Jelena Skulskaja: isehakanust saab alati kunstitapja

Teater ei ole kunagi kõrtsist või restoranist lahus seisnud, leiab Jelena Skulskaja. Fotol hetk telesaate «Subboteja» järgi nime saanud restorani avamiselt Vene Draamateatris, laval tantsutüdrukud ja saatejuht Aleksandr Zukerman. Foto: Artur Sadovski

Literaat Jelena Skulskaja imestab, miks kutsutakse meediasse kultuuri teemal rääkima inimesed, kes asjast palju ei tea, ning miks sisulisele vestlusele eelistatakse köögitüdrukute loba.

Teatavasti on ainult kolm asja, mida ei saa kuidagi osta: hea nimi, anne ja armastus. Kui inimesel on need olemas, toimuvad temaga sündmused, mida võtame vastu rahulolu ja uhkusega, isegi kadeduseta.

Nii näiteks kutsuti Elmo Nüganen Moskvasse «Et cetera» teatrisse mängima peaosa Ray Bradbury romaani «451° Fahrenheiti» põhjal valminud näidendis ja keegi ei imesta selle üle. Lavastaja Adolf Šapiro põhjendas oma valikut nii: Moskvas ei leidunud silmapaistvat näitlejat, kes poleks veel muutunud teleseriaalide ja jutusaadete menunäoks...

Tõepoolest, ei leidunud. Keegi ei mõtlegi vastu vaielda. Või siis sõidab näiteks kogu maailmas ringi ja dirigeerib Eri Klas, kes muu hulgas on Moskva teatri Novaja Opera peadirigent, ning ka see ei tekita kelleski protesti, sest maestro on endale koha muusikamaailmas õigusega kätte võitnud.

Või veel üks näide: Eesti nukuteatrit kutsuti omal ajal juhtima lavastaja Jevgeni Ibragimov. Ta töötas kõigepealt terve aasta lavastajana ja alles siis, kui veendus, et tuleb uue ametiga toime, võttis juhikoha vastu. Sealjuures oli algusest peale selge, et professionaalide seas hästi tuntud ja festivalidel kõikvõimalike autasudega üle külvatud Ibragimov on selle ametikoha igati ära teeninud.

Aga mis siis, kui pole ei head nime, annet ega armastust? Aga on tahtmine, väga suur tahtmine saada hea amet ja särada ja tippu jõuda? Siis hakkavad täielikust asjatundmatusest, joobnud matslikkusest ja jumalavallatust kõikelubatavusest tõugatuna pilkasest pimedusest välja roomama isehakanud. Ja mitte ainult roomama, vaid ründama maailma kõigi oma nuiade ja odadega...

ETV 2 näitab populaarset saadet «Vandekohus», kus võetakse arutada inimesi kõige enam erutavad päevakajalised küsimused. Hiljaaegu oli «kohtu» ees Vene Draamateater. Pea pooled kohalekutsututest olid aga just nimelt isehakanud, kel polnud vähimatki õigust rääkida ei teatri ega isegi mingi teatriüldsuse nimel.

Peamiseks autoriteediks oli Boris Tuch. Nagu alati, alustas ta oma esinemist Lenini tsitaadiga, nimelt armastatud klassiku arvamusega köögitüdrukute kohta, kes suudavad riiki juhtida. Tuch tsiteerib seda Lenini kirjakohta nii sageli, et võib lausa arvata, nagu istuks ta ise aina kokaraamatu ees lootuses õppida toitu valmistama, et saada seeläbi millegi või kellegi juhiks.

Seejärel pööras ta publiku tähelepanu teatri endise direktori Jaanus Kuke välistele väärtustele. Too olevat nii hea ja nii vaimustav mees. Tuchi hääles kõlas nii võimas viha mingite Piiteri eakate daamide vastu ja nii suur kirglikkus, et tundus, nagu käiks üldse mingi muu saade, kus arutatakse eakate grafomaanide seksuaalset orientatsiooni.

