Kadri Liik: Afganistan, Venemaa ja meie

Kadri Liik Foto: Postimees.ee

«Nad jätsid oma hukkunud maha ja sõitsid edasi. Ning see Vene kindral puhkes nutma, ta nuttis nagu väikene laps, ei saanud ega saanud pidama,» lõpetab ameeriklane oma loo. Tekkinud vaikuses kostab aknast viimase sügisese tsikaadi sirinat.

Ööd on juba jahedad. Linna ümbritsevate mägede kohale kerkib hele kuu.

Istume Kabulis Afganistani rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) peakorteris ning räägime venelastest.

Mõju Eestile

Kõrge NATO sõjaväelane on just lõpetanud loo oma kohtumisest vana Vene kindraliga, kus jutuks tuli Kabuli-Jalalabadi maantee. Seda on alati tulistatud, nii siis kui ka nüüd; ning kaks kunagi vastasleeridesse kuulunud sõjaväelast saavad lausa kilomeetri täpsusega kurikuulsa tee üksikasju arutada.

Ent see, kuidas nad tulele reageerisid, on erinev: ISAF tulistas vastu ning ajas vaenlase minema. Venelased ootasid, kuni tuli lakkas, jätsid hukkunud maha ja sõitsid edasi. Et järgmisel korral karistusoperatsioonina mõni küla maa pealt pühkida.

Praegu Afganistanis toimuvat vaadatakse Moskvas kirgliku pinge ning vastakate emotsioonidega. Ratsionaalselt võttes on stabiilne Afganistan kindlalt Venemaa huvides. Ent Venemaa ei ole väga ratsionaalne riik, mistõttu oma südame põhjas tahab Moskva pigem, et lääneriigid saaksid siin alandatud nagu Nõukogude Liitki.

Putini nõunikud on kohati pea avalikult tunnistanud, et kuigi nad teoreetiliselt peaksid ISAFile edu soovima, ei tee nad seda praktikas teps mitte. Et Vene raha toetab president Hamid Karzai vastaseid, on fakt, mida kinnitavad nii afgaanid kui ka Kabulis resideerivad suursaadikud. Venemaad nimetab esimesena ka kõrge Pakistani kindral, kes armee peakorteris Rawalpindis loeb üles riike, kes on huvitatud Lääne läbikukkumisest Afganistanis. Ning läbi jaheda tolmulõhnase ööõhu oma konteinerelamusse lonkides saab mulle äkki selgeks, et sidemed Afganistani ja Eesti julgeoleku vahel on veel palju otsesemad, kui ma varem arvasin.

Üsna otsesed on nad nii ehk teisiti. Kui Iraak ja Afganistan langevad kaosesse, siis voogab see kaos hulkuvate terroristide, narkootikumide ja muu inetuse kujul ka üle Euroopa. Ei ole suurt põhjust loota, et Eestisse midagi ei jõua.

Demokraatia õnnestumine

Veelgi olulisem on aga asjaolu, et Lääne läbikukkumine neis paigus võib kaasa tuua maailma julgeolekustruktuuri ja jõusuhete tõsise muutumise. Äpardunud riigiloomiskatsed võivad mõjuda hukutavalt USA prestiižile ja liidripositsioonile maailmas, see aga omakorda lööks kõikuma Lääne kui terviku. See kõik oleks meile väga ohtlik. Ükskõik kui palju vigu ei oleks USA George W. Bushi juhtimisel ka teinud, tõsiasjaks jääb, et külma sõja järgne USAst domineeritud maailmakord on Eesti jaoks kõige kasulikum asjade seis, mida me viimastel sajanditel – aga võib-olla üldse terve ajaloo jooksul – oleme näinud.

