Leo Kunnas: põhiseaduslik korratus ilma kaitseväe juhatajata

Leo Kunnas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leo Kunnas
Leo Kunnas Foto: Peeter Langovits

Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves esitas 15. mail riigikogule põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisuks on kõrvaldada põhiseadusest kaitseväe juhataja institutsioon. 12. juunil toimus riigikogus põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine.

Esitatud põhiseaduse paranduse jõustumise korral oleks tegu suurima muutusega sõjalise riigikaitse juhtimises ja korralduses pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Ainuüksi see fakt eeldaks eelnõu põhjalikumat analüüsi ja arutelu, mida paraku siiani pole toimunud.

Vabariigi president on põhiseaduse muutmist oma erinevates avalikes esinemistes põhjendanud kolme argumendiga: 1) vajadusega täpsustada käsuliini (s.t kellele kaitseväe juhataja allub), 2) sooviga anda kaitseväe juhataja määramine täitevvõimu (vabariigi valitsuse) pädevusse ning 3) vajadusega tugevdada tsiviilkontrolli kaitseväe üle.

Muuseas ütles vabariigi president oma kõnes riigikogu avaistungil: «Kaitseväelased teavad, et käsuliin peab olema selge ega või tekitada kahtlusi. Nii ei saa olla ka küsimust, kas kaitseväe juhataja võib alluda presidendile, kaitseministrile või ehk hoopis riigikogu esimehele või neile kõigile korraga. Muutkem nüüd käsuliin lõpuks selgeks ja üheselt mõistetavaks».

Rahuaja riigikaitse seadus (jõustunud 2002. aastal) ütleb alluvusvahekorra kohta järgmist: «Kaitsevägi on vabariigi valitsuse alluvuses olev sõjaväeliselt korraldatud täidesaatva riigivõimu asutus.»

Et kaitseväel on teatavasti üks kaitseväe juhataja ning valitsusel üks peaminister, on alluvusvahekord juba ammu üheselt seadusega paika pandud.

Kehtiva põhiseaduse järgi nimetab kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametisse riigikogu vabariigi presidendi ettepanekul. Kuid kellel on parlamendis enamus? Loomulikult valitsuserakondadel. Seega ei toimuks kaitseväe juhataja nimetamise korra muutumisel mingit sisulist muutust, välja arvatud asjaolud, et riigikogu jäetaks kõrvale ning opositsioon kaotaks sõnaõiguse.

Vabariigi president on nimetanud kehtivat kaitseväe juhataja ametissenimetamise lahendust tseremoniaalseks ning väitnud, et see «ähmastab tsiviilkontrolli täpsust ja volitust kaitsejõudude üle» ning lisanud, et «seda, milleni niisugune ähmastumine viib, oleme viimase 15 aasta jooksul näinud kahjuks rohkem kui üks kord».

Viimane tõsisem intsident kaitsejõududes, mis vajas tsiviilkontrolli sekkumist, oli Kurkse suurõnnetus 1997. aastal, mis nõudis 14 kaitseväelase elu. Tollaste väljaõppe ohutustehnika eeskirjade puudulikkus kombineerituna inimlike vigade ja väärarvestustega viisid traagiliste tagajärgedeni. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Johannes Kert ei teinud vähimatki katset vastutusest kõrvale hoida ning esitas vabariigi presidendile Lennart Merile kohe lahkumisavalduse. Vabariigi president ei pidanud vajalikuks seda rahuldada.

Käesoleval kümnendil ei ole sõjalise väljaõppe läbiviimise käigus ühtegi kaitseväelast hukkunud. Kergemaid ja raskemaid vigastusi on küll ette tulnud, kuid surmajuhtumeid on õnnestunud vältida, tänu ohutustehnika eeskirjade põhjalikkusele ning täitmise kontrollile. Seega võib väita, et kaitsevägi on teinud endast oleneva, et vältida traagiliselt lõppeda võivaid väljaõppeintsidente.

Viimasel ajal on palju kõneainet tekitanud kaks juhtumit: nn luureskandaal ja käsuahel Afganistani operatsioonil.