Ma jätan vahele kogu selle jutu, mille murelik vanake suunas kultuuriminister Laine Jänese pihta. (Muide, Tuch on ajakirjanduses ministrit nii palju kordi solvanud, tehes isegi ettepaneku vahetada ta välja mõne mannekeeni vastu, et võib vaid imestada proua Jänese valmiduse üle temaga kõnelda!)

Sama jõuliste avaldustega esines Kuldse Maski koordinaator Svetlana Jantšek. Ta teatas, et meil ei konkureeri mitte teatrid omavahel, vaid «teatrite konkurentideks on õllebaarid ja ööklubid».

Kuid teater ei ole ju kunagi kõrtsist, kohvikust, baarist, einelauast, trahterist või restoranist lahus seisnud! MHATile panid Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko aluse restoranis Slavjanski Bazar, Sovremennik loodi Kamergeri põiktänava kohvikus ning kohe tulevad ka meelde Rotonda ja Brodjatšaja Sobaka!

Õllekasse ja teatrisse minnakse ühel ja samal põhjusel: üksindust jagama, mitte aga vaimutoitu hankima, nagu väljendus keegi kohalolnutest.

Seejärel süüdistas teatri praegune juht Natalja Lapina Eesti kultuuriministrit selles, et tema, see tähendab Lapina, ei tunneta kuidagi Laine Jänese hoolitsust teatri eest. Natalja Lapina töötab Vene Draamateatris alates märtsist. Selle aja jooksul pole ta kultuuriväärtusi loonud, nii et õieti tasub küsida, miks ta peaks lootma ministeeriumi erilisele hoolele ja tähelepanule.

Sama võib öelda Artjom Garejevi sõnavõtu kohta, milles ta paatosega kuulutas, et tema stuudio töötab rahata, pedagoogid on valmis töötama tasuta. Äkki, härra Garejev, tuleks kõigepealt välja tulla mõne huvitava tudengietendusega ja alles siis hakata anuma toetusi ja vahendeid?

Saatejuht Ilja Nartov, kes muidu on alati korrektne ja vaoshoitud, oli sedakorda iseäranis aktiivne. Ta esitas Laine Jänesele küsimuse: kas minister peab samuti endist Vene Draamateatris direktorit Marek Demjanovit vargaks või mitte?

Kuidas ka minister ei üritanud kinnitada, et selliseid küsimusi ei lahendata telesaates, nõudis Nartov vastust. Kas meie maal on siis süütuse presumptsioon ära kaotatud? Ma ei pea Marek Demjanovit mingiks ideaaliks, aga kindlasti tuleb küsimus tema suhtumisest võõrasse varasse otsustada selleks ettenähtud instantsides.

Seda, mida kõnelesid stuudios noored näitlejad, oli võimatu taibata. Üldisest mõminast kerkis selgelt esile ainult põline venekeelne sõna «okei». Muide, kõige paremini suutis oma mõtteid vene keeles väljendada Laine Jänes.

Sõnaga, saates, mis pidi peegeldama tegelikku elu, valati need, keda kohal ei viibinud, poriga üle, aeti lõpmatult jaburat jama ja kõige selle juures mindi üldse mööda küsimusest, milliseid tükke peaks siis teatris lavastama! Niisiis loobuti loomingulise vestluse pidamisest ja eelistati sellele tavalist, köögitüdruku loba.

Kõik see toimus sellepärast, et pooltel stuudiosse kutsutud inimestest polnud üldse mingit õigust seal viibida. Muide, isehakanuid ootab lõppude lõpuks alati ees krahh, kogu nende õelus ja kurjus pöördub paratamatult nende enda vastu.

Õiglus pääseb võidule, kuid paraku mitte nende jaoks, kes seda ootavad, vaid teiste põlvkondade jaoks, kes aga ei oska sellest õppust võtta.