Ent Vene-tegur lisab kogu asjale veel ühe meie jaoks huvitava nüansi juurde. Kui tahes kahjurõõmsad Moskvas ka ei oldaks USA murede üle Iraagis, Venemaa tegelik obsessioon on Afganistan. Just see on see, mida Vene kindralid näevad kui «oma Vietnami», alandust, mis vallandas impeeriumi lagunemise. Kui Läänt tabab Afganistanis NSV Liidu saatus, siis võetakse seda kui märki Lääne «impeeriumi» lagunemisest, mõistetagu impeeriumi all siis kas USA domineeritud maailmakorda või NATOt, mis teatavasti on Afganistani missiooni oma olulisimaks tegemiseks kuulutanud.

Kui Lääne Afganistani-missioon õnnestub, siis annab see muu hulgas tunnistust ka kahe riigisüsteemi kvalitatiivsest erinevusest. Demokraatial õnnestub asi, mis autokraatia hukutas. Praegu, mil (neo)autoritaristlik valitsemiskord mitmes riigis taas võidukäiku teeb ning avalikult endale eluõigust nõuab, ei oleks selline märk sugugi liiast.

Ning Moskvale, mille emotsionaalse, läänevastase ja kättemaksuhimulise välispoliitika ülbus on kasvanud võrdeliselt Lääne probleemidega Iraagis-Afganistanis, mõjuks see kainestavalt. Tema julgus pommitada oma naabreid ning ähvardada Euroopat saaks tugevalt kärbitud. Sellega peaks olema vastatud ka kõigile neile, kes küsivad, mida ometigi teeb Eesti Afganistanis, kui meie tegelik julgeolekuoht on, nagu paljud meist arvavad, Venemaa.

Kõrged panused

Seega, panused on Afganistanis väga kõrged. Mured paraku on samuti suured. Eile lõppenud NATO kaitseministrite kohtumise eel saadetud kirjas nentis peasekretär Jaap de Hoop Scheffer, et ISAFil on puudu praktiliselt kõigest, mis Afganistanis edu saavutamiseks vajalik: vägedest, helikopteritest, kohaliku armee ja politsei väljaõpetajatest.

Lääne vägesid on Afganistanis praegu ligikaudu 50 000: sellest 40 000 ISAFi väed, 10 000 veel NATOst sõltumatuid USA vägesid. Seda on kaugelt liiga vähe. Militaarteooriate kohaselt läheks Afganistani-suuruse territooriumi korralikuks kontrollimiseks vaja 400 000 inimest, ISAFi juhid kinnitavad, et ka praeguse hulga kolmekordistamine oleks väga suur asi.

Korrupeerunud maa

Olukorra muudab keerukamaks veel tõik, et mitme riigi väel on niinimetatud rahvuslikud piirangud – näiteks sakslased ei tohigi rahulikust põhjast alla lõunasse võitlustulle minna. Kanadalased, britid ja hollandlased, kes on lõunas, ei vaata sellele just hea pilguga. Vaevalt et eestlasedki. NATO solidaarsus?!

Helikopterite puudust tundsin Afganistanis omal nahal: mind Qalatist Kandahari viima pidanud kopter läks katki, asenduse leidmine aga venis niikaua, et mu programmi järgmised osad hakkasid doominoefektina tühistuma.

Ent kõik eelmainitu on vaid asja tehniline pool. Kokkuvõttes sõltub edu võib ebaedu Afganistanis ikkagi mitte niipalju ISAFi suutlikkusest, kui just Afganistani enese riigivõimustruktuuride töölehakkamisest; ning selles osas on lood halvad. Afganistanis pikalt elanud ja töötanud eksperdid kinnitavad kui ühest suust, et president Hamid Karzai kaadrivalikud jätavad väga soovida: selle asemel et määrata kubernerideks inimesi, kel oli ausust ja riigimehelikkust ning keda respekteeriti, jagas ta ameteid neile, keda püüdis oma liitlasteks teha.