Luureskandaali kohta kirjutas

19. septembri Postimees: «Kapo sõnumi sisu on olnud lihtne – kuna uurimisel ei leidnud kinnitust kahtlus, nagu oleks kaitsejõudude peastaabi luureosakond ja kaitseväe juhile alluv luurepataljon tegelenud seadusvastase jälitusega, peab kriminaalasja kuriteo koosseisu puudumise tõttu lõpetama.»

Käsuahelate juhtum laiemas kontekstis käsitab NATOs kehtivate käsuõiguse liikide kehtestamist Eesti kaitsejõududes. De facto on need kehtinud alates 2002. aastast, mil kaitseväe juhataja andis välja vastava käskkirja. De iure pole neid Eestis mitte kunagi seadusega kehtestatud, ehkki NATOsse astumisest on möödas juba üle kolme aasta.

Teatavasti ei ole kaitsevägi vastutav seadusloome eest, kuid on kohustatud osalema sõjalistel operatsioonidel vaatamata seaduste hetkeseisule. Kas oleks mõeldav, et kaitseväe juhataja ettepanekul peatatakse osalemine kuni õigusaktide korrastamiseni? Ilmselt mitte.

Käsuahelate juhtumi puhul on paslik küsida: mis on siis probleemi sisu? Kas meie kontingendi- või üksuseülemate hooletuse või tegevusetuse tõttu on kaitseväelasi asjatult hukkunud? Kas meie kaitseväelased on vägivallatsenud tsiviilelanikkonna kallal või toime pannud sõjakuritegusid? Kas meie üksused pole suutnud täita lahinguülesandeid? Midagi sellist pole ju aset leidnud.

Seega on luureskandaali ja kasuahelate intsidendi näol tegu sisutühjade juhtumitega, mille põhjal oleks väär järeldada, et tsiviilkontrolli tõhustamiseks kaitsejõudude üle oleks vaja astuda nii drastilisi samme nagu põhiseaduse muutmine.

Kui analüüsida põhiseaduse muutmisettepaneku sisu ja võimalikke tagajärgi, siis pole tegu pelgalt kaitseväe juhataja nimetamise korra muutmisega, nagu avalikkusele püütakse näidata. Jõustumine kustutaks põhiseadusest viimsegi kaitseväe juhatajat puudutava sõna ning mis kõige tähtsam – kustutaks lause, mille kohaselt «kaitseväge juhib rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja». Samas ei pakuta muutmisettepanekus välja ka mingit alternatiivi – tegu oleks kaitseväe juhataja institutsiooni kõrvaldamisega delete-nupule vajutamise meetodil.

Kaitseväe juhataja eemaldamine põhiseadusest looks võimaluse kaitseväe juhataja institutsiooni kaotamiseks igal soovitud ajahetkel – oleks vaja vaid see asjakohastesse lihtseadustesse sisse kirjutada ning saada riigikogus häälteenamus.

Võib ju väita, et maailmas on palju riike, kus kaitseväe juhatajat pole olemas ning relvajõude juhivad kindralstaapide või peastaapide ülemad. Näiteks USA ja Saksamaa relvajõudude kõrgeimad sõjaväelased on hoopiski meie kultuuriruumis võõrapäraselt kõlavad staabiülemate komitee esimees ja Bundeswehri peainspektor.

Ka on paljudes riikides kõrgeimad sõjaväelased allutatud otse kaitseministrile. Näiteks USAs allub staabiülemate komitee esimees kaitseministrile (Secretary of Defense), kes omakorda allub presidendile.

Kuid siin tulevad mängu Eesti spetsiifilised olud. Pentagonis või mõne muu arenenud lääneriigi kaitseministeeriumis ei tööta tippametnikena noored, heal juhul varastes kolmekümnendates eluaastates neiud ja noormehed, kellele on piltlikult öeldes vaja selgitada, kust otsast püssil pauk välja tuleb. Kuid vaatamata Pentagoni suurele hulgale kogenud ametnikele ja kaadrisõjaväelastele ei suutnud näiteks kaitseminister Donald Rumsfeld ikkagi vältida Iraagi sõja vigu.

