid ei oleks lihtne suunata ühele pakkujale ning et lõpeks olukord, kus bussifirmadel on võimalus konkurentsivabalt igal aastal dotatsioone juurde nõuda.
Selleks pakub ministeerium maavalitsustele välja ühtse käsitlusega riigihankedokumendid ja lepinguvormid. See on ka vedajatele selge signaal võetud kohustusi tuleb täita, ebaausate võtete kasutamise ja valetamise palgaks peab olema kahjum, mitte toetussumma suurendamine.
Teine töösuund on ühistranspordisüsteemi laiem ümberkorraldamine. Põhiprobleemiks on siin: mil määral ühistransport inimeste tegelikke liikumisvajadusi rahuldab. Praegu korraldab maakonnasisest bussiliiklust maavalitsus, kuid inimeste tegelikud vajadused on tihti laiemad, näiteks käiakse mõnes kohas massiliselt kõrvalmaakonda tööle.
Järelikult on oluliseks võtmesõnaks koostöö suuremate linnade ja neid ümbritsevate valdade juhid, istuge maha ja arutage, kuidas teie inimestel oleks parem liigelda. Inimesi ei huvita omavalitsuste piirid, nemad tahavad sõita tööle, teatrisse ja vanaemale külla.
Vastutustundlikkust!
Meil on väljatöötamisel ühtne register, mis võimaldaks ministeeriumil tõhusamat kontrolli bussifirmade ja nende pakutava teenuse üle.
Praegu analüüsime versiooni, kus info kõigi ostetud piletite kohta jookseks automaatselt ja reaalajas kokku, nii et oleks võimalik näha, kui palju ja millal tegelikult mingitel bussiliinidel sõidetakse; kuhu tegelikult on dotatsiooni vaja ja kus riigi toetus vaid firmaomanike kukrut paisutab.
Selliseid liine on. Nii näiteks kirjutas mulle tihti Pärnu ja Tartu vahet sõitev Tiia Kärner, kuidas pileti hind aina tõuseb, aga bussides on tihti vaid 4-5 inimest. On see siis mõistlik asjade käik?
Kõik muudatused ei saa kõigile osapooltele täiesti valutud olla, seda enam, et näiteks bussijuhtide palgaprobleem on terav juba praegu ja toimunud on ka üks hoiatusstreik.
Kutsun nii bussijuhte kui ka bussiettevõtteid üles väga vastutustundlikule käitumisele kui omavahel läbi räägitud ei saa, tehke seda riikliku lepitaja asjatundlikul vahendusel.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on samuti valmis vajaduse korral läbirääkimistele appi tulema.
Ent kui bussifirma oma töötajatele palga maksmisega toime ei tule, tasub tal ikkagi eelkõige ise peeglisse vaadata, mitte riiki süüdistama tõtata: kas pole liinikonkursil osalemiseks hindu liiga palju alla löödud? Nii et, lugupeetud bussiettevõtja: kui võetud kohustust täita ei suuda, tunnista üles, teeme uue ja õiglase konkursi.