Tulemust näen oma silmaga, kui sõidan koos USA sõjaväelastega Lõuna-Afganistanis Moradkhan-Kalai külla. Mida teil on vaja, küsib sõjaväelane soomuki ümber kogunenud küla- ja hõimuvanematelt. «See sild laguneb vihmaga alati ära,» nendib üks neist. «Meditsiinivarustust oleks vaja,»teatab teine. «Taliban postitab kooliõpetajatele ähvarduskirju,» tõdeb kolmas.

Ameeriklane paneb kõik kirja, lubab tuua abi ja rääkida kuberneriga. Reaktsioon järgneb äge: «Mis kuberneriga! Nemad on kõik korrumpeerunud. Tooge kõik otse inimestele.»

Afgaanid on vaesusest, korruptsioonist ning tulevahetustest sedavõrd ära väsinud, et toetus Lääne koalitsioonile, mis praegu küll veel olemas, võib peatselt hapraks muutuda. Kui NATO tahab olukorrast lõpuks võidukalt väljuda, siis ei jää tal muud üle, kui praegust strateegiat – mis seisneb Talibaniga võitlemises ja Afganistani armee treenimises, valitsusasjadesse aga mitte sekkumises – muuta.

Afganistani valitsusel on ISAFi vaja, see annab ISAFile võimaluse ja õiguse ka kohaliku valitsemise kvaliteedi asjus sõna võtta ja tingimusi seada. Tegelikult on mitmed sõjaväejuhid seda ka teinud: nii mõnelegi kubernerile on mõista antud, et tema kaadrivalikud teevad sõjaväelaste püüded nulliks; ning märkusi on kuulda võetud. Ent sellist survet ja sekkumist oleks ilmselt vaja rohkem ning kõrgemal tasemel.

Oluline Afganistan

Eesti saab Afganistani heaks teha ühest küljest justkui vähe: meil pole koptereid, millest ISAF puudust tunneb, meie väekontingent on juba niigi kõige karmimas kohas ning meie kohta pretsedenditult suur. Ent nõu ja jõuga saame aidata siiski.

Esiteks, kui anname endale aru, kui oluline on meie julgeoleku seisukohalt Afganistan, siis võiksime selle teema rahvusvahelistel kohtumistel ka kirglikumalt kõneks võtta – eriti kui arvestada, et me ju niikuinii kogu aeg otsime midagi, mis päästaks meid olemast ühe-teema-riik.

Võiksime ärgitada NATOt ja teisi Afganistanis tegutsejaid oma senist strateegiat korralikult läbi mõtlema: sest, nagu öeldud, praegune lähenemine, mis püsib lootusel, et kui Lääs piiratud vägedega piiratud julgeoleku tagab, siis afgaanid suudavad ise oma riigi jalule aidata, ei päde. Vaja on rohkem vägesid, eri institutsioonide, nii sõjaväeliste kui ka tsiviilsete paremat koordineeritust ning jah, suuremat survet Afganistani valitsusstruktuuridele ja juba aegsat valmistumist 2009. aasta valimisteks – sest kui siis saavad parteide ja presidendikandidaatide peamisteks rahastajateks narkoparunid, võib Afganistanis igasuguse edulootuse pikaks ajaks unustada.

Muidugi selleks, et midagi soovitada, peab Eesti teadma, mis Afganistanis toimub. Meie sõjaväelastel on see teadmine, loomulikult spetsiifilisest vaatevinklist, olemas. Diplomaatidel on see tekkimas: on kõigiti kiiduväärne, et Eesti on saatnud Afganistani asjuri, kes praegu jagab oma aega Kabuli ja lõunaprovintside vahel.

Ent ideaal oleks veel samm edasi: korralik asjur Kabuli poliitikamaailmas ning näiteks üks seiklushimuline teine sekretär lõunas, pluss korralik infovahetus kõigiga, kel midagi öelda – tagamaks, et terased mõtted saaksid poliitikaks ja tegudeks. Sest panused, nagu öeldud, on kõrged.