Seega on võtmeküsimus ametnike erialases ja sotsiaalses kompetentsis. Tsiviilkontroll ilma erialase kompetentsita on lihtsalt naeruväärne ning sotsiaalse kompetentsi puudumine võib muuta selle kontrollitavatele psüühiliselt üsna valusaks.

Just vajakajäämised erialase ja sotsiaalse kompetentsi osas ei võimalda kaitseministeeriumi juhtivatel ametnikel aru saada esmase iseseisva kaitsevõime tähtsusest ja vajalikkusest.

Esmane iseseisev kaitsevõime ühe lausega on sõjaliste võimete ja üksuste kogum, mida Eesti kaitsejõududel läheb vaja, et sõjalise konflikti korral vastu pidada seni, kuni NATO poliitilised otsustusprotsessid käivituvad ning liitlased suudavad sõjaliseks operatsiooniks vajaliku väehulga kokku koguda ja kohale toimetada.

Esmase iseseisva kaitsevõime tähtsuse mittemõistmises või alahindamises kaitseministeeriumi tippametnike poolt peitub ka kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vastuolude tegelik põhjus. Tulenevalt julgeolekuolukorrast käsitab ohvitserkond kaitsejõudude põhiülesandena Eesti sõjalist kaitset ning selleks valmistumist.

Omades esmast iseseisvat kaitsevõimet, on kaitseväe muid ülesandeid, kaasa arvatud väljaspool Eestit sõdades osalemine, suhteliselt lihtne täita. Samas, kui kaitsevägi oleks redutseeritud nukuarmeeks ega suudaks täita oma põhiülesannet, puuduks tema eksistentsil üldse igasugune mõte ja õigustus.

Esitatud põhiseaduse paranduse vastuvõtmine näiliselt lahendaks kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vahelise vastuolu küsimuse. See võimaldaks kaitseväe korralduse seadusega allutada kaitseväe juhataja de iure kaitseministrile. Edaspidi võimaldaks see koos kaitseväe juhataja kaotamisega kaitseministeeriumi ja peastaabi ühendada ning taandada peastaabi ülem kui kõrgeim kaitseväelane kaitseministeeriumi asekantsleri staatusesse.

Alates 2001. aastast siiani on vahetunud viies valitsuses kuus kaitseministrit: Jüri Luik, Sven Mikser, Margus Hanson, Jaak Jõerüüt, Jürgen Ligi ja Jaak Aaviksoo. Väidan, et tulenevalt valdkonna spetsiifilisusest ja keerukusest kulub sellega varem mitte kokku puutunud inimesel keskmiselt kaks aastat, enne kui tal tekib sisuline arusaam oma valitsemisalast.

Seega hakkaks kaitseväe juhataja de facto alluma kaitseministeeriumi kantslerile. Tegelikkuses hakkaksid tema eest otsuseid tegema kaitseministeeriumi asekantslerid ja osakonnajuhatajad, kelle vanust ja erialast ning sotsiaalset kompetentsi ma juba eespool lahkasin. Põhiseaduse muutmisega kaasneks seega veel üks kõrvalnäht – Eestis ei arendataks välja esmast iseseisvat kaitsevõimet.

Kui kaitseministeeriumi tippametnikud poleks tsiviilkontrolli sildi all tahtnud teha kaitseväe juhatajast sinekuuri ning kaitseväest relvastatud keeleametit (vabandan selle väljendi pärast keeleinimeste ees, kes teevad olulist ja tänuväärset tööd), oleks ka kaitseväe korralduse seadus, mille puudumist õiguskantsler on nimetanud «häbiplekiks iga endast lugupidava riigi põhiseaduslikule korrale», juba aastate eest vastu võetud.

Kokkuvõtteks: põhiseaduse muutmine esitatud kujul ei lahendaks olemasolevaid sõjalise riigikaitse võtmeküsimusi, vaid hoopiski tekitaks uusi, palju sisulisemaid probleeme.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles