Jaanus Rahumägi: inimväärikuse defitsiit

Jaanus Rahumägi. Foto: Toomas Huik

Kui korrakaitsest rääkida, meenub meile esimesena loomulikult politsei. Hoolimata sellest, et igapäevaelus puutume kokku tavaliselt eraturvateenistustega. Kaubakeskuses turvameeste ja turvakaameratega, millest meid jälgivad anonüümsed turvamehed.

Ostame korteri ja seda saab kindlustada ainult turvaleping. Vabaõhukontserdil või rahvapeol tuhnivad meie kotid läbi turvapoisid ja -tüdrukud. Rääkimata lennujaamadest ja diskodest. Kõikjal andurid, kaamerad ja valvesüsteemide klaviatuurid.

Turvateenistus on suur tööstus. Sellelt teenivad turvaseadmete tootjad ja edasimüüjad. Turvaseadmete paigaldajad ja hooldajad. Turvameeste juhid ja koolitajad. Kinnisvaraarendajad, ehitajad, kaablitootjad. Kindlustusfirmad ja automüüjad. Turvafirmade omanikud muidugi ka.

Meie maksame selle kõik kinni. Nii see peabki kapitalistlikus ühiskonnas olema. Lisaturvalisus maksab. Aga ainult niikaua, kuni see ei ole pöördunud meie vastu. Inimesed, kes on seatud meid kaitsma, ei tohi ise olla ohuallikaks, sest siis kaotab kogu tööstus mõtte.

Riik kirjutagu ette

Mulle meenub, et eranuhkimisest tulenevate võimuliialdustega tehti asjad Eestis kiiresti klaariks. Nüüd on vaja ainult regulaarselt asjal silm peal hoida, et liiga agarad seaduse piires püsiksid. Eraturvateenistuse inimväärikaks muutmine seisab alles ees.

Sihipäratu ja arenguvaba loksumine eraturvaäris võib ühel päeval viia veel suuremate skandaalideni kui ööklubis Amigo toimunu.

Kui me ka tegelikult soovime uues korrakaitseseaduses parema korra tagamise nimel turvafirmade abile loota, peab riik neile selgelt ütlema, millistele tingimustele nad peavad enne vastama.

Eelkõige annab see teadmise, mida turvateenistuses töötavad inimesed oskavad ning mida meil on õigus neilt oodata ja nõuda.

Kui politsei peab koostöös turvadega olukordi lahendama, ei saa turvateenistused osutuda ise suuremaks segadusetekitajaks või sündmuskoha rikkujaks kui pealtvaatajad või pätid ise.

Turvateenistus peab olema võimeline täitma asjatundliku partneri rolli. Ja politsei peab olema võimeline neid usaldama. See saab juhtuda aga vaid riiklike standardite olemasolul.

Neid praegu peaaegu ei ole või on vaid formaalsed. Turvateenistuste enda seatud standardid ei sobi selleks enam ammugi.

Et turvateenistused ei suuda eri põhjustel omavahel mitte milleski, valdkonna arenguks hädavajalikus, kokku leppida, peab seda tegema riik.

Näiteks peaks politseikoolide juures olema õppetoolid, kus kõik turvateenistuses tööd otsivad inimesed saavad omandada vastava kvalifikatsiooni. Turvateenistused peavad selle ise muidugi kõik kinni maksma, aga koolituse lõpetanud saavad riikliku tunnistuse kaudu ehk ka usalduse.

Maine tõstmine

See tõstab turvateenistuses töötavate inimeste ja turvateenistuste mainet, sest keegi ei saa süüdistada neid formaalsetes või ebapädevates teadmistes-oskustes.

Teiseks teavad politseinikud, kellega neil on tegemist ja milline on nende võimekuse riiklik norm. Sellelt baasilt abipolitseinikuks sobilike inimeste hulka laiendada on sellisel juhul juba tehnikaküsimus.

Kolmandaks: kui me tulevikus käsitleme seaduses turvateenistust turvalisuseahela ühe osana, ja see on Eestis vältimatu, tuleb teenistus selleks rolliks ka ette valmistada.

Kaalul ei ole mitte turvafirmade maine edasine allakäik, vaid meie enda turvalisus.

Loomulikult ei ole võimuliialdused kunagi absoluutselt välditavad. Kus on võim, seal on oht alati kalduda liialdustesse. Seda ohtu saab vähendada järelevalve abil. Koolitus, täiendusõpe ja politsei litsentsikomisjon peavad tulevikus olema riikliku järelevalve instrumendid.

Koolituste ja kontrolli kaudu on politseil võimalik luua turvateenistuses hädavajalikku ja väärikat töökultuuri. Elu on näidanud, et turvateenistused ise ei ole kahjuks võimelised seda looma.

Majandusküsimused käivad turvateenistustes sedavõrd suure lainena üle pea, et valdkonna areng, maine ja tulevik huvitavad vaid üksikuid entusiaste.

Asotsiaalsuse oht

Praegu on eraturvateenistusel oht langeda ühiskonna asotsiaalsesse rolli – me oleme sunnitud seda nähtust taluma, kuid me ei taha seda enda ümber näha. See aga on kogu riigi turvalisuspoliitikale kahjulik.

Turvatunne suureneb alati siis, kui meil on põhjendatud ootused ühe või teie ametniku suhtes. Näiteks nähes politseinikku, oskab välismaalane temalt abi ja nõu küsida. Ta ei karda politseinikku, vaid näeb temas oma probleemidele lahendust.

Turvatöötaja peaks meis samuti turvatunnet tekitama. Korrakaitsest tervikuna peab olema abi, see ei tohi muutuda repressiooniks. Eesti riik on juba piisavalt kogenud, et meie põhiseaduslikele õigustele väga lähedal seisev eraturvateenistus kõigi ootustele vastavaks vormida.