Jüri-Ott Salm: mets pole maardla

Eestimaa Looduse Fondi tegevjuht Jüri-Ott Salm. Foto: Lauri Kulpsoo

Nädala eest seisid tuhanded briti hoiustajad pikkades järjekordades, et päästa iga hinna eest oma säästud riigi ühest suuremast hüpoteeklaenupangast Northern

Rock. Pangast võeti välja üle miljardi naela, usalduse kaotus pani panga ellujäämise paari päevaga tõsise küsimärgi alla.

Panga agressiivne turumudel oli taganud kiire edu turuosa kasvatamisel, kuid see pöördus palju kiiremini saatuslikuks languseks.

Tegemist oli pangapaanikaga, mis tuletas taas kord meelde, et majandus ei ole vaid mõistuspärane kalkuleerimine, vaid vähemalt sama suur osa on emotsioonidel – hoiakutel ja hirmudel.

Raiemahud Eesti metsades on samuti üsna emotsionaalne teema, kuid kui esmapilgul võiks eeldada, et tundlemine vohab pigem looduse armastajate seas, siis metsatööstuse esindajate rohkete sõnavõttude põhjal võib järeldada, et ka majanduslikud otsused tuginevad põhiliselt emotsioonidele.

Hiljutiseks näiteks võiks tuua kaeblemise 60 000 ha raisku lastud metsa pärast.

Säästke, ärge kulutage

Metsatööstus on Eestile mitmes mõttes oluline majandusharu. Selle ühe osa – saetööstuse – probleemid on arusaadavad: palju on investeeritud, erametsast tooraine kätte saamine on raske, Venemaa osutus ettearvatult ebastabiilseks toorainetarnijaks, pangad muutuvad ülemaailmsel majandustaustal oma laenude pärast üha närvilisemaks.

Inimlikult üsna arusaadav on ka püüd kasutada riigimetsa oma äririskide maandamiseks. Ja arusaadav on ka hirm, et Eesti majanduse üks alustalasid satub riigile niigi raskemaks muutuval ajal kriisi. Riigi ülesanne võiks siis olla ju majandusharu aidata, näiteks parema ligipääsuga toorainele.

Vaatleme aga olukorda lähemalt. Eesti metsanduse arengul on kaks lahutamatut ja teineteisest tulenevat üldeesmärki: säästlik (ühtlane, pidev ja mitmekülgne) metsandus ja metsade efektiivne majandamine nii lähemas kui ka kaugemas perspektiivis. Neid printsiipe on ühiskondlikult siiani peetud mõttekaks.

Eesti on metsane maa. Võib julgelt öelda, et mets on Eesti rahvuslik rikkus. Kuid Eesti metsasus on omapärane. Suur metsa juurdekasv toimus sõja- ja sõjajärgsetel aastatel, mis tähendab, et meil on palju sisuliselt ühevanust metsa. Kui nüüd lähtuda raieküpsuse ideest ja saeveskite vajadustest, võiks selle kõik ühekorraga maha võtta.

Kuid mis siis saab? Mets on aeglaselt lisanduv, kuid kiiresti kasutusele võetav tooraine. Säästev, tegelikult tervemõistuslik majandamine jagaks sedalaadi piiratud toorainet pikemale perioodile, et hiljem, st juba paari aasta pärast palju väiksemas mahus lisanduv puit oleks täiendatud varasemast säilinud varudega. Väga kokkuvõtlikult olekski see säästva metsanduse mõte.

Praegu juurdeistutatud mets on ju saadaval alles aastakümnete pärast. Kusjuures metsa pole säilitamiseks vaja mitte külmhoonesse või lattu koguda, lihtsalt ellu jätmine oleks kõige lihtsam ja odavam viis. Säästke, ärge kulutage, on lähenevate raskustega toimetulekuks mõistlik soovitus.

Vale majanduspoliitika

Nüüdne väidetav tooraine puudujääk on küll tingitud valest majanduspoliitikast, kuid mitte raiemahtudest. Praegused metsatööstuse probleemid tulenevad sajandivahetusel tehtud mittejätkusuutlikest raietest erametsades, mistõttu saabuski ettearvatud järsk raiemahtude langus.

Ka on metsatööstusse investeeritud mahus, mis ei arvestanud reaalsete toorainevõimalustega. Päästerõngaks loodetud Vene puidueksport on osutunud poliitilistel põhjustel etteaimatavalt ebastabiilseks.

Seesama hiljutine erametsade üleraie oli kurb näide, kuidas pikaajalisse ressurssi suhtuti lühiajalise kasumiloogika alusel. Korrates seda mudelit riigimetsas, saavutame olukorra, kus paari aasta pärast satub kogu puidutööstus väga sügavasse kriisi, ja see seab küsimärgi alla tuhandete töökohtade säilimise.

Üritades puidutööstust ümberstruktureerimisest riigimetsa toel mõneks aastaks säästa, lükatakse kogu Eesti metsandus palju suuremasse kriisi. Metsade efektiivse majandamisena see küll ei kõla.

On ka teisi mõistlikkusele kutsuvaid argumente. Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) säästva metsanduse sertifikaadi andnud neutraalsete audiitorite tellitud raiemahtude analüüs näitas üheselt, et RMK raiub täpselt nii palju kui on veel jätkusuutlik.

See tähendab, et raiemahtude tõstmine viiks RMK-le säästvat metsandust kinnitava FSC sertifikaadi kaotamiseni. Selle sertifikaadi kaotus tähendaks probleeme ligikaudu 30-le Eesti metsatööstusettevõttele ja määriks Eesti metsanduse maine terves Euroopas.

Vähemalt tavaloogikaga tunduvad raiemahtude hüppeline kasv ja säästlik metsandus vastuolus olevana.

Raisus mets

Oletagem siiski, et riik tuleb metsatööstusele, konkreetsemalt saeveskitele, vastu ja riigimetsa osakaal tooraine tarnijana kasvab märgatavalt.

Mis on riigimets? See oleks otsekui kellegi teise omand, võib jääda mulje, et mis me võõrasse rahakotti piilume. Eesti Vabariigi põhiseadus aga ütleb, et kõrgeim võim on rahvas. Riik kuulub rahvale – meile kõigile. Riigimets ongi meie ühine eramets, kus pole mingit põhjust lasta kellelgi omapäi tegutseda.

On inimesi, kes näevad metsas vaid majanduslikke väärtusi, kuid on väga palju inimesi, kes näevad ka palju muud. Metsas on tore kõndimas käia, marju või seeni korjata. Paljudele meeldib kohata metsas loomi või minna lihtsalt lõõgastavale jooksule või jalutuskäigule. Kas metsatööstus ikka nende inimestega ka arvestab, ja mis veelgi olulisem, kas valitsus nende inimestega arvestab?

Kui keegi tungib teie aeda ja asub seal õunapuid puhtaks korjama, seletades, et on tohutult investeerinud kompotitootmisesse ja maksude kaudu saame ju kõik kasu, mõjub see pehmelt öeldes veidralt.

60 000 ha raisus metsa, mida on mõjuva numbrina esile toodud, et õigustada raiemahtude suurendamist, sisaldab tulundusmetsade kõrval ka kaitsemetsi, mille peamine eesmärk on keskkonnaseisundi hoidmine ja kaitsealadel loodusliku mitmekesisuse toetamine.

Sellest võib järeldada, et õigeks peetaks ka kaitsealade metsade ja asulatelähedaste puhkemetsade majandamist kõige intensiivsemate meetodite järgi.

Mets või odrapõld

Üha rohkem Eesti elanikke hindab metsa mitte otsese majandusväärtuse järgi, vaid arvestades ka muid sotsiaalseid ja ökoloogilisi aspekte.

Metsa majandamisel ei saa lähtuda kunagi ainult ühest parameetrist, nagu näiteks raievanus või jämedus – mets on terviklik ökosüsteem, kus iga raie on tegelikult olulise keskkonnamõjuga tegevus, mis mõjutab väga paljusid looma- ja taimeliike ning paljude inimeste vajadusi.

Need mõõtmise aluseks võetavad parameetrid on kokkuleppelised, muutuvad vastavalt saetööstuse tehnoloogilistele võimalustele, kui kasulikum on saagida peenemat puud, siis ongi see õige jämedus.

Kui mingil põhjusel osutuks kõige kasumlikumaks luuavarte tootmine, saaks raievanuse eriti madalale seada. Paraku elusloodus sedalaadi muutuste tempoga kaasa tormata ei suuda.

Üks oluline argument on ka raiumise hüppelise kasvu ettearvamatus kogu Eesti loodusele. Intensiivmetsandus on saanud praeguse kuju tänu tehnika arengule ning traktorid ja harvesterid pole olnud piisavalt kaua, et hinnata praeguste majandusvõtete mõju loodusele.

Ja sageli ei osata sellest isegi aru saada. Metsandusinimesed paraku tunnevad paremini töövõtteid, tehnika hooldamist ja majanduslikke argumente kui looduse toimimisprintsiipe. Mets ikkagi pole maardla, ta elab.

Eesti metsades kasvab ja elutseb teadlaste hinnangul vähemalt 20 000 liiki elusorganisme. Kõik nad sõltuvad vähemalt mõnes oma elutegevuse etapis metsast ja seal elavatest teistest liikidest. Mets on oma läbipõimunud suhete tõttu tervik, mille puhul on sisuliselt võimatu öelda, millise suhte katkemine võib endaga kaasa tuua kogu terviku lagunemise. Ka tulundusmets on tegelikult mets.

Sellisel taustal on mõningate otsustajate suust kõlanud väited, mis võrdlevad metsa odrapõlluga, kus pane aga kevadel seeme maha ja sügisel korista saak, hirmuäratavalt asjatundmatud.

Eestimaa Looduse Fond sellist suhtumist õigeks ei pea.